Olivia Saar

Olivia Saar (sündinud 18. oktoobril 1931 Tallinnas) on eesti lastekirjanik ja luuletaja.

"Humalapuu" (Canopus 2005) sisaldab Olivia Saare mälestusi "Rohetav raiesmik" ja jutustust "Kurekellakumin". Tsitaadid mälestustest.

• Abielu on ju nagu hoone, mida palk-palgilt tuleb ehitama hakata, et see kindlamini püsti püsiks, et see sooja annaks ning välisilma ohtude eest hoiaks ja kaitseks.

Kes kohe valmis hoonesse loodavad siseneda – aga paljud ju loodavad -, need eksival rängalt, sest hoonet polegi veel, selle rajamist tuleb alles alustada. (lk 19)

• Õhtuks olid pooled talud tühjad, ainult lehmad ammusid lüpsivaevas ja elaniketa majade ees ulgusid mahajäetud koerad.

Järgmisel päeval ilmusid küüditatute taludesse maastikuautoga mehed, kes kraami kokku rabasid. Keegi ei teadnud, kust need saamamehed tulid ja kuhu läksid, nad ilmusid kohale nagu kaarnad ja kadusid koos saagiga. (lk 52, juuniküüditamine)

• Meie vana maja läks tervenisti sakslaste käsutusse, mille peale ema oma napist saksakeelsest sõnavarast Donnerwetter põrutas, kui sõdurid tubadesse asju sisse kandma hakkasid. (lk 56)
• Üks kokkadest, kes oli talupidaja kusagilt Reini äärest ning mitte enam noor mees, ütles omavahelises jutuajamises isale, et Hitler on hull, ta loodab venelasi võita, Venemaa on Führeri hukk.

Isa pidas oma kohuseks sõdurit hoiatada, sest isegi tuulel võivad silmad ja kõrvad olla, kaasvõitlejatest rääkimata ning ta oli imestunud, et võimsas Saksa armees leidub mehi, kes Hitlerit hukka mõista julgevad, see tundus uskumatuna. (lk 58)

• Aga mis olekski elu ilma unistusteta? Nagu hall kare kangas, kuhu ühtegi säravamat lõimelõnga, mustrit kujundavat värvilaiku sisse poleks kootud.

Isa arvas, et inimesed, kes oskavad unistada, ilmestavad oma elu. Maamehena võrdles ta neid aiapidajatega, kes kapsamaa hooldamise kõrval ka roose kasvatavad. (lk 61)

• Kalmistu uuemasse ossa oli maetud mõnikümmend saksa sõdurit, kelle hauakohti tähistasid nime, sünni- ja surmadaatumiga kasepuust ristid. Tollel õnnetul koolipäeval oli kohalikelt punavõimumeestelt tulnud käsk koolipoisid sakslaste haudadelt riste maha tõmbama saata. See pidi toimuma täielikus saladuses, poisid ei tohtinud sellest kellelegi hingata. Ähvardused olid rängad, aga kusagilt pudenes ikkagi läbi, et selle mõistusevastase teo peale oli suunatud lapsi. (lk 69)
• Ainult kolme [Tallinna] Kopli kalmistule maetud eesti kultuuritegelase — kirjanik Eduard Bornhöhe, helilooja Konstantin Türnpu ja näitleja Netty Pinna põrm lubati ümber matta. Teiste tundmatute ja ka tuntud inimeste, nagu Fr. R. Kreutzwaldi poja Alexis Kreutzwaldi, Lydia Koidula õe Eugenie Rosenthal-Jannseni, lauljanna Miliza Korjuse isa Artur Korjuse ning kuulsa langevarjuri Charles Leroux' hauakohad hävitati, samuti tõmmati maha ka arhitektuurimälestisteks tunnistatud ridamisi paiknevad kabelid-hauakambrid. (lk 70)
• Mäletan, kuidas isa pühapäevahommikul mind käekõrvale võttes oma valdusi vaatamas käis. Me nägime lume alt vabanenud sametrohelist orasepõldu, merena voogavat kuldse tolmuga kattunud rukkinurme — isa teadis täpselt, millal rukkiõitsemisepäev kätte jõuab —, küpskollaste viljapeadega kõrgekõrrelist viljavälja. (lk 85)
• Muusika hakkas mängima ja õpetaja Lahi palus mind avavalsile.

