Viljandi piiramine (1223)

Viljandi piiramine toimus 1223. aasta augustis, mil Riia piiskopi vasallide ja Mõõgavendade ordu sõjavägi piiras Viljandi linnuses olevaid sakalasi ning Novgorodi ja Pihkva venelasi. Lahing lõppes linnuse kaitsjate alistumisega. Sakalased andsid end taas ordu ja piiskopi võimu alla, venelased poodi piirajate poolt üles.

Viljandi piiramise kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.

Liivimaa ristisõja aegne esimene Viljandi linnuse piiramine toimus 1211. aastal. Siis viljandlased alistusid ja andsid end riialaste (Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu) võimu alla.^[1] Esialgu jäi nende võim aga ebakindlaks ja vaheldus perioodidega, mil sakalased riialastega jälle sõjajalal olid. Kindlamalt allutati Viljandi koos ülejäänud Sakala ja Ugandiga 1217. aastal, pärast lüüasaamisega lõppenud Madisepäeva lahingut.^[2] Piiskop Alberti, ordu ja Taani kuninga Valdemar II vahel puhkenud võimuvõitluse tulemusena said mõõgavennad Sakala ja Ugandi oma valdusse ning 1220. või 1221. aastal asusid orduvennad püsivalt oma uutesse valdustesse, sh Viljandi linnusesse, elama.^[3][4]

Eestimaa põhjaosas saarlaste ärgitusel toimunud Taani võimu vastasest ülestõusust innustunud Viljandi sakalased tungisid 1223. aasta 29. jaanuaril koos nendega linnuses viibinud orduvendadele, ordu sulastele ja saksa kaupmeestele kallale ning tapsid või vangistasid nad. Viljandlaste eestvedamisel laienes ülestõus ka mujale Sakalasse, Ugandisse ja Järvamaale. Ülestõusnud ütlesid lahti ristiusust ja teatasid ka riialastele, et nad ei kavatse seda enam kunagi vastu võtta. Mässu käigus võetud vangid vahetati välja varem piiskopile ja ordule pantvangiks antud Sakala ülikute poegade vastu. Saarlastelt õpiti kiviheitemasinate ehitamist, harjutati orduvendadelt võetud ambude kasutamist ja kindlustati linnuseid.^[5] Valmistudes riialaste vastulöögiks kutsuti Viljandisse (sarnaselt kogu Sakala ja Ugandiga) sõjamehi Novgorodist ja Pihkvast, mis võis tähendada endi Vene vürstide ülemvõimu alla andmist^[6].

Sakalaste rahuettepanek lükati Riias aga tagasi. Ordu palus kaotatud alade tagasivallutamiseks abi piiskopi leerilt, lubades vastutasuks edaspidi Eestimaal alistatud aladest 2/3 Riia ja Eestimaa piiskoppidele jätta. Märtsi paiku tehtigi ühine sõjakäik Sakalasse, kuhu kutsuti kaasa ka Riia piiskopi ja ordu võimu all olevaid latgaleid ja liivlasi. Viljandlased ründasid linnuse juurde jõudnud ühisväge. Lahingut kirjeldav Henriku kroonika jääb selle tulemuse kirjeldamisel ebamääraseks, öeldes, et kristlaste vägi "pöördus nendest ära" ja jätkas ümbruskonna rüüstamist. Võimalik, et tegu oli viljandlastele võiduka lahinguga.^[7] Hiljem käisid sakalased koos venelastest abiväe, ugalaste ja Kesk-Eesti väikemaakondade eestlastega latgalite ja liivlaste alal rüüsteretkel, mille käigus sai surma Viljandi Vene väeüksuse juht Waremar. Tagasiteele asunud eestlased ja venelased said Ümera lahingus ordu ja piiskopi leeri vägedelt tugevalt lüüa.^[8]

Pärast võitu Ümeral otsustati Riias teha uus katse kaotsiläinud alade tagasivallutamiseks. Esimeseks sihtmärgiks valiti ülestõusu peamiseks keskuseks olnud Viljandi. Riia piiskopi asetäitja Zemgale piiskop Lippe Bernhard kutsus selleks kokku suure kristlaste väe piiskopi vasallidest, orduvendadest, ristisõdijatest, kaupmeestest, liivlastest ja latgalitest, krooniku hinnangul kokku 8000 meest. Vägi jõudis kohale ja alustas piiramist 1. augustil. Piirajad ehitasid kiviheitemasinaid ja kasutasid neid linnuses olijate vastu, millele viljandlased vastasid kivide heitmisega oma masinatest. Püstitati piiramistorn, mis lükati linnuse kraavi peale, et selle varjus linnuse valli õõnestada. Ülestõusu ajal orduvendadelt ära võetud ambudega varustatud viljandlased aga takistasid oluliselt seda tegevust.^[9]

