Vana-Makedoonia

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2020) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Makedoonia Μακεδονία Makedonía 800 eKr – 146 pKr
Pealinn	Aigai (- 400 eKr) Pella

Vana-Makedoonia (vanakreeka keeles Μακεδονία) oli antiikaja Kreeka ajalooline maa Egeuse merest põhjas.

Ajalooline Kreeka piirkond Makedoonia asetses Tessaaliast ja Chalkidike poolsaarest põhjas. Läänes piirnes see Illüüriaga, idas Traakiaga. Looduslikult jagunes Makedoonia kaheks ebavõrdse suurusega osaks: Ülem-Makedooniaks, mägismaaks, kus elas makedoonlaste põhimass, ja Alam-Makedooniaks, mis oli väike tasandik Egeuse mere rannikul Haliakmoni jõe ja Axiose jõe alamjooksu piirkonnas. Makedoonlaste etniline kuuluvus ei ole praeguse ajani täiesti selge, nähtavasti olid nad suguluses illüürlaste, traaklaste ja kreeklastega. Säilinud allikate järgi ei pidanud kreeklased makedoonlasi küll helleniteks, aga mitte ka muukeelseteks barbariteks. Makedoonlaste ühiskondlik areng jäi palju maha Vana-Kreeka eesrindlikest maakondadest. Nende elulaadil oli palju ühist Tessaalia, Aitoolia ja teiste Vana-Kreeka põllumajanduspiirkondade vähe arenenud hõimude omaga.^[viide?]

Makedoonia ühendati järk-järgult ühe aristokraatliku dünastia võimu alla. Selle kuningate võim oli üsna piiratud. Kohalik sugukondlik aristokraatia säilitas laialdase iseseisvuse ja valitses mägirajoonides ning ülikute mõju riigis oli suur. ^[viide?]

6. sajandi teisel poolel eKr laienes Makedoonia kuningate võim suuremale osale maast. Sajandi lõpul, Ahhemeniidide Pärsia impeeriumi hiilgeajal, pidi Makedoonia end Kreeka-Pärsia sõdade ajal mõneks ajaks Pärsia kuningast sõltuvaks tunnistama. Seda sõltuvust kasutas Makedoonia oma valduste ümardamiseks Traakia ja Kreeka põhjaalade arvel. Xerxes I sissetungi ajal laskis Makedoonia Pärsia kuninga Kreekasse suunduvad väed läbi oma territooriumi ja pidi isegi andma nende koosseisu Makedoonia väesalku. ^[viide?]

Aastal 481 eKr toimus Korintose maakitsusel kongress, kuhu kutsuti kõikide vabade linnriikide esindajad ja sõlmiti liidulepingud peamiselt Peloponnesose poolsaare, Atika ja Euboia saare linnriikide vahel. Mereliidu sõlmimise järel tihenesid Makedoonia ja Ateena sidemed, kuid pikkamisi tekkis nende vahel vastuolusid. Ateena ja Makedoonia huvid põrkusid Egeuse mere põhjarannikul, kus kumbki neist püüdis kindlustuda. Ent majanduslikult mahajäänud maana pidas Makedoonia kasulikuks mõneks ajaks Ateena I mereliitu astuda. Ateena ostis Makedooniast selle peamist väljaveokaupa laevaehituspuitu.^[viide?]

Peloponnesose sõja eel ja ka selle ajal ajas Makedoonia kahepalgelist poliitikat, kord ateenlasi abistades, kord soodustades nende lüüasaamist Traakias ja aidates kaasa Amphipolise kaotusele. Ateena lüüasaamine Sitsiilias ja Ateena I mereliidu järkjärguline lagunemine soodustasid Makedoonia tugevnemist ja tema välispoliitika elavnemist.^[viide?]

5. sajandi teisel poolel eKr, eriti aga sajandi lõpul oli Makedoonia juba suur, kuid nõrga keskvõimuga riik. Makedoonia ülikkond võttis väliselt omaks hellenistliku kultuuri. Makedoonia valitseja Archelaos (413–399 eKr) saatis olümpiamängudele atleete ja kutsus õukonda kreeka luuletajaid ja kunstnikke (Euripides, Zeuxis) ning tõi pealinna üle Alam-Makedooniasse Pellasse. Archelaose ajal ehitati palju teid, mis kergendasid ühenduse hoidmist Makedoonia mägipiirkondade vahel ja soodustasid riigi tsentraliseerimist. Archelaos tugevdas ka sõjaväge, tema valitsusajal kasvas Makedoonia mõju Chalkidikel ja Tessaalias. ^[viide?]

Archelaose surma järel püüdis Makedoonia endistviisi tugevdada oma mõju Egeuse mere looderannikul ja Tessaalias. Kujunevale Makedoonia suurriigile tuli kasuks see, et kreeka linnriigid elasid sel ajal läbi kriisi. 4. sajandi esimestel aastakümnetel eKr, kui Kreekas käisid kodusõjad, kasutasid Makedoonia valitsejad olukorda oma huvides ära, kordamööda liitudes omavahel vaenutsevate Ateena, Sparta ja Teebaga. Ateena püüdis edutus sõjas Chalkidike kreeka linnade liiduga Olynthose juhtimisel uuesti omandada Amphipolist.^[viide?]

Kuningate Aleksander II (valitses 371–369 eKr) ja Perdiccas III (valitses 368–359 eKr; suri sõjas illüürlastega) surm võimaldas aastal 359 eKr troonile tulla Philippos II-l. Algul määrati ta regendiks, alaealise kuninga [[Amyntas IV] eestkostjaks. Hiljem aga saavutas ta selle, et sõjavägi kuulutas kuningaks tema enda.^[viide?]

