Luuletus

Proosa

Näe, vusserdaja sai maha päris kobeda luuletusega. Miks ka mitte? Määrimata vankriratas laulab teinekord tõesti nagu linnuke.
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007, lk 51

Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.
- August Gailit, "Sinises tualetis daam"; cit. via: Hasso Krull, "Teil pole õigust olevikku ära põlata", Vikerkaar 12/2013

See on kõige parem viis luuletuste tegemiseks: las aga tuleb, mis tulla tahab.
- A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 135

Värsimõõt ja riimid üksi ei tee veel luuletust.
- H. Paul Keerdo, Eesti NSV rahanduse rahvakomissar, intervjuu: "Paul Keerdo 50-aastane", Sirp ja Vasar, nr. 15, 12 aprill 1941, lk 3

Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu nägu oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse nagu armastus esimesest silmapilgust. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasest imelapsest. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda: Aga mina! Ära mind unusta! Kuueaastaselt kirjutas ta tütar luuletusi, keni väikesi Blake'i stiilis luuletusi. Blake'i stiilis? Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit traditsioonis kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne tähendus: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.
- Joel Sang, "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 4

Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:

"See medaljon on meie perekonna aare ja seal sees on minu vanavanaema pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."

"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane."

Kingpool oli parajasti kolmanda kausitäiega toime tulnud ja teatas nüüd rahulolevalt:

"Kui Muhv vanavanaema pilti nägi, siis tegi ta otsekohe ühe täitsa talutava luuletuse."

"Oo!" ütles noorperenaine. "Seda luuletust tahan ma küll ilmtingimata kuulda!"

Kõigi pilgud pöördusid Muhvi poole ja Muhv kohmetus lõplikult ära. Kuid ta võttis ennast siiski kokku ja luges pominal:

"Sa naeratad, su hambad on nii valged

ja õrnalt õhetavad roosad palged."

Noorperenaine naeratas tõepoolest ja ühtlasi ilmus ta palgetele õrn õhetus.

"Ma tänan sind," ütles ta. "Ma tänan sind enda ja samuti oma väikese tütrekese nimel, kes praegu küll veel hällis lebab, kuid kes ükskord hakkab seda medaljoni kandma."

"Ma pühendan selle luuletuse teile," ütles Muhv.

Nüüd haaras noorperenaine Muhvi kaenlasse ja kallistas teda nii kõvasti, et ka Muhvil palged õhetama hakkasid, veel hoopis tugevamini kui noorperenaisel endal.

Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984, lk 160-161

Luuletus on kingitus, aga mitte ainult kingitud asi. See kingitus on elus: ta on tulnud teiselt poolt, sealt, kust tulid meie esivanemad, kust tuli esivanemate keel. Luuletus on selle keele laps, üks väga arvukatest lastest, ja ta on niisama elus nagu see keelgi. Keel ei ole küll päris samasugune elusolend, nagu on lind või putukas, aga ta on elus samamoodi nagu sipelgapesa, metsaalune või inimese sisikonna mikrofloora: ta on teatav isetaastuv võrgustik. Luuletus on selle keele sees sündinud olevus, ta on ainult näiliselt lõpetatud ja muutub kogu aeg koos keelega.
- Hasso Krull, "Mis on luule?" Vikerkaar, juuli 2011

Luuletusel ei ole sugu. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud ajas ja ruumis ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
- Helena Läks, intervjuu: Maarja Pärtna, "Soov leida rahu, tung teha lärmi", Sirp, 19. juuni 2014

Muidugi, luulest ei saa ega tohi üksikuid ridu, veel vähem sõnu välja lõigata, luuletus on luuletus ikka ainult poeetilise tervikuna.
- Marin Laak, "Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer" Looming, 11/2018 (Arvustus: Indrek Hirv, "Kuldöölane". Post Factum, 2018)

Ja lõpuks on kõik luuletused niikuinii järelluuletused selles mõttes, et keegi ei saa enam kirjutada maailma esimest luuletust.
- Märt Väljataga, intervjuu: Valner Valme, "Märt Väljataga: isegi kui kõnelejad käivad alla, jääb keele ilu puutumata", ERR, 01.02.2019

Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde. See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see elekter, mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse.
- Tõnu Õnnepalu, intervjuu: Miina Pärn, "Kui sukeldud luulemaailma, siis hakkad enda sees riime kuulma", ERR, 16. juuni 2020

Luule

Kõik maailma luuletused on
kui ühe vitsaga löödud,
välja arvatud luuletajate loodud,
need teise vitsaga löödud.

Aleksander Suuman, "Lootusetuse lill" kogus "Kaunis on kummaline" (1988), lk 160

Luuletused on elanud maakeral juba eotseenist saadik. Nende eellased elasid peamiselt metsades ja savannides.

...

Luuletuse nahk on paks, peaaegu karvadeta, tihedates kortsudes. Vana luuletuse mass ulatub 7,5 tonnini, õlakõrgus 4 meetrini.

Vaatamata massiivsele kehaehitusele on luuletus hämmastavalt liikuv, kergete liigutustega, kiire, kuid mitte tõtlik.

...

Harva elavad luuletused üksinda. Ent mitmesajast isendist koosnevaid kogusid, millest kirjeldasid möödunud sajandi rändurid, tänapäeval peaaegu ei leidu.

Enam kui pool sajandit tagasi keelustati reguleerimata luulejaht ametlikult, loodi mitmed kaitsealad ja luule õnnestus päästa.

Ruumi jäi talle paraku üsna vähe, sest rahulikult võib ta tunda end ikkagi üksnes kaitsealal.

Inimestele on luulest palju kasu. Ilma luuletusteta kaotaks elu poole oma võlust. Kogu luuletuste olemuses, käitumismaneeris on tunda sügavat rahu, väärikust, varjatud vägevust. Tahtmatult tunned nende hildude, ammumöödunud aegade tunnistajate vastu lugupidamist, sümpaatiat ja siirat vaimustust.

Jaan Kaplinski "*Luuletused...", kogus "Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989", Tartu: Eesti Kostabi $elts, 1991, lk 28

Paljudes perekondades ei kirjuta keegi luuletusi,
aga kui - siis enamasti rohkem kui üks.
Vahel voogab luule põlvkondade kaskaadina,
mis tekitab ähvardavaid keeriseid perekondlikes tunnetes.

Wisława Szymborska, "Õe kiituseks", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 20

Luuletus liigutab end, avab silmad ja sirutab vabanend liikmeid, siis puhkeb vallatult naerma: elus! Kaunim kui kõik, mida maailmas kohanud oled, kõneleb sulle ta sinu enese häälel, sõnub su sisimat saatust - nii et sa nõrked ta ees, tulvil hirmu ja vaimustust vajud kummuli maha kesk kilde, verd, pisaraid; aga su elutu keha üle, Pygmalion, laulab ja laulab su armastus - võimatu, võitmatu, püha...

Doris Kareva, "Pygmalion", rmt: "Armuaeg", 1991, lk 59

Need on päevad, mil sa kinnitad luuletuse leheküljele
vaid selleks, et see sulle vastu jõllitaks, ahmides õhku.

Cristin O'Keefe Aptowicz, "Lõpumüük" ("Close Out Sale"), kogust "Working Class Represent", Write Bloody Publishing, 2004