Prokrastinatsioon

See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2019) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Prokrastinatsioon (ka viivitamine, edasilükkamine või nihverdamine^[1]) on ülesande alustamise ja lõpule viimisega viivitamine. Prokrastineerides ei tööta inimene vabatahtlikult tähtsate ülesannete kallal ja tunneb end halvasti või ebamugavalt, sest teadvustab endale, et selline käitumine on tulevikus negatiivsete tagajärgedega.^[2][3]

Teaduslikult on prokrastinatsiooni uuritud umbes 1980. aastatest, kuid esinenud on seda ilmselt kogu inimajaloo vältel.^[4] Prokrastinatsiooni uurinud Steeli ja Königi teooria kohaselt tegelevad inimesed meelsamini nende ülesannete ja eesmärkidega, millega töötamine on nauditavam ja lõpptulemus kergemini saavutatav. Seetõttu on väga tõenäoline, et edasi lükatakse ebameeldivaid ülesandeid.^[3] Väga sageli selgub, et prokrastineerimise alged on pärit juba lapsepõlvest. Väga varajases eas on õpitud kodutöid edasi lükkama, sest pinge käes edenes kodutöö paremini.^[5]

Sõna tuleb ladina keelest (procrastinare “edasi lükkama”) ja tähendab „Võõrsõnade leksikoni” järgi viivitavalt käituma, tegevusi ja ülesandeid teadlikult ja ilma põhjuseta edasi lükkama. Vastav nimisõna on „prokrastinatsioon” (ladina procrastinatio “edasilükkamine”).^[6]

Ingliskeelses keskkonnas on sõna laenatud 16. sajandil ladina keelest sõnast procrastinatus, mis ise arenes eesliitest pro-, mis tähendab "edasi" ja crastinus, mis tähendab "homne".^[7] Nii tähendabki prokrastinatsioon justkui asjade pidevat edasilükkamist homsesse.

Prokrastineerimist võib liigitada mitmeti.

Prokrastineerimise kohta on loodud teooriaid alates pärilikkusest kuni nõrga iseloomu käsitluseni.^[3]

• Üldine prokrastinatsioon (life routine procrastination), hõlmab raskusi igapäeva ülesannete sooritamisega.^[5]
• Akadeemilise prokrastinatsioon (academic procrastination) akadeemiliste ülesannete edasi lükkamine või mittesooritamine.^[5]
• Igapäevase rutiiniga seotud prokrastinatsioon, mis põhjustab raskusi aja planeerimisel ja distsipliinis korduvate ülesannete täitmisel.^[8]
• Prokrastinatsioon otsuste langetamisel (decision-making procrastination), mida on defineeritud kui võimetust teha õigeaegseid otsuseid.^[8]
• Kompulsiivne prokrastinatsioon (compulsive procrastination), mille korral esineb samal isikul prokrastinatsioon nii otsustamisel (decisional procrastination) kui ka prokrastinatsioon ülesande sooritamisel (task procrastination).^[8]

Prokrastinatsiooni uurides on ilmnenud ka sellised kaks tendentsi:

1. prokrastinatsiooni ilmnemine juhuslikult ja ebakorrapäraselt;^[5]
2. prokrastinatsiooni mustrid, mis on järjekindlad ja etteaimatavad edasilükkamise teod.^[5]

Kõik prokrastinatsiooni vormid ei pruugi sisalda negatiivseid tagajärgi. Kontseptuaalselt saab eristada kahte tüüpi prokrastinatsineerijaid:

1. passiivsed prokrastineerijad ei planeeri ülesandeid edasi lükata, kuigi teevad seda ikkagi, sest ei nad ei suuda vastu võtta otsust ülesanne õigel ajal ära teha, mille tõttu neil ettevõetu enamasti ebaõnnestub;^[5]
2. aktiivsed prokrastineerijad on vastandiks passiivsetele, nad eelistavad töötada viimasel minutil, ehk nad prokrastineerivad tahtlikult.^[5]