Philippos korraldas Makedoonias sõjaväereformi, üldistades nii Makedoonia kui ka Kreeka sõjalised kogemused. Reformil oli erakordselt suur tähtsus antiikmaailma ajaloos. Sõjaväereformi idee sai Philippos kuulsalt Teeba väejuhilt ja riigimehelt Epameinondaselt. Reformiga loodi tingimused jõudude kontsentreerimiseks pealöögi suunas ning jala- ja ratsaväe eri liikide koostööks. Philippos täiustas Makedoonias ajalooliselt kujunenud väeliike. Reformitud armee peamiseks löögijõuks oli tugevasti relvastatud jalaväeüksus, makedoonia faalanks. Faalanks koosnes mitmest tuhandest raskelt relvastatud sõdurist, kes rivistati üles tihedasti üksteise kõrvale ristkülikukujuliselt, 8–24 viirgu üksteise selja taga. Kui viirgude arv sügavuti kasvas, siis faalanksi rinde ulatus vastavalt kahanes. Sõdurid-falangistid olid relvastatud mõõkade ja suurte täisnurksete kilpidega. Faalanksi kuue esimese viiru sõduritel olid peale selle odad, sarissad. Esimese viiru sarissad olid tavalised, umbes 2 meetri pikkused, igas järgnevas viirus aga pikemad, küündides viimaks arvatavalt 6 meetrini. Odade erineva pikkuse tõttu said mitme esimese viiru sõdurid tegutseda üheaegselt, pistes oma odad ees olevate sõdurite vahelt läbi rivi ette. Faalanksi front oli kohutav odaotstest kirendav ja suurte kilpidega kaitstud löögirühm. Faalanksist läbimurdmine oli sõjaasjanduse tollast taset arvestades peaaegu võimatu. Et aga tagumiste sõdurite odad läksid läbi esimeste viirgude sõdurite vahelt, siis oli faalanksil lahingus väga raske manööverdada. Tiibadelt ja seljatagant oli faalanks vaenlase rünnaku vastu vähe kaitstud. Philippos võttis seda arvesse ning kaitses faalanksit tiibadelt ja seljatagant ratsaväe ja kergesti relvastatud jalaväega. Kõik kolm väeliiki tegutsesid lahingus kooskõlastatult. Makedoonia ratsavägi jagunes raske-, kesk- ja kergeratsaväeks ning jalavägi raske-, kesk- ja kergejalaväeks. Iga väeliik sai põhjaliku rivilise ja lahingulise väljaõppe. Sõjaväereform nõrgendas Makedoonia aristokraatiat, kes teenis raskeratsaväes, mis oli olnud varem Makedoonia armee põhijõud. Nüüd sai põhijõuks raskelt relvastatud jalaväelaste faalanks, mis moodustati talupoegadest. Keskvõimu tugevdas ka armee komplekteerimine territoriaalsel põhimõttel. Makedoonia aristokraadid muutusid oma maade pooliseseisvatest valitsejatest kuninga õukondlasteks, kes elasid alaliselt õukonnas ja moodustasid privilegeeritud raskeratsaväe.^[viide?]

Esimestel valitsemisaastatel alistas Philippos Makedoonia loode- ja kirdepoolsed naabrid, seejärel vallutas Amphipolise, mis oli endiselt Egeuse mere põhjaosa tähtsaim sadam, ja Pangaioni mägismaa ühes sealsete kullakaevandustega. Seejärel laiendas ta oma valdusi Egeuse mere rannikul Traakia arvel.^[viide?]

Philippos II tõrjus Makedoonia aladele tunginud paioonlased ja traaklased tagasi, lubades neile andameid. Seejärel purustas ta 3000 Ateena hopliiti (359 eKr). Aastal 358 eKr purustas ta lahingus illüürlased. Aastal 356 eKr vallutas Philippos Crenidese linna ja nimetas selle ümber Philippiks. Ta rajas sinna võimsa garnisoni, et kontrollida sealseid kullakaevandusi, mis varustasid teda hiljem sõjakäikudel.^[viide?]

Ateena II mereliidu lagunemise järel olid Ateena jõud nõrgestatud ning pärast seda, kui Ateena oli kaotanud hegemoonia, püüdis Teeba uuesti laiendada oma mõjuvõimu Kesk-Kreekas. Teeba süüdistas naabermaakonda Fookist, et fookislased olevat üles kündnud Delfi templile kuuluva püha maa. Fookislastelt nõuti, et nad maa Delfile tagasi annaksid ning suurt trahvi maksaksid. Fookislastele osutasid diplomaatilist toetust Sparta ja Ateena, kes kartsid Teeba tugevnemist. Fookislaste juhtideks olid kohalikud aristokraadid Philomelos ja Onomarchos. Teeba kuulutas Fookisele püha sõja, milles Teebaga olid liidus ka tessaallased. Püha sõda kestis vahelduva eduga ligi kümme aastat (356–346 eKr).^[viide?]

Aastatel 355–354 eKr piiras Philippos ateenlaste kontrolli all olevat Methone linna ja lõpuks alistas selle. Aastal 353 eKr tungis ta Tessaaliasse, võites 7000 fooklast Onomarchuse venna all, kellel õnnestus Philippost kahes järgnevas lahingus lüüa.^[viide?]

Aastal 352 eKr sekkus Philippos juba omal algatusel suurte jõududega "pühaduserüvetajate" fookislaste vastasesse pühasse sõtta ja saavutas täieliku võidu. Varjates end religioosse kohustusega karistada pühaduseteotajaid, õiendas ta võidetutega karmilt arveid ja kindlustas lõplikult oma võimu Tessaalias. Kuulus Tessaalia ratsavägi läks Makedoonia sõjaväe koosseisu. Philippos naasis Tessaaliasse aasta 352 eKr suvel armeega, mis koosnes 20 000 jalaväelasest ja 3000 ratsaväelasest, kaasa arvatud kõik Tessaalia üksused.^[viide?]

