Wilhelm Freddie

Christian Frederik Wilhelm Carlsen (7. veebruar 1909 Kopenhaagen – 26. oktoober 1995), kunstnikunimega Wilhelm Freddie, oli taani sürrealistlik maalikunstnik, skulptor ja filmitegija.^[1]

Elulugu

Wilhelm Freddie sündis Taani pealinnas Kopenhaagenis ja oli oma peres vanim poeg. Juba varases eas kiindus ta joonistamisesse, ammutades inspiratsiooni futurist Gino Severini ja maalikunstnik Eugène de Sala töödest. De Salast sai aja jooksul Freddie mentor, kes tutvustas talle sürrealismi.^[2]

Karjääri algusaastad

Wilhelm Freddie õppis küll lühikest aega tehnikakõrgkoolis ja Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias, kuid õppis peamiselt iseseisvalt.^[3] Karjääri alguses, kui Freddie alles otsis õiget stiili, katsetas ta kubismi ja lõi abstraktseid vaikelusid.^[2] Suurt mõju avaldasid noorele kunstnikule ka Kurt Schwittersi konstruktivistlikud teosed. Murranguliseks osutus aga 1929. aasta, mil Freddie luges Pariisi sürrealistide väljaannet "La Révolution surréaliste". Nii avastas Freddie enda jaoks sürrealismi ja sellest hetkest mõjutasid teda kõige enam Giorgio de Chirico ja Salvador Dali. Juba järgmisel aastal, olles ise 21-aastane, esitles kunstnik oma esimesi sürrealistlikke teosed Charlottenborgi sügisnäitusel.^[3]

Skandaalid

Vaatamata sellele, et Wilhelm Freddie töid eksponeeriti koos oma aja tippudega, nagu Dali, Miro ja Tanguy, sattus Freddie üha uutesse skandaalidesse ja valmistas publikule oma teostega pahameelt. Näiteks 1931. aastal vihastasid Freddie maalidel kujutatud moonutatud alasti kehad pealtvaatajaid niivõrd, et nad keerasid teosed peaaegu iga päev näoga seina poole. Aastate jooksul ilmus ajalehtedes negatiivseid ja pahaseid arvustusi Freddie tööde kohta ning teda süüdistati pornograafia levitamises.^[2]

1936. aastal saatis Freddie valiku oma töödest Londonisse, kus toimus rahvusvaheline sürrealistide näitus. Tolliametnike arvates olid mõned teosed (näiteks "Psycho-Photographic Phenomenon: The Fallen of the World War") pornograafilised, mistõttu saadeti need Taani tagasi.^[3]

1935. ja 1937. aastal puutus kunstnik kokku ka politseiga, kes sunniviisiliselt eemaldas osa tema töid näituselt. 1937. aasta näituselt konfiskeeriti kolm teost, mis rippusid kuni 1963. aastani Kopenhaageni Politseimuuseumis. Freddie kandis 10 päeva vanglas karistust võõrvõimu solvamise pärast ja süüdistati, et tema teos "Meditation on Anti-Nazi Love" seostas Adolf Hitlerit seksuaalse perverssusega.^[3] Rootsi kunstnik Gösta Adrian-Nilsson on Freddiet kirjeldanud kui "fanaatikut ja anarhisti, kellel on pommid taskus". ^[4]

1937. aastal kolis kunstnik Pariisi, kuid kolme aasta pärast oli ta Taanis tagasi ja muuhulgas disainis balletikostüüme. Pärast maali "Psycho-Photographic Phenomenon: Sabotage" tegemist süvenes vaenulikkus veelgi, sest teosel kujutatud mees sarnanes Joachim von Ribbentropiga.^[3] 1944. aastal oli olukord nii kriitiline, et ohustas Freddie elu, mistõttu põgenes ta koos oma naise ja pojaga Rootsi, kus teda toetasid sõbrad ja galeriiomanikud.^[4]

Hilisem elu

Pärast sõja lõppu käis Freddie Kopenhaageni ja Stockholmi vahet ja elas Rootsis kuni 1950. aastani. Juba 1948. aastal hakkas ta liikuma ekspressiivse abstraktsionismi poole ja korraldas Stockholmis sürrealistide ürituse.^[3] Ta sai heaks sõbraks Rumeenia sürrealisti Jacques Héroldiga, kellega suheldes avastas Freddie enda jaoks üha rohkem müütide ja maagia olulisust sürrealismis. Nüüd oli tema loomingu eesmärk aidata müütide ja esoteeriliste sümbolite kaudu paraneda sõjast räsitud ühiskonnal. Freddie teostes esines aina vähem poliitilist satiiri, sest ta püüdis suhtuda poliitikasse vabameelsemalt ja keskendus maagiliste sümbolite võimele parandada inimsuhteid terviklikult.^[4]

1960. aastad olid ühiskonnas murrangulised ning selle tulemusena muutus rahva suhtumine Freddie loomingusse. Inimeste mälestus varasematest skandaalidest ei kadunud täielikult, näiteks avaldati Freddie 60. sünnipäeval intervjuu "Ma ei ole pornograaf".^[2] Wilhelm Freddiet see ei seganud ning tema must huumor ja suhtumine erootikasse ei muutunud ka elu hilisematel aastatel.^[4]

Tunnustus

1970. aastad olid Freddie jaoks läbimurdelised. 1970. aastal pälvis ta Thorvaldseni medali, mis on Taani kõrgeim kultuuriline autasu. Ta valiti professoriks ja mentoriks Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias ning tema teoseid eksponeeriti Kopenhaageni hoonete seintel, vaatamata aastakümnetetagusele poleemikale ja pahameelele. Wilhelm Freddie suri 86-aastaselt.^[2]

Valitud teosed

1933 – "Matahari"
1933 – "The Venetian Bird"
1935 – "Triumphs and Enigmas of Joy"
1936 – "Psycho-Photographic Phenomenon: The Fallen of the World War"
1936 – "Sex-paralysappeal"
1936 – "Meditation on Anti-Nazi Love"
1938 – "Self-Portrait"
1940 – "My Wife Looks at the Petrol Engine, the Dog Looks at Me"
1940 – "The Trials of a Family"
1941 – "Pro Patria"
1944 – "The Day D"
1944 – "Psycho-Photographic Phenomenon: Sabotage"
1966 – "La Dolce Vita"

Viited

↑ "Artist: Wilhelm Freddie".
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 Engmann, Rebecca K (14. detsember 2016). "Wilhelm Freddie: a portrait of the artist as an outlaw". CPH Post.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 Aspley, K (2010). "Historical Dictionary of Surrealism".
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 Noheden, K (2018). Surrealism, Occultism and Politics: In Search of the Marvellous. New York: Routledge. Lk 118-129.

[1] "Artist: Wilhelm Freddie".

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 Engmann, Rebecca K (14. detsember 2016). "Wilhelm Freddie: a portrait of the artist as an outlaw". CPH Post.

[:1-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 Aspley, K (2010). "Historical Dictionary of Surrealism".

[:2-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 Noheden, K (2018). Surrealism, Occultism and Politics: In Search of the Marvellous. New York: Routledge. Lk 118-129.

[1]

[2]

[3]

[4]