Emily Dickinson

See linnuke on Lootus -
kes hinges pesitseb -
ja laulab lõppemata viit -
mis kummitama - jääb -
/---/
Ta laulu olen jäises öös
ja udus kuulanud -
kuid iial pole Raasugi
ta Minult - palunud.

Me oma kõrgust eal ei tea;
kui tõusta kästakse,
siis ulatavad mõned meist,
kes tõesed, taevasse.

Kui Räitsakas -
kui langev Täht -
kui Roosi Õieleht
nad pudenesid - mida tuul
on puudutanud ehk -

Neid Rohuväljal ükski silm
ei enam seleta -
Vaid Jumal iga liblekest
ja nägu Mäletab -

On tühja taeva üksildus
ja mere üksildus
ja surmaüksildus kuid need
on selts veel võrreldes
ürgüksilduse põhjaga - polaarne salajus
end millesse on mõistnud Hing -
on lõplik lõpmatus.

On Jumal ikka kiivas küll
ei või ta taluda
kui omavahel mängime
ja mitte temaga.

Aeg on küll Ahastuse Mõõt -
kuid mitte Ravikuur -
ta tervendab vaid hädast
mis ei olnud Kuigi Suur -