Järgneva Crocuse Välja lahingu võitmine tagas Philipposele tohutu prestiiži. Kasutades olukorda, kus kreeka linnade peatähelepanu oli tõmmatud pühale sõjale, vallutas Philippos Egeuse mere põhjaranniku. Philippos jätkas rannikuäärsete kreeka linnade vallutamist. Aastal 349 eKr alustas ta suurima rannikulinna Olynthose piiramist. Aastal 348 eKr vallutas ta selle ja tegi maatasa. Samuti purustas ta tugeva Chalkidike kreeka linnade liidu, mille eesotsas see kaubalinn oli olnud. Makedoonia ja sellega ühenduses olevad piirkonnad olid Makedoonia võimu all kindlustatud. Viimane tugev vastane, kes takistas Makedoonia võimu lõplikku kindlustamist Egeuse mere põhjaosas, oli kõrvaldatud. Ateena kaotas peaaegu kõik oma tugipunktid Egeuse mere põhjaosas ja isegi Euboia saar, millega Ateenal olid varem olnud tihedad sidemed, sattus sõltuvusse Makedooniast.^[viide?]

Ateena ja Makedoonia poliitilises vastasseisus kujunesid Ateenas välja Makedoonia partei ja Makedoonia-vastane partei eesotsas tulihingelise patrioodi, Vana-Kreeka suurima kõnemehe Demosthenesega ning oraatorite ja poliitikategelaste Hypereidese ja Lykurgosega. Makedoonia partei kutsus avalikult üles vallutussõjale Pärsia vastu, kes oli Antalkidase rahu tulemusena kindlustanud oma positsiooni Egeuse merel ja sekkus pidevalt poliitilisse võitlusse Kreekas. Seepärast hakkas Pärsia materiaalselt abistama Demosthenest ja tema pooldajaid, kes kutsusid kreeklasi üles kasutama tugevat Ateena sõjalaevastikku ühiseks sõjaks Makedoonia vastu. Kummagi partei juhid süüdistasid vastasparteid kodumaa reetmises ja selle eest raha vastuvõtmises, ühed – Makedoonia Philipposelt, teised – Pärsia kuningalt.^[viide?]

Kuhjunud pinged paisutasid Delfi konflikti sõjaks Philipposega ja mõlemad erakonnad olid sunnitud taotlema sõja lõpetamist. Aastal 346 eKr otsustas rahvakoosolek Eubulose visal nõudmisel alustada rahuläbirääkimisi. Philippos esitas ateenlastele ultimaatumi, nõudes kõikide püha sõja ajal asetleidnud territoriaalsete ja poliitiliste muudatuste tunnustamist. Ateenale jäi Egeuse mere põhjaosas ainult Traakia Chersonesos. Ateena saatkonna juhi Philokratese järgi hakati aastal 346 eKr sõlmitud rahu nimetama Philokratese rahuks. Ateena oli ühtlasi sunnitud sõlmima Philipposega liidu.^[viide?]

Sõlminud Ateenaga rahu, jätkas Philippos sõjategevust liitlastest hüljatud Fookise vastu, abistades Teebat. Ta läbis Termopüülid, võttis vastu fookislaste kapitulatsiooni ja laastas kogu nende maa. Fookislased heideti Delfi amfiktüooniast välja, nende koha sai endale Makedoonia. Seega oli Philippos omandanud Termopüülide kitsustiku ning kontrolli Kesk- ja Lõuna-Kreeka ühendustee üle. Järgnevatel aastatel hakkas Philippos avaldama Peloponnesose riikidele diplomaatilist survet.^[viide?]

Aastal 342 eKr juhtis Philippos suurt sõjakäiku põhjas sküütide vastu, vallutas Traakia kindlustatud asustuse Eumolpia ja nimetas selle enda järgi Philippopoliseks. Aastal 340 eKr alustas Philippos Perinthuse piiramist, mis jätkus ka 339 eKr, mis mõlemad lõppesid edutult.^[viide?]

Makedoonia agressiivse poliitika mõjul hoogustas Makedoonia-vastast tegevust Demosthenes, kutsusdes üles võitlusele makedoonia barbarite vastu. Tekkis liit, kuhu kuulusid Ateena, Korintos, Argos ja mõned teised polised. Järjekordsel Delfi amfiktüoonia koosolekul tegi Ateena esindaja Aischines ettepaneku alustada püha sõda Delfi naaberlinna Amphissa vastu, mille elanikud olid osa püha maad üles kündnud. Sõjapidamine otsustati teha ülesandeks Philipposele. Viimane tõi kiiresti oma sõjaväe Kesk-Kreekasse. Tekkis vahetu sõjalise kallaletungi oht Teebale ja Ateenale. Teeba astus liitu Ateenaga, et Philippose armee tagasi tõrjuda. Liiduvägi, kuhu kuulusid ateenlased, teebalased, korintlased, megaralased ja mõned teised, astus vastu Makedoonia armeele, mis paiknes Fookises. Aastal 338 eKr võitis Philippos Kreeka liitlasväge Boiootias Chaironeia lahingus ja sõlmis järgmisel kahel aastal kõigi polistega peale Sparta lepped, millega need läksid Makedoonia ülemvõimu alla. Makedoonia-vastane koalitsioon lagunes, Philippos saatis Boiootia liidu laiali ja paigutas Teeba kantsi Kadmeiasse Makedoonia garnisoni. Teeba muudeti seega Makedooniast sõltuvaks. Ateena säilitas iseseisvuse ja talle jäi alles osa temale kuulunud saari, kuid ta pidi loovutama Philipposele oma viimased tugipunktid Chalkidikel ja Traakia Chersonesosel. Ateena kaotas seega täielikult kontrolli Musta mere väinade üle, mille kaudu Musta mere põhjarannikult Ateenasse vilja veeti.^[viide?]

