[go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Rakenduseetika

Allikas: Vikipeedia

Rakenduseetika ehk praktiline eetika on eetika rakendamine aktuaalsetele praktilistele probleemidele eesmärgiga leida neile lahendusi. Selliste probleemide hulka kuuluvad näiteks abort, eutanaasia, loomade kohtlemine ning muud ökoloogilised, juriidilised, poliitilised ja sotsiaalsed probleemid[1].

Rakenduseetika mõiste

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud filosoofid (sealhulgas Bernard Gert) on pidanud rakenduseetikat katseks rakendada üldisi moraalinorme või moraaliteooriaid konkreetsetele probleemidele, kuid nüüdseks on üldtunnustatud, et otsene üleminek teoorialt praktilistele otsustustele ei ole võimalik, vaid et tarvis on ka õige toimimise näidisjuhtumeid, empiirilisi andmeid, organiseerimiskogemust jne. Pole küll selge, kuidas täpselt need asjad kokku panna. Usutavam oleks öelda, et rakenduseetika on filosoofiliste meetodite kasutamine kutsealade, tehnika, riigivalitsemise jms moraaliprobleemide, -praktikate ja -poliitikate käsitlemiseks. Nii ei ole nõutav ei üldiste teooriate või printsiipide rakendamine ega probleemide lahendamine.[2]

Mõnikord samastatakse rakenduseetika kutse-eetikaga, kuid on palju rakenduseetika probleeme, mis jäävad kutse-eetikast väljapoole, näiteks nappide vahendite jaotamine meditsiinis, ebaõiglased sõjad, abort, vihakuriteod, pornograafia, sõda ja terrorism, vilepuhumine, loomkatsed ja maksuandmete avalikustamine.[2]

Valdkonnad, teemad ja probleemid

[muuda | muuda lähteteksti]

Rakenduseetika valdkonnad on näiteks bioeetika, ärieetika, meditsiinieetika.

Rakenduseetika oluliste teemade ja probleemide seas on algusest peale olnud abort, eutanaasia, uurimisaluste kaitse inimkatsetes ja loomkatsetes, rassism, seksism, positiivne diskrimineerimine, aktsepteeritav risk töökohas, moraali juriidiline kehtestamine, ebaõiglane sõda ja informatsiooni privaatsus.[3]

Vahekord metaeetika ja rakenduseetikaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Rakenduseetikat nähakse ühena eetika kolmest harust metaeetika ja normatiivse eetika kõrval. Erinevalt viimasest ei sõnasta rakenduseetika mitte moraaliprintsiipe või moraali alusprintsiipi, vaid räägib konkreetsete tegude ja praktikate moraalsest lubatavusest, näiteks kas abort on lubatav või kas meil on moraalseid kohustusi maailma vaeste vastu. Rakenduseetika saab võib-olla toimida ka juhul, kui metaeetika ütleb, et moraali pole olemas või et moraaliväidetel pole tõeväärtust, sest ta saaks sellegipoolest arutada näiteks, kas aborti peaks seadusega piirama, toetudes teistsugustele põhjenditele. Samuti saavad konkreetsed teod olla moraalselt lubatavad või väärad ka juhul, kui moraali alusprintsiipi ei ole. Kui ühe alusprintsiibi asemel on lõplik arv printsiipe ning tegude ja praktikate õigsust või väärust saab määrata ja seletada ilma nendeta, siis saab rakenduseetika läbi ilma normatiivse eetikata. Ometi on rakenduseetika normatiivsest eetikast ja metaeetikast sõltuv. Kui näiteks tahetakse näidata, et kanasid koheldakse moraalselt lubamatul moel, siis toetutakse näiteks deontoloogilise eetika väidetele õiguste kohta, õiguste olemasolu aga tuleb näidata metaeetika abil.[4]

Näiteks arvamusvabadus, kodanikuallumatus, enesetapp, usuvabadus, ebaõiglased sõjad ja loomade moraalne staatus on ammu arutluse all olnud, kuid olulised moraalifilosoofid keskendusid üldistele arutlustele ega töötanud välja rakenduseetika programmi ega meetodit, jättes konkreetsed moraaliprobleemid vastuseta.[3]

1970. aastatel võeti kasutusele mõisted "rakenduseetika" ja "praktiline eetika" ning selles vallas tehti esimesed edusammud. Need ei lähtunud mitte niivõrd eetikateooriast kui pakilistest moraaliprobleemidest ühiskonnas ning veel eriti meditsiinis ja äris. Algatajateks olid filosoofid ja mittefilosoofid, keda panid muretsema puudujäägid üksikisiku vabadustes ja sotsiaalses võrdsuses ning haavatavate rühmade ebaõiglane kohtlemine (kodanikuõigused, naiste õigused, loomaõigused, tarbijaliikumine, keskkonnaliikumine, vangide õigused, vaimuhaigete õigused) ning kes avastasid neis valdades moraaliprobleeme. Rakenduseetika arenes filosoofide koostöös juristide, meedikute, majandus- ja tehnikainimeste ning sotsiaal- ja käitumisteadlastega. Mõistestik pärineb suuresti moraalifilosoofide ja juristide koostööst.[5]

1970. aastatel ja 1980. aastate alguses kujunes välja rakenduseetika kui filosoofide spetsialiseerumisvaldkond. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses hakati avaldama raamatuid, mis lähenesid rakenduseetika teemadele ainult filosoofilisest vaatevinklist.[6]

Esialgu pidasid paljud filosoofid rakenduseetikat mittetäisväärtuslikuks, analüütilise filosoofia standarditele mitte päriselt vastavaks valdkonnaks[7].

  1. Blackburn, S., 2002. Oxfordi filosoofialeksikon. Tallinn, Vagabund. 520 lk
  2. 2,0 2,1 Beauchamp 2003: 3.
  3. 3,0 3,1 Beauchamp 2003:1.
  4. Joel Dittmer. Applied Ethics, Interneti filosoofiaentsüklopeedia.
  5. Beauchamp 2003:1–2.
  6. Beauchamp 2003:2.
  7. Frey, Wellmann 2003: xvii.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]