| Tamsa lahing |
|---|
|
Osa Teise maailmasõja Idarindest |
| Toimumisaeg |
24. august 1944 |
|---|
| Toimumiskoht |
Tamsa, Tartu maakond |
|---|
| Tulemus |
Punaarmee tõrjevõit |
|---|
| Osalised |
|---|
|
|
| Väejuhid või liidrid |
|---|
 Walter Charles de Beaulieu |
 Pavel Potapov † |
|
| Jõudude suurus |
|---|
41 tanki ja rünnakkahurit
20 soomusautot
4 õhutõrjetanki |
10 000 jalaväelast
100 suurtükki
100 lennukit |
|
| Kaotused |
|---|
8 tanki
10 soomusautot[1] |
300 meest |
|
Tamsa lahing peeti 24. augustil 1944 Elva ja Pangodi vahelisel alal, lahing kujunes ägedaimaks Tamsa küla juures. See oli Tartu lahingu suurim soomusjõudude kokkupõrge.
Tamsa lahingu ajaks oli Saksa rinne Kagu-Eestis kokku kukkumas. Punaarmee oli vaatamata eesti väeosade tugevale vastupanule jõudnud Emajõeni. Olukorra päästmiseks tõid sakslased 23. augustil 1944 Elvasse Hyazinth von Strachwitzi soomusüksuse. See pidi andma löögi edasitungiva Punaarmee tagalasse. Võitlusgrupp "Strachwitz" koosnes 101. soomusbrigaadist ja SS-soomusbrigaadist "Gross", kokku umbes kolmkümmend tanki, mida toetasid suurtükidivisjon ja üks pioneerikompanii. 23. augusti öösel sõitis von Strachwitzi maastikuauto Sangaste mõisa juures teelt välja. Von Strachwitz ja tema tankiüksuse operatiivosakonna ülem said raskelt vigastada. Samuti viidi samal päeval teise rindelõiku kolonel Hans-Ulrich Rudeli sööstpommitajate üksus, mistõttu kavandatav rünnak jäi ilma õhutoetusest. Plaan otsustati siiski käiku lasta.
Saksa rünnak algas 24. augusti varahommikul 891. laskurpolgu positsioonide vallutamisega. Tankid jätkasid rünnakut Elva-Pangodi maanteel Tamsa suunas. Uhuta külas sattusid nad varitsusse seatud Punaarmee tankitõrjekahurite ja rünnaksuurtükkide tule alla, kuid suutsid sellest positsioonist läbi murda. Järjest tugevneva vastupanu kiuste jõudsid Saksa tankid lõpuks Tamsa külani. Lahingu käigus hukkus Punaarmee 189. laskurdiviisi ülem kindralmajor Pavel Potapov. Selle ajaga olid Tamsani jõudnud uued Punaarmee soomusüksused.
Väegrupp Nord staap andis nüüd tankidele taganemiskäsu, et mitte kanda liiga suuri kaotusi. Tankid pöördusid tagasi ja liikusid neid jälitava Punaarmee ees Puhjani.
Väegrupp Nord saatis pärast lahingut tankiüksuse Tartu alla appi võitlusgrupile "Wagner", mis võitles seal ülekaalukate Punaarmee jõududega.
Rünnaku läbikukkumise tõttu oli Tartu saatus otsustatud ja 25. augustil linn langes.
- Arved Kalvo, "Nad vabastasid Lõuna-Eesti", 1972