Pärast rahu sõlmimist Teeba ja Ateenaga tungis Philippos oma sõjaväega Peloponnesosse, kus ta polistevahelist vaenu ära kasutades ühendas oma jõud Argose, Messeenia ja teiste riikide väesalkadega oma põlise vastase, nõrgenenud Sparta vastu. Sparta jäi ilma kõigist välisvaldustest ja tema territoorium piirdus nüüd ainult Lakoonikaga.^[viide?]

Philippos II alistas Kreeka ja teda peetakse Makedoonia sõjalise monarhia tegelikuks rajajaks. Philippos oli võimsaim Makedoonia kuningas enne oma poega Aleksander Suurt. Ta tõi peaaegu kõik kreeka linnriigid oma võimu alla. Philippos II juhtimisel loodi Korintose liit, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast. Philippos II rajas võimsa Makedoonia armee ja oli sel ajal Kreeka suurimaid mehi.^[viide?]

Korintose kongressil loodud Korintose liit valis oma hegemooniks Philippose. Makedoonia kuninga Philippose hegemoonia all vormistati juriidiliselt ülekreekaline liit, Kreeka poliitilisi traditsioone arvestades, Makedoonia ülemvõim hellenistlike poliste üle. Ülekreekalise liidu rajamine pidi lõpetama kodusõjad, kuulutati välja üldine rahu. Polistel keelati sekkuda üksteise siseasjadesse ja muuta riigikorda, mis igas polises oli kongressi ajal. Üheskoos hakati valmistuma sõjaks Ahhemeniidide vastu, kuid aastal 336 eKr, kui sõjaplaanid olid veel pooleli, tapeti Philippos ootamatult.^[viide?]

Enne surma tegi ühendatud Kreeka hegemoon Philippos Pärsia kuningale ettepaneku vabastada Väike-Aasia kreeka linnad. Pärsia keeldus, misjärel läks 10 000-meheline Makedoonia armee aastal 336 eKr kogenud väepealike Parmenioni ja Attalose juhtimisel üle Hellespontose, ja leidnud sealsete kreeklaste poolehoidu, alustas Väike-Aasias piiratud ulatuses sõjategevust. Ent peatselt Philippos II tapeti ja sõda jäi seisma.^[viide?]

Pärast Philippos II mõrva sai Vana-Makedoonia kuningaks tema poeg Aleksander Suur ehk Makedoonia Aleksander (elas 356–323 eKr; valitses 336–323 eKr). Kuigi ta oli troonile tulles vaid 20-aastane, oli ta juba kogenud väejuht. 18-aastaselt, aastal 338 eKr, oli ta juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge Chaironeia lahingus ja isa oli usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.^[viide?]

Philippose surma järel kuulutas armee Aleksandri Makedoonia kuningaks. Kreeka linnad, näiteks Teeba ja Ateena, mis olid olnud sunnitud Philipposele truudust vanduma, nägid uue kuninga trooniletulekus võimalust iseseisvaks saada. Aleksander tegutses aga kiirelt ja Teeba, mis oli tema vastu kõige aktiivsem, alistus, kui Aleksander linnamüüri taha jõudis. Aastal 335 eKr asus Aleksander võitlusse traaklaste ja illüürlastega, et kindlustada Doonau Makedoonia kuningriigi põhjapiirina. Sel ajal kui ta oli põhjas sõjakäigul, mässasid Teeba ja Ateena taas. Teeba linn vallutati suure veresaunaga, tehti maatasa ja selle territoorium jaotati teiste Boiootia linnade vahel. Kõik linnaelanikud müüdi orjaks. Teeba lõpp sundis ka Ateenat alistuma.^[viide?]

Aleksander Suure esialgne eesmärk oli kindlustada Makedoonia võim Kreekas ja suurendada riigi maa-ala Aasiani. Selleks oli vaja sõdida Traakiaga, alistada Tessaalia ja Ateena, purustada Teeba ning tugevdada hegemooniat Korintose liidus. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem. ^[viide?]

Aastal 334 eKr ületas Aleksander Suur Dardanellid ja tungis seega Ahhemeniidide Pärsia aladele. Tema sõjaväes oli rohkem kui 30 000 hästi väljaõpetatud jalameest ja 5000 ratsanikku. Makedooniasse ja Kreekasse jättis ta oma asevalitsejaks Antipatrose, ustava ja kogenud väepealiku. Granikose lahingus purustas Aleksander Pärsia Väike-Aasia provintside väed ja liikus edasi piki Väike-Aasia rannikut. Aleksandrile alistus Pärsia provintsi pealinn Sardis ja Aleksander sai selle varakambri enda valdusse. Seejärel liikus ta lõuna poole piki Joonia mere rannikut. Halikarnassoses pidas ta esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, palgasõdurite kapteni Rhodose Memnoni ja Pärsia Kaaria satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesse Lüükiasse, alistades kõik rannikulinnad.^[viide?]

Kiliikias astus Aleksander vastu Pärsia suurkuningale Dareios III-le, kelle üle ta saavutas aastal 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu. Seejärel otsustas ta vallutada terve Pärsia impeeriumi. Aastal 332 eKr, pärast Tüürose piiramist ja Gaza vallutamist, kuulus kogu Vahemere idarannik Aleksandri võimu alla.^[viide?]

Edasi suundus Aleksander Egiptusse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenistliku maailma suurimaks metropoliks. Pärsia satraap võttis Aleksandri pidulikult vastu ja andis talle aastal 332 eKr üle võimu ja riigikassa. Egiptuse preestrid kuulutasid Aleksandri vaaraoks.^[viide?]

Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk. Aleksander liikus Mesopotaamiasse, ületas Eufrati ja seejärel ka Tigrise. Aastal 331 eKr lõi ta Gaugamela lahingus Dareios III väge. Dareios III põgenes ja hukkus järgmisel aastal oma lähikondlaste käe läbi. Gaugamela lahingus kaotas Pärsia suurriik oma peamised sõjajõud. Aleksander vallutas ühe tähtsama linna Babüloni, samuti Elami ja Susa.^[viide?]

