Süsteem

See artikkel räägib süsteemiteooria põhimõistest; noodikirja mõiste kohta vaata artiklit Süsteem (noodikiri); teiste tähenduste kohta vaata artiklit Süsteem (täpsustus)

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2016) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Süsteem (kreeka keeles σύστημα) on osadest ja osade seostest koosnev korrastatud ja reeglipärane tervik. Süsteemi mõiste on kasutusel praktiliselt kõigis valdkondades.

Iga süsteemi iseloomustab selle osade ja seoste kogemuslikud või tähenduslikud omadused, funktsioon, struktuur ja suhted keskkonnaga.

Süsteemi mõiste on väga lai, hõlmates nii kõiksust kui ka kõige väiksemat objekti. Iga objekti võib käsitleda süsteemina.

Süsteemil on palju aspekte. Vastavalt eesmärgile võib ka süsteemi elemente vaadelda erinevatest aspektidest.

Süsteemil võib olla ka palju erinevaid funktsioone.

Süsteemi mõistet kasutatakse nii praktilises tegevuses, tehnikas, teaduses kui ka filosoofias.

Süsteeme on liigitatud nii nende funktsiooni iseloomustavate tunnuste järgi, näiteks füüsikaline süsteem, küberneetiline süsteem, ökosüsteem, majandussüsteem, aga ka dünaamiline süsteem, stohhastiline süsteem, isereguleeruv süsteem jt, kui ka spetsiifiliste struktuursete omaduste järgi, nagu näiteks avatud süsteem, kinnine süsteem, homogeenne süsteem, isoleeritud süsteem jt.

Süsteemi mõistel on pikk ajalugu ning on esitatud palju erinevaid definitsioone, kuid selle "tuum" on jäänud muutumatuks. Juba iidsetel aegadel märgati fundamentaalseid seoseid ja suhteid asjade, nähtuste ja protsesside vahel. Ja need seosed, nagu asjadki, pole ettekujutuse vili ega mõistuse konstruktsioon – see on reaalsus.

Juured objektide tunnetamisest süsteemina ulatuvad Platoni dialoogideni Parmenides ^[1]. Antiikset arusaama – süsteem on objektide hulk koos suhetega objektide ja nende omaduste vahel – käsitlesid arvatavasti esimesena A. D. Hall ja R. E. Fagen 1956. aastal ^[2].

Viimase kahe tuhande aasta jooksul on vaheldunud vaid valdkonnad, kus süsteemi mõistet kasutatakse. Süsteemi mõiste mõlkus juba ka alkeemikute peades. Süsteemi mõistet on täpsustatud ja defineeritud väga erinevatest aspektidest, kuid selle "tuum" on jäänud muutumatuks. Immanuel Kant pidas süsteemi mõistet tarvilikuks looduse ilmingute käsitlemisel kuid mõtles selle all erinevate teadmiste ühtsust, mis liidab need üheks ideeks. Georg Wilhelm Friedrich Hegel ei pööranud süsteemi tähendusele erilist tähelepanu, omistades sellele vaid varjujääva "halli kardinali" rolli.

Süsteemi mõiste sai aktuaalseks 20. sajandil, kui hakati esile tõstma selle metodoloogilist aspekti. Oli neid, kes püüdsid süsteemi mõistet väga detailselt defineerida.

Süsteemne mõtlemine ja süsteemse lähenemine on tunnetusteoreetilised atribuudid millest on väga palju kirjutatud kuid millel puuduvad kõiki rahuldavad ja kõigile arusaadavad määratlused. Teisest küljest taandub see kõik vaid süsteemi kui niisuguse mõistesse süvenemisse – sellesse, kuidas uuritavat objekti süsteemina käsitleda, st missugusest aspektist määratleda käsitletava objekti elemendid, nendevahelised suhted, struktuur ja funktsioonid ning kõik sellega kaasnev.

Süsteemse lähenemise ilminguid oli märgata juba vene filosoofi A. Bogdanovi 1922. aastal ilmunud teoses "Tektoloogia – üleüldine organisatsiooniteadus", mis küll tema kaasaegsetele arusaamatuks jäi, kuid 1960. aastail uuesti esile kerkis ^[3].

Süsteemse lähenemise teoreetiliste aluste ehk süsteemiteooria rajajaks peetakse Ludwig von Bertalanffyt ^[4], kes uuris bioloogilisi süsteeme. Ühes oma hilisemas artiklis leiab ta, et süsteemiteooria kui metodoloogia hargneb kolme suunda:

1. süsteemitehnika (systems engineering);
2. operatsiooniuuringud (operations research);
3. inseneripsühholoogia (human engineering) ^[5].

Üks esimesi süsteemiteooria aktsepteerijaid oli W. Ross Ashby, kes tõstis esile mälu, vabadusastme ja "musta kasti" probleemid ^[6]. Süsteemide teooriaid on erinevatest aspektidest edendanud ka Norbert Wiener ja paljud teised.

Üldist süsteemiteooriat püüdis puhtmatemaatiliselt esitada Mihajlo D. Mesarovič juba 1964. aastal ^[7]. Oma seisukohad matemaatilise süsteemiteooria asjus esitasid matemaatikud R. Kalman, P. Falb ja M. Arbib üheskoos ^[8].

Süsteemiteooriate buum kestis kuni 1990. aastateni.

Tõsiseltvõetava üldise süsteemiteooria loomine on mitmesugustel põhjustel küllaltki utoopiline, kuid filosoofiliseks mõtteaineks võib see jääda küll.

Sellest hoolimata tehakse tänapäeval igasuguseid süsteemuuringuid nii tõhusalt kui ka vähem tõhusalt, kasutades selleks kas parasjagu teadaolevat "prestiižikat tarkvara" või omaenese arusaamu ^[9].

Tsitaadid Vikitsitaatides: Süsteem

• Metasüsteem