Tartu ülestõus

Tartu ülestõus
Osa Suvesõjast ja Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg	10. juuli – 12. juuli 1941
Toimumiskoht	Tartu, Eesti
Tulemus	Ülestõusnute võit
Osalised
Eesti vastupanuliikumine Metsavennad Omakaitse Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Friedrich Kurg Olev Reintalu Karl Talpak
Jõudude suurus
Ülestõusu lõpus kokku umbes 600 relvastatud vastupanuvõitlejat

Tartu ülestõus oli 10. juulil 1941 Tartus alanud Eesti vastupanuvõitlejate väljaastumine Nõukogude okupatsiooni vastu.

7.-8. juunil sakslaste eest põgenevad punaarmeelased hakkasid taanduma läbi Tartu Emajõe põhjakaldale kaitsepositsioonidele. Tartu lõunaossa jäid vaid NKVD, miilitsa ja hävituspataljonide väed.^[1][2]

9. juulil õhkisid põgenevad punaarmeelased Kivisilla ja Vabadussilla ning Ropka laskemoonalaod. Terveks jäänud ladudest said koolipoisid ja metsavennad sadu vintpüsse.^[2][1][3] Punaväed korraldasid ka Tartu vangla massimõrva.

Suurem vastupanu algas Tartu lõunaosas 10. juulil, kui eestlaste lööksalgad lõid sealt järele jäänud punaväed välja. Tartu lõunaosa kaitsele tuldi appi ka äsja vabastatud Lõuna-Eestist. 11. juulil Tartusse jõudnud kapten Karl Talpaku kompanii oli üks esimesi selliseid üksuseid.^[1][2][3]

11. juulil jõudis Tartusse major Friedrich Kurg, kes hakkas täitma linna komandandi kohustusi ning samal päeval alustas ka tegevust Tartu Linnavalitsus, linnapeaks sai dr Robert Sinka.^{[3] [4]}

Punaarmee üksused üritasid Emajõge ületada ja ülestõusu maha suruda, kuid ülestõusnud, kellest oli moodustatud neli Omakaitse kompaniid, lõid need rünnakud tagasi. Eestlased hoidsid oma positsioone Emajõe lõunakaldal 12. juulini, mil Saksa üksused linna lõunaosa vallutasid.^[1][2][3]

Tartu oli rindelinn kaks nädalat, mille jooksul Nõukogude suurtükivägi hävitas suure osa Tartu elamukvartalitest. Viimased Punaarmee üksused taganesid linna põhjaosast 25. juulil.^[2]