Babüloonia tervitas Aleksandrit ning Babüloni preestrid kuulutasid ta Babüloonia kuningaks. Aleksander andis käsu taastada pärslaste hävitatud Marduki tempel. Pärsia satraap jäi Babüloonia üle Aleksandri nimel edasi valitsema, kuid talt võeti õigus käsutada sõjaväge ja juhtida rahandust. Susas langesid Aleksandri kätte hiiglaslikud varandused ja osa Pärsia kuninga kassast. Aleksander abiellus hiljem korraga kahe Pärsia printsessiga: Dareios III tütre ja tema eelkäija Artaxerxes III Ochose tütrega. Abiellumine kahe eelmise Pärsia kuninga tütrega pidi kindlustama veelgi tema õigusi nende järglasena. Ka esimesena naitud baktriatar Roxane jäi kuningannaks, nii et Aleksandril oli viimaks ametlikult kolm naist.^[viide?]

Edasi vallutas Aleksander põlised Pärsia alad ning pealinna Persepolise. Aastal 330 eKr alistas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja Meedia. Ida pool Susat algas Pärsia suurriigi põhiterritoorium – Päris-Pärsia. Kui seniste vallutuste käigus oli Aleksander hõivanud pärslaste alistatud maid ja paljudes kohtades oli teda tervitatud kui vabastajat, siis Pärsias kohtas ta esimest korda tõsist vastupanu. Ent Pärsia väeriismed purustati Pärsia iidse pealinna Persepolise lähistel. Makedoonia armee rüüstas Persepolise ja süütas Aleksandri käsul Xerxese luksusliku lossi kättemaksuks Ateena hävitamise eest Kreeka-Pärsia sõdade ajal. Dareiose rikkused, mis Persepolises olid, läksid Aleksandri kätte.^[viide?]

Aasta 330 algul eKr suundus Makedoonia armee Pärsiast Meediasse. Dareios III viibis sel ajal Meedia vanas pealinnas Ekbatanas, kuid kuulnud Aleksandri lähenemisest, taandus ta talle veel ustavaks jäänud vägedega ida poole. Hõivanud Ekbatana, jättis Aleksander sinna ka hiiglasliku sõjasaagi ja Pärsia kuningate varem anastatud varandused. Ekbatanast hakkas Aleksander jälitama Dareiost, kes põgenes ida poole. Kesk-Aasia satraabid, kelle eesotsas oli Baktria satraap Bessos, võtsid põgeneva Dareiose kinni ja tapsid ta. Aleksandri kätte langes vaid kuninga surnukeha.^[viide?]

Sõja kolmandas järgus hõivas Aleksander Kesk-Aasia ning vallutas Baktria ja Sogdiana. Aleksander kui võitja kuulutas iseend tapetud Pärsia kuninga seaduslikuks järglaseks ja sellest tulenevalt ka kättemaksjaks tema surma eest. Et Dareios III tapja, Baktria satraap Bessos oli põgenenud Kesk-Aasiasse, hakkas Aleksander teda jälitama. Kolmeaastane sõjakäik esmalt Bessose ja seejärel Sogdiana satraabi Spitamenese vastu viis Aleksandri läbi Meedia, Partia, Aria (Lääne-Afganistan), Drangiana, Arachosia (Lõuna- ja Kesk-Afganistan), Baktria (Põhja- ja Kesk-Afganistan) ja Sküütia. Selle käigus vallutas ja taasrajas ta Herati ja Maracanda.^[viide?]

Kesk-Aasias püüdis Aleksander kohalikku aristokraatiat aina rohkem enda poolele võita, andes talle nagu makedoonlastele kõrgemaid ametikohti. Oma väliõukonnas hakkas ta sisse viima Pärsia kuningakoja tseremoniaali elemente. See õhutas vaenu makedoonia aristokraatides, kes ei soovinud jagada esikohta vallutatud maade aristokraatiaga. Aastal 330 eKr teatati Aleksandrile, et hetairia sepitseb tema vastu vandenõu, misjärel peeti makedoonia kombe kohaselt sõjaväekohut ja vandenõus kahtlustatavad hukati. Aleksander lähenes üha rohkem kohalikule aristokraatiale ja püüdis väliselt omandada kohalikke kombeid. Viimane asjaolu tõi talle kaasa uusi konflikte makedoonia aristokraatidega.^[viide?]

Baktria satraap Bessos kuulutas end uueks Pärsia kuningaks Artaxerxes IV-ks ning uue kuninga ilmumine näitas, et Pärsia impeeriumi idaosa satraabid üritavad jätkata vastupanu. Aleksandril oli vaja kindlustada juba vallutatud piirkonnad idapoolsete rünnakute vastu ning likvideerida viimane vastupanukolle endise Pärsia suurriigi idaosas. Artaxerxes IV Bessos kergendas Aleksandri võitlust, tehes tõsise poliitilise vea: ta kuulutas end kuningaks kui Ahhemeniidide dünastia jätkaja. Enamik Kesk-Aasia rahvaid aga oli Pärsia kuningast väga nõrgas sõltuvuses ja Pärsia suurriigi kokkuvarisemisega tekkis neil võimalus saada täiesti iseseisvaks. Seetõttu ei leidnud Bessos Kesk-Aasia territooriumil kuigi suurt toetust.^[viide?]

Kevadel 329 eKr ületas Aleksander Hindukuši mäestiku ning asus vallutama Baktriat ja Sogdianat, kõige tugevamaid ja tegelikult iseseisvaid idapoolseid satraapiaid. Baktrias sai Aleksander Artaxerxes IV Bessose kätte ja viimane hukati. Aleksander vallutas Baktria pealinna Baktra ja Sogdiana pealinna Marakanda. Aleksander ehitas mitu kindlustatud linna – Aleksandriat – ning paigutas mitmesse tugipunkti Makedoonia garnisonid. Alles aasta 328 lõpul eKr põgenes makedoonlastelt lüüa saanud Spitamenes rändsuguharude juurde, kelle juhid ta tapsid. Aleksander püüdis luua häid suhteid kohaliku aristokraatiaga ning aastal 327 eKr abiellus ta Baktria tugevaima valitseja Oxyartese tütre Roxanega. Kesk-Aasia vallutamine kestis üle kolme aasta.^[viide?]

