Noricum

Artiklis puuduvad viited. (September 2023) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Noricum oli keltide kuningriik (ladina keeles Regnum Noricum) tänapäeva Austria alal ning hiljem Rooma riigi provints.

Ta hõlmas ligikaudu Austria Kärnteni liidumaa, Salzburgi liidumaa ja ning Steiermargi liidumaa, samuti Ülem-Baieri kaguosa, sealhulgas Chiemgau. Ta piirnes läänes Reetia ja Vindelicia'ga, idas ja lõunas Pannooniaga ning kagus Dalmaatsiaga. Lõunasse jäi ka südamaa Itaalia, põhjapiir Doonau jõgi kattus Rooma riigi piiriga.

Arheoloogilised uuringud, eriti Hallstatti kalmetes alla 40 m kaugusel Noreiast on näidanud, et seal oli jõuline tsivilisatsioon sajandeid enne kirjutatud ajalugu. Hallstatti kalmetes oli relvi ja ornamente pronksiajast kuni väljakujunenud rauaaeg.

Algasukad olid illüürlased, kes 3. sajandil eKr tõrjuti välja või alistati keldi sisserändajate poolt. Neist keldi hõimudest oli põhiline tauriskid. Roomlased nimetasid seal paikselt elavat keldi rahvast nende pealinna Noreia järgi Norici (tõenäoliselt sama mis tauriskid).

Maa on mägine ja väheviljakas, ent oli rauarikas ning varustas materjaliga Pannoonia, Möösia ja Põhja-Itaalia relvatöökodasid. Rooma relvade valmistamiseks kasutati laialdaselt kuulsat Noricumi terast. Horatius mainib oma "Oodides" Noricumi mõõka (Noricus ensis, I.16).

Noricumi asukad olid vapper ja sõjakas rahvas, kes pööras rohkem tähelepanu karjakasvatusele kui põlluharimisele, kuigi on tõenäoline, et roomlased parandasid maad, kuivendades soid ja raiudes metsa.

Märkimisväärsel hulgal leidus ka kulda ja soola. Rikkalikult kasvas taim nimega saliunca (harilik metspipar), mida Plinius Vanema teatel kasutati lõhnaainena ("Looduslugu" XXI.20.43).

Noricum oli keltide lõunapoolne eelpost ja baas Itaalia ründamiseks. Peaaegu kõigist keldi sissetungijatest kuuleme esimest korda Noricumis.

Aastal 48 eKr asusid Noricumi asukad Pompeiuse-vastases kodusõjas Julius Caesari poolele.

Noricumi rahvas tungis koos pannoonlastega Histriasse, kuid nad said lüüa Illyricumi prokonsul Publius Siliuselt. Nii sai Noricum aastal 16 eKr sai Rooma riigi osaks. Algul sai ta piiratud autonoomia andamikohuslasest vürstiriigina. Kuigi ta kandis provintsi nime, jäi ta kuningriigiks tiitliga Regnum Noricum. Ta oli prokuraatori kontrolli all. Alles keiser Marcus Antoninuse ajal paigutati Noricumi leegion Legio II Pia (hilisema nimega Legio II Italica). Selle leegioni ülemjuhataja sai provintsi kuberneriks. Keiser Claudiuse ajal sai Noricum umbes 40 pKr lõplikult Rooma keisririigi provintsiks.

Järgnevatel sajanditel katsid roomlased Noricumi tiheda maanteedevõrguga. Sellest annavad tunnistust arvukad miilikivid ja muud arheoloogilised leiud. Kõige uuritum Rooma-aegne maanteejaam Noricumis on Immurium (Moosham Salzburgi liidumaal) Radstadti Tauerni jalamil.

Keiser Diocletianuse aegse haldusreformi käigus liideti Noricum Itaalia prefektuuri Illüüria diötseesiga. Provints ise jaotati Noricum Ripense'ks ('Kalda-Noricum', mõeldud on Doonau kallast) ja Noricum Mediterraneumiks ('Sise-Noricum', lõunapoolne mägine ala). Kumbagi haldusüksust juhtis praeses.

Rooma kolooniad ja peamised linnad olid Virunum (Maria Saal Klagenfurti (Clagenfurtum, Celovec) lähedal), Ovilava (Wels), Celeia (Celje), Juvavum (Salzburg), Lauriacum (Lorch) Ennsi (Anisus) jõe suudmes.