Turu tulekahju
Turu tulekahju (soome keeles Turun palo ja rootsi keeles Åbo brand) oli tulekahju, mis on endiselt Soome ja Põhjamaade ajaloo suurim linnatulekahju. Tuli sai alguse 4. septembril 1827 veidi enne kella üheksat õhtul linnakodanik Carl Gustav Hellmani majast Aninkaistenmäki künkal. Tuli levis kiiresti üle põhjakvartali. Lõunakvartalisse jõudes pääses tuli üle Aura jõe, süüdates enne keskööd Turu toomkirikut ümbritseva linnaosa. Järgmiseks päevaks oli tuli hävitanud 75% linnast. Vaid 25% oli pääsenud, peamiselt linna lääne- ja lõunaosad.
Tulekahju hävitas Turu kesklinna ajaloolise piirkonna, sealhulgas Turu toomkiriku ja kuningliku akadeemia, mis olid palju kahjustusi saanud. Katastroofi tõsiduse põhjusteks olid eelnenud kuiv suvi ja tulekustutajate vähesus, kuna suur osa linna elanikest olid samal päeval parasjagu Tamperes turul. Kahju oli märkimisväärne ja sündmus mõjutas edaspidist elu pikka aega. Tulekahju tagajärjel jäi 11 000 inimest kodutuks, 27 sai surma ja sadu vigastada.
Friedrich Wilhelm Argelander, Turu kuningliku akadeemia astronoom, viibis tulekahju ööl Vartivuori observatooriumis Vartiovuorenmäkis. Tulekahju tõttu pidi ta lõpetama oma poolelioleva tegevuse. Ta kirjutas oma observatooriumi logisse: "Täna katkestas vaatlused kohutav tulekahju, mis tegi Turu tuhaks".[viide?] Observatoorium, mis paiknes künka tipul, jäi terveks ning töö jätkus 9. septembril. Kuna ülejäänud akadeemia oli saanud tules tugevasti kahjustada, viidi ülikooli haldustegevuseks hädavajalik tegevus üle observatooriumi. Enamik Soome arhiive, sealhulgas peaaegu kogu keskaega puudutav materjal, hävisid tules.
Tulekahju ajal ja mõnda aega pärast seda oli Turu Soome suurim linn, mistõttu tulekahju oli Soome jaoks rahvuslik katastroof. Tulekahju tagajärjel koliti Turu Kuninglik Akadeemia Helsingisse, Soome Kindralkubermangu uude pealinna.
Pärast tulekahju vastutas linna restaureerimise eest Soome kindralkubermangu kindralkuberner Arseni Zakrevski. Tema ettepanekul valis Soome senat Turu linna uue üldplaneeringu koostajaks arhitekt Carl Ludvig Engeli. Turu kesklinn põhinebki suures osas Engeli üldplaneeringul, mis kiideti heaks 15. detsembril 1828. Turu kesklinna suurimad hooned, Akatemiatalo ja Turu toomkirik, remonditi, ning mõned teised hooned, nagu vana raekoda ja suhkruvabrik, ehitati uuesti üles. Turu üldplaneering mõjutas oluliselt teiste Soome linnade hilisemat väljanägemist.
Tänu asukohale ainsana tulekahjust täielikult pääsenud Luostarinmäki linnaosa võeti kaitse alla ning 1940. aastal avati seal käsitöö vabaõhumuuseum.