Sündmuste kohta on lisateavet andnud Viljandi lossimägedes läbi viidud arheoloogilised kaevamised, mille põhjal on järeldatud, et poolkaares ümber piiratava linnuse asusid u 110–130/140 m kaugusel muldplatvormidel kiviheitemasinad. Pähklimäe, Suusahüppemäe ja Musumäe looduslikule aluspinnale on peale tassitud mulda – ilmselt et saada heitemasinatele kõrgem laskepositsioon. Pähklimäelt leiti erinevatest sügavustest 41 ammunooleotsa, mis näitab, et lasti ilmselt pinnast kokku tassivaid mehi. Tõenäoliselt segati ambudega hiljem ka heitamasinate ehitamist ja kasutamist. Kuna nooli poldud ära korjatud, siis töötati arvatavasti ohuolukorras ja kiirustades või pimedas. Sama näitab ka täitepinnasest leitud raudlabidas. Pähklimäelt leitud kivide funktsioon võis olla kuhjatud pinnase ja puitehitiste toetamine, aga nende hulgas võis olla ka linnuses olnud heitemasinatest sinna loobitud kive. Suusahüppemäelt leiti kividega kiilutud postiaugud, mis samuti viitavad piiramisrajatistele. Pinnatööde tegemisele sõjasituatsioonis osutab asjaolu, et liiva oli seal kallatud äsja põlenud maja hõõguvatele tukkidele, mis neid katnud liiva punaseks oli põletanud. Pähklimäel oli ruumi ühele, Suusahüppemäel kahele heitemasinale. Kaks tehisküngast ja võimalikku piiramismasinate asukohta paiknevad ka Musumäelt linna suunas.^[10][11] Ain Mäesalu hinnangul olid muistse vabadusvõitluse ajal piiramisel kasutatud heitemasinad kõige tõenäolisemalt raskusjõul töötavad blided.^[12]

Kaks nädalat suures kuumuses kestnud vastasseis oli kaitsjad raskesse olukorda pannud. Koos oma karjaga linnuses varjul olnud inimestel tekkis terav vee- ja toidupuudus, roiskuvate laipade tõttu hakkas levima taud. Pärast seda, kui piirajatel õnnestus juba teist korda linnus põlema süüdata, otsustati vastupanu lõpetada. Viljandlased sõlmisid riialastega rahu, lubasid edaspidi järgida kristlase kohustusi^[13] ja usust mitte taganeda ning nõustusid maksma mässu eest hüvitist. Võitjad võtsid linnuses olnud vara ja karja endale ning lubasid sakalastel oma küladesse minna. Linnust kaitsnud venelased poodi aga linnuse ees üles, soovides sellega ilmselt hirmutada teisi Eestimaal olevaid venelasi sõjast mitte osa võtma ja lootes tekitada lõhe eestlaste ja venelaste vahele.^[9][14]

Kristlaste vägi liikus Viljandist kohe edasi Leole linnuse alla. Seal alistusid sakalased Viljandi saatuse kordumist kartes kiiresti, nõustudes loobuma kogu linnuses olnud varast. Sellega luges kroonik sakalaste "nurjatu hõimu" taasalistatuks ja vägi pöördus tagasi. Pärast neid sündmusi sakalased Liivimaa ristisõja ajal enam riialastele sõjalist vastupanu ei osutanud.^[9][14]

Enne riialaste sõjakäiku olid sakalased aga jõudnud omale appi kutsuda Vene vürste. Nii jõudiski peagi Eestimaale suur Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva sõjavägi Jaroslav Vsevoloditši, Vladimiri-Suzdali vürsti venna, juhtimisel. Saades teada linnuste langemisest, Viljandi venelaste ülespoomisest ja sakalaste alistumisest riialastele, vürst vihastas ja elas oma pahameele sakalaste peal välja, lüües seda maad "suure nuhtlusega".^[15]