Märta Tikkanen

Kui palju kordi olen olnud minekul

Kui see joomaperiood pole
viimane
ma lähen

kui õelutsemised kanduvad üle
lastele
ma lähen

kui ta veel pealekauba
hakkab valetama
ma lähen

ja kui ta kordki tõstab
käe mu vastu
ma lähen

Kui lapsed enam
ei talu
olen lausa sunnitud

Ja kõik see juhtus
ma pole ikka läinud

Miks?

Madalrõhkkonna keskpunktis
ümberringi pikaajalised sajud
metsa taga tõusmas madalrõhupilved
vihm ootab millal võiks alata

Nagu joomaperioodi algul
pikad märjad päevad ees ja taga
veel saad magatud kui oled uinunud

Iial pole me maja nii vaikne

Küll sa oled tugev
ütlevad inimesed vahel
minule

Ja ma mõtlen
kõigele mis olnud
— võib-olla
ma olengi tugev

Jah, küllap ma olen siis tugev
Tugevad inimesed ei paindu
nad katkevad
ja murduvad

Sina igavene boheem
kes ei suuda meeles pidada
ainustki telefoninumbrit
ei unusta kunagi
ühtegi pisiasja
kui valmistad ette
oma ootamatuid
joomaperioode

Nüüd ma ei pea
enam kartma
ütleb üks
et ta hakkab
jooma
nüüd kus ta on alustanud
jääb üle vaid oodata
et ta lõpetab

Alles kui me oleme sealmaal
kusagil teisel joomapäeval
kui ta veel saab magada
ja kurjad vaimud ei aja
teda mööda seinu taga —
alles siis on meil kõigil
tõesti hea

Ikka veel viieaastasena nõuad
et ma oleksin see mis sul puudus
viiskümmend aastat tagasi —
Ema, Kõigevägevam

Kõrgklassi alkohoolikud
püsivad tavaliselt pinnal
hoopis kauem
kui alamad madalapalgalised jotad
ja tõeliselt privilegeeritud
kõrgklassi jotad
ei pea üldsegi mitte
alkohoolikuna
kuulsaks saama

Kõrgklassi jotad joovad kodus
muretsevad koju kõik mis tarvis
võtavad end vabaks seni
kuni joomaperiood kestab
puhvriks sekretärid
ja naised ja lapsed
tõrjumas telefonikõnesid

olen tõstnud su pjedestaalile
kõrgele pealpool pilvi
See on sajandi armastuslugu
ütlesid sa
see jääb alatiseks kestma
seda imetletakse igavesti
ütlesid sa

Mul oli raske magada
esimesed seitsesada kolmkümmend ööd
kui olin mõistnud
kui piiritult sa armastad
oma armastust

Kui väiklane
tundub
minu hapniku ja värske õhu tarve
võrreldes
sinu piiritu armastusega

Hoolikalt sead sa piire
minu elule
Millal lahkusin töölt
millal jõuan koju
ja mida ma ometi
tegin terve pool tundi
koduteeks ju ei kulu
nii kaua
tipptunnilgi?

Ärritud kõvasti
kui olen raseerinud
ennast kaenla alt
kelle jaoks
ma õigupoolest raseerin
ennast kaenla alt?

Ma pole suutnud kunagi mõista
miks sa nii kangekaelselt
kinnitasid
et armastad mind
kui sa isegi ei märganud
et varsti ei ole
minust midagi järel
mida armastada

Kui sa kõik need aastad
ise seda märkamata
oled lasknud mul üksi kanda
vastutust ja solgiämbrit
on armastusel olnud raske
elada

Alles tükk aega hiljem
ma taipan
kui tähtis oleks olnud
jätta alles oma nimi
Et tegelikult mul polegi
mingit oma nime
kuna kergemeelselt vahetasin
selle teise vastu

Alles nüüd kui kuulen
sinu rafineeritud meetodit
röövida vastumeelsetelt inimestelt
nende nimi
ja seda väänata
mõistan milles on küsimus

Käes on aeg
õed
saata prügimäele
oma must südametunnistus

see ühiskond elab
meie musta südametunnistuse arvel

Pole mingit vajadust
vaeva näha
meie rõhumisega
kuni me kohusetruult
rõhume end ise

See mis valmib
kui käed veel värisevad
ärritusest
raevust
ei ole võib-olla suurim
või igavene

sellega on liiga
kiire et valida sõnu
see on liiga
võimas et püsida raamides
see on oodanud liiga
kaua
et olla pidurdatav

Meil pole võimalust
seda tegemata jätta

Kui leheküljed ja lõigud
ja laused
tunduvad läbitungimatud
võtan sõnad
ühekaupa ette
ja hoian neid kaua vastu valgust
nii et nad muutuvad
läbipaistvateks

Siis korjan kokku
oma julguse napid riismed
ja sosistan tasa
ja ainult neile
kelle kõrv on päris maa ligi
ja kes roomavad edasi
nii nagu mina