[go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Luik

Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 26. detsember 2022, kell 14:49 kasutajalt Pseudacorus (arutelu | kaastöö) (Proosa)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
Peder Mørk Mønsted, "Suvine maastik luikedega järvel" (1904)
Bruno Liljefors, "Luiged" (1907)
Carla Celesia di Vegliasco, "Vesi ja päike" (1912)
Edith Hayllar (1860-1948), "Luiki toitmas", s.d. Ärge andke lindudele saia!
Hilma af Klint, "Luik" nr 1 (1915)
Elenore Abbot, "Kuus luike" (illustratsioon vendade Grimmide muinasjutule), 1920

Luik (Cygnus) on haneliste seltsi partlaste sugukonda kuuluv graatsiliste veelindude perekond. Eestis elab kolm liiki: kühmnokk-luik (Cygnus olor), laululuik (Cygnus cygnus) ja väikeluik (Cygnus bewickii).

Proosa

[muuda]
  • Kui luik pistab pea vette, on ta kael nagu naise käsi, mis vanni põhjast sõrmust otsib. (lk 34)
  • Luik on tiigi poeemi suur S. (lk 39)
  • Uhke luik kannab tiiva all kausta oma värssidega. (lk 40)
  • Luik pistab pea vette, et vaadata, ega voodi all vargaid pole. (lk 54)


  • Roostikus oli üks luik suremas. Või pidi hakkama surema.
Kuid oli juhtunud ettenägematu tõrge.
Surm istus kaldale maha.
KUULE NÜÜD, ütles ta, MA TEAN, KUIDAS SEE ASI KÄIMA PEAKS. LUIGED LAULAVAD AINULT ÜHE LAULU, IMEKAUNI, VAHETULT ENNE OMA SURMA. SEALT TULEBKI SÕNA "LUIGELAUL". SEE ON VÄGA LIIGUTAV. KUULE, PROOVIME ÕIGE UUESTI...
Ta tõmbas oma rüü varjukatest sügavustest välja helihargi ja kõlksas sellega vastu vikatitera.
SIIN ON SULLE LA...
"Mm-km," tegi luik ja raputas pead.
MIKS SA PEAD SELLE KEERULISEKS AJAMA?
"Mulle meeldib siin," ütles luik.
SEE EI PUUTU ÜLDSE ASJASSE.
"Kas sa ka tead, et ma võin ühe tiivalöögiga inimese käeluu murda?"
KUIDAS OLEKS, KUI MINA SULLE OTSA KÄTTE ANNAKS? KAS SA "KUUPAISTELAHTE" TEAD?
"Seda laulavad ainult tühipaljad juuksurid! Mina olen juhtumisi luik!"
SIIS "VÄIKE PRUUN KANN"? Surm köhatas hääle puhtaks. HAA-HAA-HAA, HII-HII-HII, VÄIKE-
"See ka mõni laul!" Luik sisises tigedalt ja vaarus ühelt krimpsus jalalt teisele. "Ma ei tea, kes teie selline olete, härrake, aga meie pool on muusikaline maitse igatahes parem."
KAS TÕESTI? ÄKKI SA ESITAKSID MULLE ÜHE NÄITE?:"
"Mm-km."
NEETUD.
"Arvasid, et tõmbasid mu sellega orki, jah," ütles luik. "Arvasid, et vedasid mind alt, ah? Arvasid, et ma laulan sulle mõtlematult paar takti "Lohenkirnu" Rändkaupmehe laulust, ah?"
SEDA LUGU MA El TEA.
Luik tõmbas vaevaliselt kopsud õhku täis.
"See on ju see, mis algab: "Schnekie meinen eigenen Hais-""
TÄNAN SIND, ütles Surm. Vikat välkus.
"Tõbras!"
Hetk hiljem astus luik oma kehast väljaja avas kahinal uhiuued, ehkki väheke läbipaistvad tiivad.

Luule

[muuda]

Üks laevuke
lääb üle vee,
lääb üle vee
ja lainete.

Kui valge luik
kaob üle vee,
kaob üle vee
ja lainete.

Mu armuke
ja kullake —
läks üle vee
ja lainete.


All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.


Siis laante tagant kostis rongi huik,
siis üle kõrge taeva lendas valge luik,
siis lehm nii laisalt, raskelt järel käis,
et süda pilgeni sai nukrust täis...
Ja laante tagant kostis rongi huik.
Üks naine lehmaga läks üle mäe.
Nii aastaid läks, nii läheb iga päev.
Ja tõusku luik või tähelaev,
ei unune see lihtne maine vaev —
üks naine lehmaga läks üle mäe.

  • Hando Runnel, "Üks naine lehmaga läks üle mäe" kogust "Laulud tüdrukuga" (1967)


terveks suureks suveks valgeks jäingi
ma ei päevitanud ei oh ei
ja nüüd teiste naiste hulgas käingi
luigena kel nimeks Lorelei

  • Juhan Viiding, "* Terveks suureks suveks valgeks jäingi" kogust "Detsember" (1971), lk 55


Tunded - need varjavad alati püünist.
Tunded, need kardavad alati tuld.
Pilkases pimedas viimane sulg
liueldes langes mu luigekostüümist.

  • Doris Kareva, "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"

Vanasõnad

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel

Vaata ka

[muuda]