Sõja neljandas järgus korraldas Aleksander sõjaretke Indiasse. Sissetungi kergendasid kodusõjad piiriäärsete India riikide vahel. Aleksander ületas Induse ja rajas sõjategevuse jätkamiseks uusi tugipunkte. Aastal 326 eKr võitis ta Hydaspese ääres Porose vägesid, Poros ise aga langes vangi. Aleksander jättis talle ta riigi alles vastutasuks liidu ja vallutaja ülemvõimu tunnustamise eest. Hydaspese äärde asutas ta kaks kindlustatud linna, Nikaia (Võidu linn) ja Bukephala, ning tungis edasi itta. ^[viide?]

Aastal 325 eKr rajas Aleksander eelposte ka Induse madalikule. Ta ise arvas, et on jõudnud enam-vähem maailma lõppu. Hyphasise ääres tõstsid Aleksandri sõdurid mässu ja keeldusid edasi minemast; meeste rahulolematus oli tingitud suurest kurnatusest. Aleksander oli sunnitud tagasi pöörduma. Ta naasis Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. Aleksander pidi aastal 326 eKr lõpetama sõjaretke, mis oli kestnud üle kaheksa aasta. Kreekast ja Makedooniast olid saanud suurriigi äärealad.^[viide?]

Aleksander Suure maailmariik piirnes Balkani poolsaare Aadria mere läänerannikuga, põhjaosas Doonauga, Kaukasuse ja Indusega, lõunas ulatus India ookeanini, Aasias – Araabia poolsaareni ning hõlmas Aafrikas Egiptuse, Liibüa ja Kürenaikani. Aleksander ei muutnud rahvale harjumuslikke kohapealseid valitsemisvorme, ta jättis alles Pärsia võimu aegse haldusjaotuse satraapiateks, aga kitsendas satraapide võimu.^[viide?]

Kevadel 323 eKr oli Aleksandri armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse. Hiljem kavatses Aleksander liikuda Põhja-Aafrikasse. Juuni keskel aga suri ta ootamatult ja kohe algasid diadohhide sõjad, mille käigus võideldi tema riigi jagamise pärast.^[viide?]

Pärast Aleksandri surma aastal 323 eKr läks valitsusvõim ta poolvennale Philippos Arrhidaiosele ja Aleksandri pojale Aleksander IV-le. Kuna aga Philippos oli vaimselt haige ja poeg alles imik, nimetati nende asemele kaks regenti, Perdikkas ja Craterus. Perdikkasel õnnestus ruttu saavutada ainuvõim. Ta kõrvaldas peagi hulga oponente, tappes umbes 30 Aleksandri endist kindralit, kes valitsesid nüüd satraapidena üle kogu impeeriumi. Aastal 321 eKr, konflikti ajal Ptolemaiosega, tapsid Perdikkase ta oma sõdurid. Uueks regendiks sai Antipatros ja taas vahetusid satraapiad kindralite vahel. Aastal 301 eKr, pärast Ipsose lahingut Früügias, konflikt viimaks lahendati.^[viide?]

 Pikemalt artiklis Diadohhide sõjad

Diadohhide sõdades lagunes Aleksandri loodud maailmariik ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Alek­sander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos järglane), kellest tähtsaimad olid Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, ja Lysimachos, hakkasid pärast Aleksandri surma (323 eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast omavahel võitlema. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.

Seleukos I Nikator (kreeka keeles võitja) (umbes 358–281 eKr) Seleukiidide dünastiast, Aleksander Suure väepealik, oli Seleukiidide riigi rajaja. Ta sai aastal 321 eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal lõplikult aastal 312 eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos I kuulutas end aastal 305 eKr kuningaks, omandas Ipsose lahingu tulemusena (301 eKr) Süüria ja pärast Lysimachose võitmist (281 eKr) enamiku Väike-Aasiast. ^[viide?]

 Pikemalt artiklis Seleukiidide dünastia, Seleukiidide riik

Aleksander Suure väejuht Lysimachos (361–281 eKr) sai aastal 323 eKr Traakia va­litsejaks. Lysimachos kuulutas end aastal 305 eKr Traakia kuningaks, omandas pärast Ipsose lahingut aastal 301 eKr suure osa Väike-Aasiat ja haaras aastail 287–286 eKr võimu Makedoonia üle. Lysimachos langes võitluses Seleukosega Lüüdias Kurupedioni lahingus.^[viide?]

Ptolemaios I Soter (suri 283 eKr), Egiptuse kuningas Lagiidide ehk Ptolemaioste dünastiast, Aleksander Suure väejuht, oli Aleksandri surma ajal Egiptuse asevalitseja ehk satraap. Erinevalt regendiks määratud väepealik Perdikkasest pooldas tema Aleksandri riigi jagamist väepealike ehk diadohhide vahel. Ta lasi Aleksandri põrmu röövida ja Egiptusse matta ning algatas sellega diadohhide sõjad. Ptolemaios kindlustas oma võimu Egiptuses, liites sellega ka Kürenaika, ning allutas oma võimule Küprose, teisi väiksemaid Vahemere saari ning Väike-Aasia lõunaranniku. Ptolemaios I vallutas diadohhide sõdades ajutiselt Palestiina, Lõuna-Süüria ja Väike-Aasia rannikualad. Aastast 323 eKr oli ta Egiptuse satraap, aastail 305–283 eKr aga Egiptuse kuningas, rajades sellega Ptolemaioste dünastia ja hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma vabariigiga liideti. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna ei ajanud Ptolemaios Seleukos I ega Demetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuks monarhiks, vaid rahuldus Egiptusega.^[viide?]

