Peioote-uimakaktus
| Peioote-uimakaktus | |
|---|---|
 Peioote-uimakaktus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Kaktuselised Cactaceae |
| Perekond |
Uimakaktus Lophophora |
| Liik |
Peioote-uimakaktus |
| Binaarne nimetus | |
|
Lophophora williamsii (Lem. ex Salm-Dyck) J.M.Coult., 1894 | |
| Sünonüümid | |
| |
Peioote-uimakaktus ehk peiote-uimakaktus[1] (Lophophora williamsii) on väike asteldeta kaktus, mis on tuntud peamiselt hallutsinogeense toime tõttu.
Esimene peioote-uimakaktuse teaduslik kirjeldus pärineb Fernando Hernándezelt 1628. aastast.[2] 1840. aastal andis Charles Lemaire talle nime Echinocactus williamsii. Pärast seda on taime teaduslikku nimetust korduvalt muudetud.
Eestis on uimakaktuse kasvatamine, omamine ja müümine selle meskaliinisisalduse tõttu keelatud[3].
Botaanilised tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]
Peioote-uimakaktus on väike, 2,5–20 cm kõrgune[1], peaaegu ümmarguse kujuga kaktus. Ta on sinakasrohelist värvi ja kaetud vahakirmega.[2]
Uimakaktuse juur, mis meenutab porgandit, võib kasvada kuni 15 cm pikkuseks.
Peioote-uimakaktus õitseb märtsist kuni maini ja mõnikord veel septembriski. Õied on roosakad või valged 1–1,5 cm suurused[2] ja neile on omane tigmotaksis.
Vili on väike, söödav ja samuti roosa, punane mari[2]. Seemned on väikesed ja mustad ning vajavad idanemiseks kuumust ja niiskust.
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Peioote-uimakaktus kasvab looduslikult USA lõunaosas Rio Grande kallastel New Mexicos, Texase osariigi lõunaosas ning Mehhikos Chihuahua, Coahuila, Nuevo Leni ja Tamaulipase osariigis.[2] Peamiselt kasvab ta 100–1500 m, harva kuni 1900 m kõrgusel merepinnast. Ta kasvab lubjastel kõrgendikel kõrbelistes võsastikes.
Looduslikult kasvab peioote-uimakaktus väga aeglaselt. Seevastu kultuurtaimena kasvab see märksa kiiremini: mõnikord kulub taime idanemisest täiskasvanud taime õitsema hakkamiseni vähem kui kolm aastat.
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Peioote-uimakaktust kasutatakse mitmes transtsendentses praktikas, sealhulgas mediteerimises, psühhonautikas ja psühhedeelses ravis ning entheogeenina ehk jumalaga kokkukuuluvustunde saavutamiseks. Indiaanlased on seda sajandite jooksul kasutanud rituaalsetel ja meditsiinilistel eesmärkidel.
Traditsiooniliselt on selle taime saaki tarbitud nälja, janu ja väsimuse tõrjumiseks, aga ka liigesepõletiku, gripi, kopsuhaiguste, soolevaevuste, pea- ja seljavalu, reuma, päikesepiste, suhkurtõve, alkoholismi, maohammustuse ja skorpionitorgete ravis.[2]
Mehhikos kasutati kuivatatud uimakaktust usurituaalidel juba umbes 500. aastal eKr.[1] Šamaanid kasutavad taime usurituaalides, millele eelnevad paastumine, üksindus, palvetamine ja järgnevad trummipõrin, laulmine, palvetamine, Looja tänamine jms.[1] Uimakaktuse korjamist ehk "jahti" on võrreldud palverännakusarnase rituaaliga. Saak korjatakse kuiva hooaja lõppedes ja kuivatatakse. Kuivatatud võrsetükikesi kutsutakse meskaliininööpideks.[2] Uimakaktust kas näritakse värskelt või kuivatatult või keedetakse vees, et sellest teed valmistada. Uimakaktus on ülikibe ning enamik inimesi saab enne uimakaktuse mõjuma hakkamist nohu. Indiaanlaste jutu järgi puhas süda kibedust ei tunne.[2]
Toime
[muuda | muuda lähteteksti]Uimakaktuse söömise järel hakkavad kehas toimuma mitmesugused ajutised muutused tundmustes ja tekkima nägemused, mis Huicholi šamaanide uskumuste kohaselt sõltuvad tarvitaja vaimsest teadlikkusest – kes näeb lõgismadusid ja sisalikke, kes muusikavideoid ja kes jumalaid.[2]
Toimelt sarnaneb peiote-uimakaktus LSD-ga, hallutsinogeense toime tekitavad 4–12 meskaalnuppu.[1]
Meskaliin
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis Meskaliin
Peioote-uimakaktus on tuntud hallutsinogeense toimega alkaloidide, eriti meskaliini sisalduse poolest.
Eestis on meskaliin sotsiaalministri 2013. aasta 11. novembri määrusega kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad".[4] I nimekirjas loetletud ainete ja neid sisaldavate ravimite sisse- ja väljavedu toimub Ravimiameti sisse- või väljaveoloa alusel.
Nimetus
[muuda | muuda lähteteksti]Peioote-uimakaktust on aegade jooksul nimetatud mitmeti, näiteks dumpling cactus (klimbikaktus), turnip cactus (naeris-kaktus), tuna de tierra (maakaktus), dry whiskey (kuiv viski), devil's root (kuradijuur).[2]
Peyote-usund
[muuda | muuda lähteteksti]Peioote-uimakaktuse järgi on nime saanud indiaanlaste peyote-usund, kus suur vaim täitnud uimakaktuse oma üleloomuliku jõuga, aitamaks indiaanlastel halvad ajad üle elada.
Huichole indiaanlaste legendi kohaselt nägid nende esivanemad hirve, kes kadus silmist, kui oli teinud viis sammu. Selle hirve jälgedes hakkas kasvama peioote-uimakaktus. Nad uskusid, et mais, hirv ja uimakaktus väljendavad sama asja erinevaid vorme ning on jumala kingitused.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 528, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2010
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 S. Piippo, U. Salo (2007). "Meelte ja tunnete taimed". Tallinn, Varrak, lk 250–253
- ↑ Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad I–V
- ↑ Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad I–V. Riigiteataja
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Peioote-uimakaktus |