Esmakordselt uuriti prokrastinatsiooni akadeemilises võtmes 1980. aastal.^[3][9] Sellest ajast on uuringute abil püütud leida prokrastineerimise seoseid teiste muutujatega. Üks laiemalt uuritud teemasid on akadeemilise prokrastineerimise mõju avaldumine akadeemilistele saavutustele.^[3]

Prokrastinatsioon on laialt levinud akadeemilises keskkonnas. Juba 1984. aastal korraldatud Solomoni ja Rothblumi uuringust tuli välja, et 46% üliõpilastest prokrastineerisid referaatide/esseede kirjutamisel ja 27,6% üliõpilastest prokrastineerisid mõnikord eksamiks õppimisel ning 30,1% prokrastineerisid iganädalaste ülesannetega.^[5]

Kõige täpsemaks peetakse Piers Steeli „ajalise motivatsiooni“ teooriat. Piers Steeli ja Cornelius J. Königi loodud motivatsiooniteooria käsitleb aega kui kriitilist motivatsioonifaktorit prokrastineerimise suhtes. Prokrastinatsiooni fenomeni puhul lükatakse asju edasi viimse hetkeni, kuni tähtaja saabudes tabab prokrastineerijat motivatsioonilaine, mille abil ta tegevusega alustab ja selle lõpuni viib.^[3][10]

Solomon ja Rothblum (1984) toovad lisaks välja kaks põhjust, miks prokrastineeritakse: hirm läbikukkumise ees ja tahtlik ülesande vältimine. Ülesande vältimine sisaldab tahtlikku otsust ülesannet mitte sooritada või selle sooritamine edasi lükata. Teine põhjus on, et ülesande sooritamine lükatakse edasi, kuna inimesel on hirm põrumise ees.^[5][11] Hirm põrumise ees on seotud sügavamalt juba ka perfektsionismiga.

Akadeemiline keskkond võib mõjuda prokrastineerimist soodustavalt ka neile, kes tavapärastelt igapäevaelulisi kohustusi edasi ei lükka.^[12][5] Akadeemiline prokrastineerimine on otseselt seotud eneseregulatsiooni, õpimotivatsiooni ja -tulemustega ning nende omaduste täielik puudumine või puudulikkus takistab inimese enesearengut ja kajastub akadeemilistes saavutustes.^[11][5] Akadeemilise prokrastineerimisega seotud negatiivsete õpitulemuste hulka kuuluvad õigeaegselt mitte esitatud ülesanded, iseseisvate ülesannete enda kanda võtmisega viivitamine, negatiivsed kursusehinded ja ka kursuse mitte läbimine.^[3]

Ebaõnnestumine paneb indiviide veelgi enam prokrastineerima, sest eeldatakse, et ei osatagi paremini, mistõttu akadeemiliste ülesannete sooritamisega alustatakse nii hilja kui võimalik, millega kaasneb omakorda madal enesehinnang. Prokrastinatsioon seisneb neil üliõpilastel peamiselt selles, et eelistatakse meeldivamat tegevust kohustuslikule.^[5]

Kokkuvõtvalt tuleneb akadeemiline prokrastinatsioon motivatsiooni puudumisest, mis sisaldab rohkemat kui halba ajaplaneerimist või iseloomust tingitud laiskust.^[8][13] Burka ja Yueni (2008) sõnul sisendavad üliõpilased endale, et nad on laisad, rumalad ja neil puudub distsipliin oma aega planeerida, mis tähendab, et prokrastinatsioon ei ole lihtsalt halb harjumus, vaid tegu on sisemise konfliktiga, mis kahjustab enesehinnangut.^[5]

Prokrastinatsioon on laialt levinud nähtus ülikoolides, mille tõttu paljudel üliõpilastel tekivad õppevõlgnevused ja selle tagajärjel võivad üliõpilased ülikoolist välja langeda.^[5]

Eestis on üliõpilaste prokrastineerivat käitumist uuritud vähe. Samas on suur kõrgkooli katkestajate hulk Eesti kõrgharidussüsteemis probleem juba aastaid. Katkestamise põhjusi kajastavate uuringute alusel võib arvata, et enne õpingute katkemist võib siiski esineda prokrastineerivat käitumist.^[8]

