Karusaar

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Karusaar
Karusaare topograafiline kaart
Koordinaadid	74° 26′ N, 19° 3′ E
Pindala	178 km²
Pikkus	19,7 km
Laius	13,2 km
Kõrgeim koht	Urd (536 m)
Elanikke	9 (ajutiselt, 2008) <1 in/km²

Karusaar (norra Bjørnøya) on Norra Svalbardi saarestiku lõunapoolseim saar. Saar asub Barentsi mere lääneosas, umbes poolel teel Lääne-Teravmägede ja Nordkapi vahel.

Karusaare avastasid Hollandi maadeavastajad Willem Barents ja Jacob van Heemskerck 10. juunil 1596. See sai nime jääkaru järgi, keda nähti läheduses ujumas. Saart peeti terra nullius'eks, kuni Svalbardi lepinguga läks see 1920. aastal Norra haldusalasse.

Vaatamata kaugele asukohale ja viljatule loodusele on saarel viimastel sajanditel toimunud mitmesugust kaubandustegevust, näiteks kivisöe kaevandamine, kala- ja vaalapüük. Ükski asustus pole püsinud rohkem kui paar aastat ja ka 2020. aasta seisuga on Karusaar asustamata, välja arvatud saare ilmajaamas Herwighamna töötavad töötajad. Saar koos külgnevate vetega kuulutati see 2002. aastal looduskaitsealaks.

Karu saar asub umbes 235 kilomeetrit Lääne-Teravmägedest lõuna pool ja 397 kilomeetrit Norra mandriosas asuvast Ingøyst loodes.

Saare kontuur on umbkaudne kolmnurk, mis näitab lõunasse, mille suurim põhja-lõuna pikkus on 20 kilomeetrit ja suurim ida-lääne pikkus 15,5 kilomeetrit. Karusaare pindala on 178 km². Saare lõunaosa on mägine, kõrgeim tipp on kagurannikul asuv Miseryfjellet, millel on kolm tippu: Urd (536 m), Verdande (462 m) ja Skuld (454 m).

Miseryfjelleti kõrval on teised märkimisväärsed mäed Antarcticfjellet kagus ja Fuglefjellet, Hambergfjellet ja Alfredfjellet edelas. Saare põhjaosa moodustab tasandiku, mis katab umbes kaks kolmandikku pindalast.

Peale mõne liivaranna on rannik enamasti järsk, kõrgete kaljude ja silmapaistvate erosioonimärkidega, näiteks koopad ja isoleeritud kivisambad. On olemas mitmeid ankrukohti ja maabumispaiku, samuti väike sadam põhjarannikul Herwighamnas.

Norra valitsusasutused on kogu 20. sajandi jooksul korraldanud Svalbardi vete hüdrograafilisi uuringuid. Vastutus langes Norges Svalbard- og Ishavsundersøkelserile 1928. aastal, selle järglasele, Norra Polaarinstituudile aastast 1948 ja Norra hüdrograafiateenistusele alates 1984. aastast.^[1] Maamõõtmine ja kaardistamine on Polaarinstituudi kohustus.

Vee sügavus saare lähedal ning põhjas ja idas ei ületa palju 100 meetrit, kuid muutuvad palju suuremaks lõunas ja eriti umbes kolmkümmend meremiili läänes, kus mandrilaam kaldub Norra mere ja Grööni mere sügavasse vette.

Madalik on kaetud madalate mageveejärvedega, mis katavad kokku umbes 19 km². Mitu oja suubub ookeani, sageli jugade kaudu mööda ranniku järsemaid osi. Karusaarel on tuvastatud liustikud.

Põhja-Atlandi hoovuse haru kannab Svalbardisse sooja vett, luues kliima, mis on palju soojem kui teistel sama laiuskraadi piirkondadel. Karusaar on arktilises kliimavöötmes, kuigi talvel on temperatuur suhteliselt kõrge. Jaanuar on kõige külmem kuu, mille keskmine temperatuur on −8,1 °C (baasperioodil 1961–1990). Juuli ja august on kõige soojemad kuud, keskmise temperatuuriga 4,4 °C.

Temperatuur on viimastel aastakümnetel olnud kõrgem. Sademeid pole palju, keskmiselt 371 mm aastas põhjapoolsel tasandikul. Ilm võib suvekuudel olla üsna stabiilne, kuigi udused ilmastikutingimused on tavalised, esinedes 20% kõigist juulikuu päevadest. Udu tekib siis, kui Atlandi ookeani soe õhk, tuleb kaugemalt lõunast, üle külma vee. Kuu keskmine sademete arv on madalaim mais ja kõrgeim septembris ja oktoobris.

Kuna Karusaar asub polaarset päritolu külma vee ja soojema Atlandi vee vahelisel piiril, on vee temperatuur saarest mõnekümne meremiili kaugusel üsna varieeruv, ulatudes mõnikord 10 °C suvel. Talvisel ajal tekib rannikul kinnisjää, kuid Karusaare ümbruses on see avamerel haruldane. Barentsi mere kannab ajujääd Karusaarele igal talvel, mõnikord juba oktoobris, kuid märkimisväärsel hulgal jääd ei ole esine tavaliselt enne veebruari.