 Pikemalt artiklis Ptolemaioste dünastia, Egiptus#Ajalugu#Hellenismi aeg

India alad läksid Tšandragupta Maurja kontrolli alla, kes oli esimene Maurja keiser ja laiendas hiljem oma valdusi pärast lepet Seleukosega.

Makedoonia väepealik, Antipatrose poeg Kassandros (u 355–298 eKr), haaras aastal 317 eKr võimu Makedoonias (kinnitati 311 eKr lepinguga) ja Kreekas. Kassandros laskis hukata Aleksander Suure ema, lese (Roxana) ja poja (seadusliku troonipärija) ning kuulutas aastal 305 eKr enda Makedoonia kuningaks. Antigonos I poeg Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (u 337–283 eKr) vallutas aastal 307 eKr Ateena, võitis aastal 306 eKr Küprose juures Ptolemaiose laevastiku ja piiras aastail 305–304 eKr edutult Rhodost. Kassandrose surma järel haaras Demetrios Poliorketes võimu Makedoonias (294–288 eKr).^[viide?]

Antigoniidide dünastiast (u 384–301 eKr) Makedoonia kuningas Antigonos I Monopthalmos (kreeka keeles ükssilm), Aleksander Suure väepealik, Früügia, Lüükia ja Pamfüülia asehaldur, üritas koos poja Demetrios Poliorketesega rajada Väike-Aasia suurriiki ja vallutas diadohhide sõdades 316. aastaks eKr peaaegu kogu Aleksander Suure riigi Aasia-osa. Aastal 306 eKr kuulutas ta enda koos pojaga kuningaks, kaotas aga 301. aastal eKr Ipsose lahingu Lysimachosele ja Seleukosele. Sellest algas Aleksandri riigi lagunemine.^[viide?]

Aastaks 270 eKr olid hellenistlikud riigid ühendatud. Antigoniidide impeerium hõlmas Makedooniat ja Kreekat, Seleukiidide impeerium Mesopotaamiat ja Pärsiat ning Ptolemaiose kuningriik Egiptust, Palestiinat ja Kürenaikat.^[viide?]

 Pikemalt artiklis Antigoniidide dünastia

Antigonos I poeg Demetrios Poliorketes (kreeka keeles linnapiiraja) (u 337–283 eKr) osales koos oma isaga väga aktiivselt diadohhide sõdades, vallutas aastal 307 eKr Ateena, võitis aastal 306 eKr Küprose juures Ptolemaiose laevastiku ja piiras aastail 305–304 eKr edutult Rhodost. Et ta suutis linnu väga edukalt vallutada, anti talle hüüdnimeks Poliorketes ('linnapiiraja'). Kassandrose surma järel haaras ta võimu Makedoonias (294–288 eKr). Lõpuks aga pöördusid kõik teised diadohhid tema ja ta isa vastu ning viimased said aastal 301 eKr lüüa. Antigonos langes, aga Demetrios põgenes ning suutis ennast lõpuks Makedoonias maksma panna. Siis liitusid tema vastu aga Lysimachos ja Pyrrhos. Aastal 288 eKr sai ta nende käest lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse. Seal hakkas ta sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri Seleukos I Nikatori vangina. Epeirose kuningas Pyrrhos (306–272 eKr) rivaalitses valitsusaja algul Demetrios Poliorketesega, püüdes tulutult tõusta Makedoonia troonile, suundus aga aastal 280 eKr Tarase linna kutsel Itaaliasse, et abistada sealseid kreeklasi Rooma vastu.^[viide?]

Aastal 279 eKr tungisid Balkanile keldid, kes on kreeka allikates tuntud galaatide nime all. Makedoonia valitseja sai lüüa ja tapeti. Galaatide rüüstamistele Kreekas järgnes nende sissetung Väike-Aasiasse ja Pergamoni aladele. Balkanil said keldid lõpuks hävitavalt lüüa Demetrios Poliorketese pojalt Antigonos Gonataselt, kellele see vägitegu tagas Makedoonia vabaks jäänud trooni. Demetrios Poliorketese poeg Antigonos II sai aga Makedoonia kuningaks (277–274 eKr; 272–239 eKr) ning antigoniidid valitsesid riiki kuni roomlaste sissetungini. Antigoniidide dünastia suutis kehtestada oma ülemvõimu enamikus kreeka linnriikides. Enamik kreeka linnriike, sealhulgas Ateena, tunnistas Makedoonia ülemvõimu. Makedoonlastel olid siiski garnisonid Kreeka strateegilistes punktides: Demetrias Tessaalias, Chalkis Euboia saarel ja Akrokorintos Kórinthose maakitsuse juures. Antigoniidide Makedooniast sõltumatut ja Makedoonia-vastast poliitikat ajasid ka Aitoolia liit, Ahhaia liit ja Sparta.^[viide?]

Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma vabariik, kes sõdis korduvalt Makedooniaga. Aastal 216 eKr tungis Makedoonia kuningas Philippos V Illüüriasse, millest said alguse Makedoonia sõjad Roomaga. Illüüria sõdadega (215–168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemere maade allutamist.^[viide?]

Kolmes sõjas (215–168 eKr) võideti Makedoonia ja aastal 148 eKr muudeti see Rooma provintsiks. Makedoonlaste lüüasaamine Pydna lahingus (168 eKr) märkis antigoniidide võimu lõppu Kreekas. Pärast Aitoolia liidu (189 eKr) ja Ahhaia liidu purustamist (146 eKr) allutati Vana-Kreeka linnriigid. Kreeka anastamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser Augustus annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle Ahhaia senatiprovintsiks. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased Kreeka kultuuri ja võtsid üle selle saavutusi.^[viide?]

