Pierrot
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2023) |
Pierrot oli üks commedia dell'arte tüüptegelasi (itaalia keeles tipi fissi).
Pierrot oli äratuntav üleni valge ja oma kehale liigsuure riietuse järgi. Itaalia teatritrupid (Comédie italienne), mis tegutsesid Pariisis alates 1570. aastatest ning olid sajandiga mugandanud itaaliakeelsed näidendid prantsuse keelde, keskendusid rohkem füüsilisele komöödiale kui sõnamängule, teisendasid ja lisasid tegelaskujusid.
Pierrot oli üks prantsuspärastest lisadest, tema eelkäijaid on mitu: itaalia Pulcinella (kandis samuti lohvat valget kostüümi, aga ka valget pika ninaga maski), Molière'i näidendi "Don Juan, ou le Festin de pierre" talupojast tegelane ja Gilles lihtsameelne (ta oli Pierrot’ga väga sarnane nii riietuselt kui ka karakterilt ja neid on hiljem tihti segi aetud). Pierrot oli zanni ehk meesteenrist tegelane, kelle iseloomujoonteks olid laiskus, aeglus, õgardlus ja lihtsameelsus, mida vürtsitasid üksikud vaimuvälgatused. Pierrot' lihtsameelsusest tingitud juhuslikud väärarusaamad ja apsakad lõppesid enamasti õnnelikult. Commedia dell'arte kostüümid olid levinud karnevaliriietusena ning 19. sajandi esimese poole Prantsuse monarhia restauratsiooniperioodil väljendasid taolised kostüümid nostalgiat ancien régime'i vastu. Alates 1840. aastatest kuni sajandi lõpuni muutus Pierrot ullikesest tasapisi süngeks ja kiuslikuks tegelaseks.[1]
Jean-Antoine Watteau polnud esimene, kes maalis commedia dell'arte tegelasi ja näitlejaid. Näiteks maalis neid ka Watteauga koostööd teinud Claude Gillot. Watteau uuenduseks oli tegelaskujude paigutamine arkaadiasse ning Pierrot' esiplaanile toomine. Lihtsameelne Pierrot on justkui seltskonda sattunud tülikas ja üleliigne isik. Samal ajal võib Pierrot' kehahoiakust ja õndsast näoilmest järeldada, et ta pole ise teadlik oma üleliigsusest. Näiteks 1712. aasta maalil „Õnnelik Pierrot“ on naeratav peategelane asetatud kahe galantse paari vahele. Enamikul Watteau teatriteemalistel maalidel vaatab Pierrot pildi pinnalt vaataja poole. Sellist poosi on pikka aega peetud nii tegelase kui kunstniku enda kurbuse väljenduseks, kuid tõenäoliselt on tegemist 19. sajandi keskpaiga leiutisega. Kurblikkuse omistamine tuleb tõenäoliselt 1830.–1840. aastatest, kui itaalia komöödiast oli järgi jäänud vaid pantomiimnäidendid. Jean-Gaspard Deburau oli võimekas näitleja, kes nägi astma tõttu haiglane välja, minestas tihti laval ning töötas oma surmani teatris. Tõenäoliselt seoti Deburau kehastatud Pierrot Watteau omaga, kuna 1718.–1719. aastal maalitud „Pierrot“ toodi pärast aastakümnetepikkust pausi taas publiku ette vaid mõni kuu pärast kuulsa näitleja surma, sidudes nad kurbuse kaudu. Commedia dell'arte näitlejatel oli kombeks publikuga otse suhelda ja purustada kujutelm Denis Diderot' poolt välja mõeldud „neljandast seinast“, pakkudes vaatajale iroonilise meeldetuletuse laval toimuva illusoorsusest. Watteau Pierrot’d mängisid sarnast rolli, viidates maali ebareaalsusele, olles toetatud ka näiteks nähtavate pintslilöökide poolt.[1]