Polaaröö kestab umbes 8. novembrist 3. veebruarini ja polaarpäev periood umbes 2. maist kuni 11. augustini. Saades ainult 595 tundi eredat päikest aastas, on Karusaarel Euroopa madalaim keskmine päikesepaiste kestus.^[2]

Karusaar oli 1920. aastate alguses Victor Summerhayesi ja Charles Eltoni ökoloogilise pilootuuringu koht, mille käigus koostati üks esimesi toiduahela diagramme. Taimekasvu on saarel vähe ja see koosneb peamiselt samblast ja merisalatist. Puud puuduvad.

Ainsad põlised maismaaimetajad on mõned polaarrebased. Hoolimata oma nimest, pole Karusaar jääkarude alaline elukoht, kuigi paljud saabuvad talvel laieneva kinnisjääga. Mõnikord jääb karu saarele, kui jää kevadel taandub, ja jääb ka suvekuudeks.^[3] Veelgi enam, siin leiduvate jääkarude alampopulatsioon on geneetiliselt eristuv jääkarude kogukond, mis on seotud Barentsi mere piirkonnaga.^[4]

Viigerhüljes ja habehüljes (Erignathus barbatus), jääkaru saakloomad, elavad Karusaare lähedal asuvates vetes, kuid kunagistest tavalistest morskadest on tänapäeval saanud vaid külalised. Karusaare mageveejärved on koduks mõnedele arktilistele kalaliikidele, näiteks Arktika paaliale.^[5]

Ainsad maismaalinnud on hangelinnud ja lumepüüd, kuid saar on rikas merelindudega, kes pesitsevad lõunapoolsetel kaljudel. Teised liigid külastavad saart oma hooajalise rände ajal Svalbardi põhisaarte ja Mandri-Euroopa vahel.

BirdLife International on määranud Karusaare oluliseks linnualaks (IBA). Seal pesitseb jää-tormilind (50 000 – 60 000 paari), meririsla, puna-veetallaja (10 paari), jääkajakas (2000 paari), kaljukajakas (100 000 paari), väikealk (10 000 – 100 000 paari), lõunatirk (50 000 paari), põhjatirk (190 000 isendit) ja krüüsel (1000 paari).

Samuti toetab see lühinokk-hanede (30 000 isendit), valgepõsk-laglede ja aulide rännet.^[6]

Ehkki Karusaarel või selle lähiümbruses praegu tööstuslikku tegevust ei toimu, on toksiliste ja radioaktiivsete ainete põhjustatud saastamine saare puutumatule loodusele ohuks. Barentsi meres läbiviidavad uuringud ja Norra põhjaranniku lähedal asuva Snøhviti gaasivälja hiljutine areng näitavad, et Norra mere ja Barentsi mere ökoloogiliselt tundlikud polaar- ja subpolaarsed merepiirkonnad on sattunud nafta- ja gaasitööstuse tähelepanu keskpunkti.^[7] Keskkonnaorganisatsioon Bellona on kritiseerinud^[8] Norra valitsust nende tegevuste lubamist ilma piisavate ökoloogilise mõju uuringuteta. Orgaanilisi toksiine, eriti PCB-sid, on leitud suurtes kontsentratsioonides Karusaare bioloogilistes proovides, eriti Ellasjøeni mageveejärve arktilises söes.^[9] Nõukogude tuumaallveelaev Komsomolets uppus 7. aprillil 1989 umbes 135 meremiili (250 km) Karusaarest edelasse.^[10] Radioaktiivse materjali lekkimine reaktorist ja tuumalõhkepead on praegu probleemiks ja ümbritsevate vete tugev reostus on endiselt võimalik.^[11]

Surfamine on dokumenteeritud filmis "Bjørnøya - følg drømmen" ('Karusaar – jälgige unistust').

Viikingiajastu meremehed võisid küll Karusaart teada, kuid dokumenteeritud ajalugu algab 1596. aastal, kui Willem Barents märkas saart oma kolmandal ekspeditsioonil. Ta pani saarele nimeks Vogel Eylandt ('linnusaar').^[12] Steven Bennet viis läbi täiendava uurimise 1603. ja 1604. aastal ning märkis üles tolleaegse suure morskade populatsiooni. 17. sajandi algusest kasutati saart peamiselt morskade ja muude hüljeste jahipidamise baasina. Samuti korjati merelindude mune suurtest linnakolooniatest kuni 1971. aastani.^[13]

Muscovy kompanii võttis Karusaare Inglismaa valdusse 1609. aastal, kuid hülgas selle koha, kui morsajaht langes. Vene asundus eksisteeris saarel 18. sajandil ja selle jäänuseid kasutati hiljem territoriaalse kuuluvuse argumentidena Venemaa Keisririigi poolt 1899 ja Nõukogude Liidu poolt 1947. aastal.^[14]

Karusaart pole kunagi ulatuslikult asustatud. Vaalapüügijaama jäänuseid 20. sajandi algusest võib näha kaguosas Kvalrossbuktas (Morsa laht). Aastatel 1916–1925 kaevandati kivisütt kirderannikul asuvas väikeses Tunheimi asulas, kuid siis loobuti kaevandamisest, kuna see ei toonud kasumit. Külma kliima tõttu on asula jäänused, sealhulgas pooleldi hävinud sadam ja auruvedur, suhteliselt hästi säilinud.

