Antoine Watteau

Antoine Watteau
Antoine Watteau (Rosalba Carriera maalitud portree, 1721)
Sünninimi	Jean-Antoine Watteau
Sündinud	10. oktoober 1684 Valenciennes, Prantsusmaa
Surnud	18. juuli 1721 Nogent-sur-Marne, Prantsusmaa
Rahvus	prantslane
Tegevusala	maalikunst
Kunstivool	rokokoo

Jean-Antoine Watteau (10. oktoober 1684 Valenciennes, Prantsusmaa – 18. juuli 1721 Nogent-sur-Marne, Prantsusmaa) oli prantsuse maalikunstnik,^[1] varase rokokoo esindaja.

Antoine Watteau sündis 1684. aastal Prantsusmaa põhjaosas Valeniciennes’i linnas Jean-Philippe Watteau (1660–1720) ja Michelle Lardenois’ pere teise lapsena. Perekond oli heal järjel, ta isa oli teist põlve katuseärimees ja -paigaldaja. Tema päritolu kohta on vaidlusi, teda peetakse nii prantslaseks, flaamiks kui ka vallooniks.

Lapsepõlves olevat Antoine Watteau olnud tundlik ja tujukas, aga lugenud õhinal romaane ja huvitunud muusikast. Pere märkas poisi kunstiannet varakult ja soodustas seda. Ta armastas joonistada kohalikul linnaväljakul pisipetiseid, mistõttu saadeti ta kohaliku maalija Jacques-Albert Gérini (1640–1702) töökotta õppima.

1702. aastal, 18-aastaselt suundus Watteau Pariisi ja seadis end sisse Saint-Germain-des-Prés’ piirkonda, kus elas palju flaami kunstnikke. Pärast mõnda aega virelemist otsustas ta asuda kunstnik Métayer’ õpipoisiks.^[1] Tema esimesed tööd olid laiale turule mõeldud härduspiltide koopiad.

Notre Dame'i silla juures piltide maalijana jäi ta oma sketšiliku joonekasutusega 1705. aastal silma kunstnik Claude Gillot’le, kes oli spetsialiseerunud commedia dell'arte näidenditest inspireeritud koomilistele maalidele. Gillot tutvustas Watteaud ka interjööri- ja ornamendikunstniku Claude Audran III-ga. Nende kahe meistri käe all õppides kujunes välja ta küps stiil, millesse ta tõi teatraalse süžee ja sisekujunduses levima hakanud õrnade arabeskide tüüpi kujutluslaadi.

1709. aastal osales Watteau oma ebaharilikule haridusteele vaatamata Prantsuse kuningliku maali- ja skulptuuriakadeemia korraldatud Prix de Rome’i võistlusel, kus saavutas teise koha. Tema unistus võita õppereis Itaaliasse ei saanud teoks, kuid tänu esitatud töö heale kvaliteedile võeti ta kunstnik Charles de La Fosse’i toetusel 1712. aastal akadeemiasse vastu ja kinnitati 1717. aastal selle täieõiguslikuks liikmeks. Oma vastuvõtutööna esitas ta 1717. aastal ajaloomaalina töö "Sõit Kythera saarele" (Pèlerinage à l’île de Cythèra, üks versioon asub Louvre’is, teine Berliinis Charlottenburgi lossis), kuid akadeemia arvates maal selle žanri alla ei sobinud. Ta kinnitati akadeemia õpilaseks kui fêtes galantes'ide ehk õuepidude maalija ning temast sai selle stiili teerajaja.^[2]

Sellest ajast saati algas Watteau loomingulise õitsemise periood. Tal ei olnud aristokraatlikke patroone, peamiselt ostsid ta maale pankurid ja rikkad kodanlased. Sel ajal valmisid tema tuntuimad maalid "Pierrot" (Gilles, 1718–1719; asub Louvre’is), "Veneetsia pidustused" (Fêtes vénitiennes, 1719; asub Šoti rahvusmuuseumis Edinburghis) ja "Mezzetin" (1718–1720; asub Metropolitani Kunstimuuseumis New Yorgis). Tema viimaseks teoseks jäi maal "Gersainti poemärk" (L’Enseigne de Gersaint, 1720–1721; asub Charlottenburgi lossis Berliinis).

Watteau sõbrad muretsesid ta pärast, sest ta suhtus hoolimatult oma tulevikku ja rahalise kindlustunde loomisse. Peale selle oli ta juba lapsest saati olnud haiglane. 1720. aastal sõitis ta Londonisse oma tervise asjus arstiga konsulteerima, kuid sealse saastunud õhu tõttu halvenes ta seisund veelgi. Prantsusmaale naasnud, veetis ta aega tervist turgutades. 1721. aastal suri ta oma patrooni abee Harangeri juures Pariisi lähedal Nogent-sur-Marne’is 36 aasta vanuses tuberkuloosi.^[1]

17. sajandi viimase veerandi prantsuse kunstielu iseloomustas nn querelle du coloris – vaidlus selle üle, kas maalikunstis on tähtsam kompositsioon ja käeline oskus (Nicolas Poussini järgi poussinistid) või värv (Peter Paul Rubensi järgi rubenistid, ka koloristid). Pärast Charles le Bruni saamist Prantsuse kuningliku maali- ja skulptuuriakadeemia juhiks hakati maalikunstis tähtsustama värvist enam maalimisoskust (dessein), mis pidi materiaalse naudingu asemel pakkuma tegevust vaimule. Sellele vastandusid nn koloristid, kelle juhtiv teoreetik oli Roger de Piles. Pilesi järgi on maalipind loodud vaatajat ahvatlema ning pildi vaatamine peab tekitama eelkõige füüsilist naudingut. Tema arvates tuli ideaalses maalis kasutada ühendatud (tout ensemble) kompositsiooni, kus pildipinna osad alluvad tasakaalustavale hierarhiale, et kerkiksid selgelt esile kindlad kompositsioonielemendid. Värvi ja tout ensemble'i koostöös pidi sündima efekt, mida Piles nimetas enthousiasme'iks: maalil on vaatajale selline mõju, et ta on võimetu seda ratsionaalselt analüüsima.^[3]

1715. aastatel, kui Antoine Watteau saavutas kunstilise küpsuse, oli see vaidlus juba hääbunud rubenistide kasuks. Watteau oli selgelt rubenistide poolel, aga samas puudus ta loomes nn enthousiasme ning ta töid tuleks vaadelda mõistete galanterie (galantsus) ja rêverie (unistamine) raamides. Galanterie'ks nimetatakse 18. sajandil levinud õukondlikkusega seotud vaimset hoiakut, mida iseloomustab intellektuaalsest kalkusest ja emotsionaalsest tulisusest loobumine pehmuse, õrnuse, magususe ja teistele meeldimise kasuks. Watteau kandis selle hoiaku üle uuele meediumile, pildipinnale. Rêverie'd defineeriti 1694. aastal akadeemia sõnaraamatus mõttena, kus kujutlusvõime saab uidata – ühesõnaga unistamisena. Veel 17. sajandi algul tähendas tegusõna resver, millest rêverie pärineb, nii jalutamist kui ka sonimist / meeletu olemist, kuid Watteau ajaks seostus selle tähenduses hullumeelsus vaimsega ning lisandus füüsilise uitamise element.

Rêverie teooria põrkus enthousiasme'iga: selle järgi peaks maal pahviks löömise asemel võluma ja peibutama endale keskenduma. See teooria lähtus uut tüüpi kunstipublikust, kes nautis kunsti võlusid ja mõtiskles selles peituvate ideede üle oma kodu intiimsuses või hubases salongis, mitte suures lossisaalis. Watteau maalid olid tihti väikesed ning kujutasid elegantse ja tundliku kehahoiuga inimesi, kes näisid unistades uitavat rohtukasvanud parkides ja aedades (heaks näiteks on maal "Sõit Kythera saarele"). Viimased olid meelispaikadeks ka sellest teooriast lähtuvates romaanides, näiteks Jean de La Fontaine’i omades.^[3] Selle teooria vaimus on loodud ka fêtes galantes'id ehk õuepidusid kujutavad maali: väikeste mõõtudega ja intiimse sisuga pildid, kus galantsed ja elegantsed tegelased mängisid muusikat, kogunesid parkidesse või ballisaalidesse aega veetma.