Ma kohkusin kaameks, ei, mitte sellepärast, et õpetaja mind tantsima võttis, see oli ju äärmiselt meelitav ja austav ühtlasi, vaid mul oli enne peo algust sukatripp katki läinud, ma olin oma kapronsuka viiekopikalisega kinni pannud, sest see oli ainuke hädapärane abivahend.

Tundsin tantsu ajal, kui mu pikk partner hoogsaid valsituure võttis, kuidas mul hirmujudinad üle selja jooksevad ning ma mõtlesin ainult kopikast.

Ja siis äkki see veereski nagu tilluke keravälk üle sileda saaliparketi seinaäärse pingirea poole.

Kartsin, et kui nüüd teine tripp ka lahti läheb, siis...

Edasi ei julgenud mitte mõeldagi. (lk 98-99)

• Hiljem olid moejalatsid tennised, valgendasime neid hambapulbriga ning käies tähistas pulbririda tennisekandja liikumisteed, tantsupõrand aga muutus mõne hetkega valgeks nagu lumelagendik, see oli tõeline hambapulbriajastu. (lk 112)
• Elu on ju igal ajastul suures osas soovide taltsutamine, sest soovid võivad perutada nagu noored tulised hobused, aga sul tuleb neile päitsed pähe panna ja suurauad suhu suruda, midagi pole parata. (lk 113)
• Oma seminariaegset õppeedukuse arvestustabelit vaadates pidin nüüd imestama, et olime läbi võtnud ettenähtud arv tunde neljakümne kahes aines — milline meeletu hulk —, kusjuures kirjandus jagunes eesti, vene ja lastekirjanduseks, kuid väliskirjandust polnud ühtegi tundi. Samal ajal oli meil üldine maateadus, NSVL geograafia ja eraldi kapitalistlike maade geograafia, tähendab programm nõudis, et välisriike tuleb tunda, aga väliskirjandust mitte. Millise loogikaga, kui siin üldse loogikast saab rääkida, oli küll tegu? (lk 114, jutt on Rakvere õpetajate seminarist)

"Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015". Ajakirjade Kirjastus, 2016.

• Olen paaril korral päevikut alustanud ja jälle lõpetanud, mõeldes, miks peaks inimene oma mina-maailma nagu palaka laiali laotama, kartes, kas pleegitab selle päike, peksab räbalaiks rahehoog või lendavad linnud ja teevad selle täis. (lk 9)
• Inimesel on kaks suurt vaenlast — üksindus ja tegevusetus.

Üksindus tegevuses on talutav, aga tegevusetus üksinduses on hävitav. (lk 10)

• Armastus on muutunud enesearmastuseks, ja sellest kõik arusaamatused algavadki. (lk 14)
• Kui seisad kahe vahel ja oled kahevahel, kumba valida, siis valid ikka selle, kellest oleks tulnud eemale hoida. (lk 20)
• Kui olid sõbrad, polnud kohta, kuhu neid kutsuda. Nüüd, kui on koht, pole enam sõpru, keda kutsuda. (lk 21)
• Vaesust peame paheks, vaimuvaesust ei tee me sageli märkamagi. (lk 29)
• Meri laulab. Need on aulid, nad laulavad jaanuaris ja veebruaris, suvel pole neid kuulda. (lk 60)
• Paber võtab kõik vastu, nii pahna kui ka pärlid. (lk 60)
• Inimene ei tea kunagi, kui palju ta suudab. Inimese suutlikkus on mõõdetamatu, see avaneb igas uues olukorras uuel moel. (lk 103)
• On inimesi, kes ei kannata kõrgusi, ent ometi tahavad nad ülevalt alla vaadata. (lk 112)
• Päevalillest on saanud pidude lill.

Päevalillepäikesed põllupeenardelt on peosaalidesse jõudnud, värske mullalõhnaline maalähedus on tähelepanuväärseks vahelduseks orhideede võõrapärasele, eksootilisele ilule. (lk 125)

• Soome iseseisvuspäeval presidendi vastuvõtul küsiti ühe mehe kaest, mis on õnn.

Mees vastas: "Õnn on see, kui soojad sokid on kuivade saabaste sees." (lk 129)

• (lk 144)

• Tarkus ja ilu ei käi alati käsikäes. Tavaliselt on inimesele antud kas ilu või tarkus, kuid juhtub sedagi, et pole üht ega teist. (lk 148)
• On pesa hoidvad ja on pesa hülgavad linnud. Mida me siis inimestelt ootame. (lk 151)

Vikipeedias leidub artikkel

Olivia Saar