Karusaare strateegilist väärtust märgati 19. sajandi lõpus, kui Venemaa Keisririik ja Saksamaa Keisririik näitasid üles oma huvi Barentsi mere vastu. Saksa ajakirjanik ja seikleja Theodor Lerner külastas saart aastatel 1898 ja 1899 ning väitis, et saar on tema oma. 1899. aastal alustas Saksa kalandusühing Deutscher Seefischerei-Verein (DSV) vaala- ja kalapüügi võimaluste uurimist Barentsi meres. DSV suhtles salaja Saksa mereväe juhtkonnaga ja kaalus Karusaare okupeerimise võimalust. Reageerides neile edusammudele saatis Vene merevägi ristleja Svetlana uurima ja venelased heiskasid oma lipu Karusaare kohal 21. juulil 1899. Ehkki Lerner protesteeris selle vastu, siis vägivalda ei kasutatud ja asi lahendati diplomaatiliselt, ilma et ükski riik esitaks nõudmisi Karusaare kuuluvuse kohta kohta.^[12]

Kogu saar oli aastatel 1918–1932 eraviisiliselt Bjørnøen AS söekaevandusettevõtte omanduses, kui firma aktsiad võttis üle Norra riik. Bjørnøen AS eksisteerib nüüd riigiettevõttena ja seda juhitakse ühiselt koos Kings Bay AS-iga, kes haldab Ny-Ålesundi tegevust Spitsbergenil.^[15] Norra raadiojaam (Bjørnøya Radio, kutsung: LJB^[16]) asutati põhjarannikul Herwighamnas 1919. aastal. Hiljem laiendati seda ilmajaamani.

Kuna laevateed Atlandi ookeanist Valge mere sadamateni kulgevad läbi Barentsi mere, olid Karusaare ümbruse veed strateegilise tähtsusega nii II maailmasõja kui ka külma sõja ajal. Ehkki Svalbardi Saksamaa ei okupeerinud, ehitas Kriegsmarine sinna mitu ilmajaama. Automaatne raadiojaam võeti kasutusele Bjørnøyal 1941. aastal. Saksa väed ründasid Karusaare ümbritsevates vetes mitmeid Nõukogude Liitu suunatud sõjalise varustusega laevakonvoisid. Nad tekitasid 1942. aasta juunis/juulis konvoile PQ 17 suuri kaotusi, kuid 1942. aasta uusaastaööl Barentsi mere lahingus olid nad kaotajad. Karu saarest kagus olevad veed olid 1943. aasta mereväe lahingute sündmuskoht. Novembris 1944 tegi Nõukogude Liit ettepaneku tühistada Svalbardi leping, eesmärgiga saada Karusaare üle suveräänsus. Läbirääkimised paguluses olnud Norra valitsusjuhi Trygve Liega ei viinud kokkuleppeni II maailmasõja lõpuks ja Nõukogude ettepanekuid ei viidud kunagi ellu.^[12] Nõukogude Liit (ja hiljem ka Venemaa) säilitas Lääne-Teravmägedel siiski teatava kohaloleku.

2002. aastal loodi looduskaitseala, mis hõlmab kogu saart, välja arvatud 1,2 ruutkilomeetrit ilmajaama ümbruses. Kaitseala hõlmab ka rannikult nelja meremiili raadiuses (7,4 km) olevaid veealasid.^[17] 2008. aastal otsustati laiendada kaitseala 12 meremiilini (22 km) rannikust, mis katab 177 km² suuruse ala maismaal ja 2805 km² merel.^[18] Praegu on saare ainsad elanikud umbes üheksa^[19] Norra ilmajaama ja Herwighamna raadiojaama töötajat. See jaam teostab meteoroloogilisi vaatlusi ning osutab logistika- ja telekommunikatsiooniteenuseid, sealhulgas raadiovalvet HF-kanalitel 2182/2168 ja VHF-kanaleid 16/12. Ilmaprognoose edastatakse jaamast kaks korda päevas, teadvustatakse kanalitel HF 2182 / VHF 16. Jaamal on ka helikopterite maandumisplatvormid, mida saavad kasutada Norra rannavalve, Norra 330 eskadron ja Svalbardi kuberneri kopterid. Norra Polaarinstituut viib igal aastal läbi ekspeditsioone Karusaarele, peamiselt ornitoloogiliste uuringutega. Mitmeid muid, peamiselt geograafia ja klimatoloogiaga seotud uurimisprojekte viiakse läbi vähem regulaarselt. Bjørnøyasse reisimiseks on väga vähe võimalusi.

Raadioamatöörid viivad suvekuudel aeg-ajalt saarel läbi DX-ekspeditsioone.

 Karusaar – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis