Rasvhapete mobilisatsioon
Rasvhapete mobilisatsioon on kehas toimuv protsess, mille eesmärk on stressiga toimetulekuks varustada kudesid piisava koguse energiaga.[1] Rasvhapete mobilisatsiooni käimalükkavaks jõuks võib olla näiteks füüsiliselt raske tegevus või nälgimine. Rasvhapped mobiliseeritakse, kui veres tõuseb glükagooni- ja adrenaliinitase ning need ained seostuvad rasvarakkude pinnal olevatele retseptoritele. Seostumine käivitab rea reaktsioone, mille tulemusel aktiveeritakse ensüüm lipaas. Lipaas lagundab rasvaraku rasvatilgas olevad triglütseriidid ehk neutraalrasvad vabadeks rasvhapeteks. Vabad rasvhapped suunatakse veresoonkonda, mille abil jõuavad need energiarikkad molekulid nii skeletilihaste ja südameni kui ka maksa.
Veres seotakse rasvhapped seerumalbumiiniga, mis aitab hüdrofoobseid rasvhappeid veres transportida. Lihaskoes võetakse rasvhapped kasutusele ja oksüdeeritakse süsihappegaasiks (CO2) ja veeks, et toota kudedele vajalikku energiat. Ei teata veel kindlalt, kas vabade rasvhapete rakku pääsemiseks on tarvis spetsiaalset transpordimehhanismi.
Suur osa mobilisatsiooni läinud rasvhapetest võtab kasutusele maks. Seal sünteesitakse osadest rasvhapetest taas triglütseriidid ja transporditakse need VLDL lipoproteiinides lihastesse ja teistesse kudedesse. Murdosa rasvhapetest muudetakse maksas ka ketokehadeks, mis on vajalikud nii perifeersete kudede kui ka näiteks aju varustamiseks energiaga näljatingimustes.[1]