Antoine Watteau loomingus on peale olustikumaalide tähtsa rolliga commedia dell’arte ja selle halenaljakas lihtsameelne tüüptegelane Pierrot (it k tipi fissi). Watteau polnud esimene, kes maalis commedia dell’arte tegelasi ja näitlejaid. Näiteks maalis neid ka Watteauga koostööd teinud Claude Gillot. Watteau uuenduseks oli aga tegelaskujude paigutamine arkaadiasse ja Pierrot’ esiplaanile toomine.

Pierrot’d iseloomustas üleni valge ja oma keha kohta liiga suur riietus. Ta on justkui seltskonda sattunud tülikas ja üleliigne isik, kelle kehahoiakust ja õndsast ilmest võib aga järeldada, et ta pole oma üleliigsusest teadlik. Seda vastuolulisust kujutas Watteau ka 1712. aastal loodud maalil "Õnnelik Pierrot" (Pierrot content, u 1712; asub Thyssen-Bornemisza muuseumis Madridis), kus naeratav peategelane on asetatud kahe galantse paari vahele.

Enamikul Watteau teatriteemalistel maalidel on Pierrot’d kujutatud näoga vaataja poole. Sellist poosi on pikka aega peetud nii tegelase kui ka kunstniku kurbuse väljenduseks, kuid tõenäoliselt on tegemist 19. sajandi keskpaiga uuendusega. Watteau kaasaegsed kirjeldasid Watteaud kui meest, kes tundis end seltskonnas ebamugavalt. Samas leidub vihjeid, et eraelus oli ta pierroolikust tagasihoidlikkusest väga kaugel (väidetavalt hävitati pärast kunstniku surma suurel hulgal temast maha jäänud pornograafilisi töid)^[3]. Pierrot’le hakati kurblikkust omastama tõenäoliselt 1830.–1840. aastatel, kui omaaegsest Itaalia rahvakomöödiast olid järele jäänud vaid pantomiimnäidendid.

Pierrot’ kehastamise poolest on tuntuim näitleja ja miim Jean-Gaspard Deburau. Ta oli võimekas näitleja, kes nägi astma tõttu haiglane välja, minestas tihti laval ja töötas surmani teatris. Deburau kehastatud Pierrot’d seotakse Watteau maalitud Pierrot’dega kurbuse kaudu. Watteau aastatel 1718 ja 1719 maalitud "Pierrot" (Gilles) toodi pärast kümnenditepikkust pausi taas publiku ette vaid mõni kuu pärast näitleja surma 1846. aastal.

Commedia dell’arte näitlejatel oli kombeks publikuga otse suhelda ja purustada kujutelm Denis Diderot’ välja mõeldud "neljandast seinast", pakkudes vaatajale iroonilist meeldetuletust laval toimuva illusoorsusest. Watteau Pierrot’d mängisid sarnast rolli: nad viitasid maali ebareaalsusele, millele andsid tuge nähtavad pintslilöögid.^[4]

Antoine Watteau tegeles ka dekoratiivmaalidega. Näiteks valmistas ta Nointeli markiile Charles Marie François Olier’le arabeskide seeria.^[5]

Kleite, mida naised Watteau maalidel kannavad, on nimetatud Watteau kleitideks. 18. sajandi moest ja Watteau loomingust inspiratsiooni saanuna nimetas Briti moedisainer Vivienne Westwood ühe oma 1996. aastal loodud lopsaka õhtukleidi Watteauks.^[6]

• 
  "Sõit Kythera saarele" (1717)
• 
  "Pierrot" (ka "Gilles", 1718–1719)
• 
  "Itaalia koomikud" (1720)
• 
  "Neljane rühm" (u 1713)
• 
  "Armumäng" (u 1717)
• 
  "Vestlus rohelises" (1716–1719)
• 
  "Mezzetin" (1718–1720)
• 
  "Veneetsia pidustused" (1719)
• 
  "Ballirõõmud" (1717)
• 
  "Kogunemine pargis" (u 1717)
• 
  "Õnnelik Pierrot" (u 1712)
• 
  "Gersainti poesilt" (1720–1721)

• Ülevaade Antoine Watteau elust ja loomingust sarjas "Kunstiajalugu". ETV saade ERR arhiivis, 23. detsember 1998.