Tallinna Ülikoolis on üliõpilaste kogemuste varal uuritud akadeemilist prokrastinatsiooni. Uuringust selgus, et viivitamise tõttu on üliõpilased saanud töö eest halvema hinde ja/või on ainekursus jäänud läbimata.^[14]

Üks peamine enesejuhitavuse probleem üliõpilaste seas on õpimotivatsiooni puudumine, mille tagajärgede hulka kuulub akadeemiline prokrastineerimine ehk õpikohustuste täitmisega viivitamine.^[3]

Ehkki teatud tasemel loetakse prokrastinatsiooni normaalseks, muutub see probleemiks, kui hakkab häirima inimese loomulikku funktsioneerimist.^[15]

Prokrastinatsioon ehk tähtsate tegevuste edasilükkamine võib tähendada ka seda, et inimene ei ole kindel, kas ta saab ülesannetega hästi hakkama. Depressiooni all kannatava inimese enesehinnang on madal. See võib põhjustada kahtluse oma võimetes, mis omakorda tingib soovi asju pidevalt edasi lükata. Sellest tulenevalt hakkavad tööd kuhjuma, mis võib viia järjest sügavama depressioonini.^[16]

Kui liigne viivitamine muutub probleemiks, siis takistab see normaalset toimimist. Prokrastineerimine põhjustab stressi, ärevust, süütunnet, terviseprobleeme, vähendab indiviidi produktiivsust ja pälvib sotsiaalse hukkamõistu oma kohustuste eest mittevastutamise tõttu. Kõik eelpool loetletu võib aga omakorda viia veel sügavama prokrastineerimiseni.^[8][17]

Mõnedel inimestel muutub edasilükkamine krooniliseks. Sageli tundub, et ülesandest hoidumine on tingitud laiskusest, tahtejõu puudumisest või madalast ambitsioonist. Mõnel juhul võib problematiline viivitamine olla märk mõnest psüühilisest häirest.

See tähendab inimese vaimsete ja füüsiliste funktsioonide häiritust, näiteks une- ja isupuudust, orienteerumishäireid, seksuaalhäireid ja muid füüsilisi häireid, mis võivad prokrastineerimisest tingitud stressi ja süütunde tõttu välja lüüa.^[3]

Traditsiooniliselt on edasilükkamist seostatud ka perfektsionismiga. See tähendab kalduvust oma tulemusi ja esinemist negatiivselt hinnata. Tugev hirm ja ärevus, et teised inimesed hindavad sind. Lisaks kõrgendatud sotsiaalset eneseteadvust, pidevat halba tuju ja töönarkomaaniat.^[18][15]

Perfektsionistid kardavad, et ei suuda ülesannet täiuslikult täita, sellepärast panevad nad töö võimalikult kauaks kõrvale. Lisaks kardavad perfektsionistid, et ebaõnnestumine kutsub esile kriitikat või naeruvääristamist nii eakaaslaste kui ka kõigi teiste poolt. Mida suurem on ebaõnnestumise ja naeruvääristamise hirm, seda enam perfektsionistid viivitama asuvad.^[19]

Tallinna Ülikoolis tehtud uuringu põhjal tuuakse esile, et organiseeritus ja hea ajaplaneerimine on võti akadeemilise prokrastineerimise vähendamiseks.^[3]

Prokrastinatsiooni esineb tunduvalt vähem siis, kui inimene on sisemiselt tugevalt motiveeritud ja leidnud tasakaalu õpingute ja ülikooliväliste tegevuste vahel. Selleks, et prokrastineerimist vähendada, on tarvis seda mõista ning endale tunnistada.^[3]

Akadeemilise prokrastinatsiooni üheks suuremaks põhjustajaks üliõpilaste seas peetakse halba eneseregulatsiooni, mis Albert Bandura väitel (1986) tuleneb omakorda mitmetest eneseregulatsiooni takistavatest teguritest ehk prokrastineerimiseni viivatest eneseregulatsiooni barjääridest.^[3]