 Pikemalt artiklis Makedoonia sõjad

 Pikemalt artiklis Esimene Makedoonia sõda (214–205 eKr)

215. aastal eKr aastal sõlmis Philippos V Kartaago ja Rooma vahelise Teise Puunia sõja ajal (218–201 eKr) Kartaago väejuhi Hannibaliga Rooma-vastase liidu ning tungis laevastikuga 214 eKr Illüüria rannikule. Philippos V väed vallutasid Orici linna ning püüdsid taas vallutada Apollonia linna.^[viide?]

Invasioonist sai alguse Esimene Makedoonia sõda (214–205 eKr) Roomaga. Makedoonia-vastases sõjalises liidus osalesid Rooma liitlasena kreeklaste Aitoolia liit, Pergamon, Sparta ja Elis.

 Pikemalt artiklis Kreeta sõda

Aastal 202 eKr sõlmis Philippos V lepingu Seleukiidide Antiochos III-ga jagamaks Egiptuse Ptolemaioste valdusi Egeuse meres. Rhodoslased, keda toetasid Pergamon ja Rooma, kuulutasid Makedooniale sõja (205–200 eKr). Makedoonia laevastik purustas 201. aastal eKr Lada saare juures peetud lahingus liitlaste laevastiku ja laastas Pergamoni.^[viide?]

 Pikemalt artiklis Teine Makedoonia sõda (200–197 eKr)

202. aastal eKr said Kartaago väed ja Hannibal Teises Puunia sõjas Zama lahingus rängalt lüüa ning Rooma võis suunata oma väed Makedoonia vastu. Põhjuse idapoolsetesse asjadesse sekkumiseks andsid Pergamoni ja Rhodose abipalve Makedoonia ja Seleukiidide vastu. Suur osa Kreeka riike toetas roomlasi, ja kuna ka Seleukiidi valitseja Antiochos III roomlastega sõlmitud leppe kohaselt oma senise liitlase hülgas, jäi Makedoonia üksi vastamisi roomlaste juhitud tugeva koalitsiooniga. Aastal 199 eKr liitusid Makedoonia-vastase koalitsiooniga ka Aitoolia liit ja Ahhaia liit. Philippos sai aastal 197 eKr Kynoskephalai lahingus Põhja-Kreekas Tessaalias lüüa Rooma vägedelt, keda juhtis Titus Quinctius Flamininus, ja kaotas Kreekas ülemvõimu. Philippos V pidi loovutama rahuleppega valdused Kreekas, Kaaria Väike-Aasias ja laevastiku ning maksma kontributsiooni. Aastal 196 eKr kuulutas Titus Quinctius Flamininus Isthmia Panhelleni mängudel pidulikult välja kõigi Kreeka riikide vabaduse.^[viide?]

Kolmas Makedoonia sõda toimus Philippos V järglase Perseuse juhtimisel Makedoonia ja Tessaalia aladel ning lõppes Makedoonia lüüasaamisega. Pydna lahingus, mis peeti aastal 168 eKr Olümpose mäe ja Egeuse mere vahelisel tasandikul, kaotas Makedoonia Rooma vägedele, keda juhtis Lucius Aemilianus Paulus Macedonicus. Roomat toetas ka Perseuse rivaal, Pergamoni kuningas Eumenes II. Perseus langes vangi ning viidi Rooma. Makedoonia kuningriik likvideeriti, selle asemele moodustati neli vabariiklikult valitsetavat jagu, mis tasusid Roomale andamit ega tohtinud ei relvastuda ega omavahel poliitiliselt suhelda. Rooma väed rüüstasid Makedoonia liitlaste Illüüria ja Epeirose alad. Delose saar kuulutati aga vabasadamaks, mis halvas neutraalseks jäänud saareriigi Rhodose kaubandust, jättes selle ilma rikkalikest sadamatollidest.^[viide?]

 Pikemalt artiklis Kolmas Makedoonia sõda (171–168 eKr)

Makedoonia vallutamise järel jaotati Makedoonia alad neljaks ning elanikke kohustati maksma Roomale tribuuti. Makedoonlased korraldasid aastal 149 eKr ülestõusu. See aga suruti maha ning aastal 148 eKr moodustati Makedooniast, Illüüriast ja Epeirosest Rooma provints Makedoonia, mida valitses Thessaloníkis elav prokonsul.

 Pikemalt artiklis Neljas Makedoonia sõda (150–148 eKr)

Lõuna-Kreekas tekkis Roomal konflikt Peloponnesose linnriikide Ahhaia liiduga. Kui ahhailased Rooma heakskiitu ära ootamata Sparta vastu sõtta läksid, käskis Spartat soosinud Rooma ahhailastel loovutada mitu linna, nende seas Korintose. Seepeale puhkes Ahhaia liidu ja mõnede muude kreeka linnriikide ülestõus, mille konsul Lucius Mummius suurema vaevata maha surus. Karistuseks ja hirmutuseks hävitasid tema väed aastal 146 eKr Rooma senati korraldusel Korintose, mille elanikkond oli ahhailaste ülestõusuga kaasa läinud. Kuigi enamik Kreeka riike jäid nominaalselt sõltumatuks ja olid Roomaga ainult liidus, andis Korintose häving soovitud tulemuse ja lõpetas pikemaks ajaks kreeklaste vastuseisu Rooma vabariigi ülemvõimule. See oli Kreeka poliitilise iseseisvuse lõpp. Ahhaia läks Rooma Makedoonia provintsi haldusse.^[viide?]

 Pikemalt artiklis Makedoonia (Rooma provints)

Pärast Rooma keisririigi lõhenemist kuulus Makedoonia 1423. aastani Bütsantsile.

• Pärsia sõjad
• Makedoonia sõjad

• Vana-Kreeka ajalugu, Kirjastus Eesti Raamat Tallinn, 1965

• Ancient Macedonia

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vana-Makedoonia