Suuränn
| Suuränn | |
|---|---|
 Suuränn (Catharacta skua) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
| Sugukond |
Änlased Stercorariidae |
| Perekond |
Änn Catharacta |
| Liik |
Suuränn |
| Binaarne nimetus | |
|
Catharacta skua Brünnich, 1764 | |
| Sünonüümid | |
|
Stercorarius skua | |
Suuränn (Catharacta skua) on änlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Vahel käsitletakse teda perekonna Stercorarius all, kuhu ta varem kuulus.[2] Briti saartel kutsutakse teda tihti ka nimega bonxie, mis tuleneb vanaskandinaaviakeelsest sõnast bunki (hunnik, kuhi).[3]
Tegu on röövlinnuga, kellel looduslikke vaenlasi on vähe.[4]
Suuränne on vaid üksikutel kordadel märgatud Eesti vetel, tegu on Eestis harvaesineva linnuliigiga.[5]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]
Suuränn on üks suuremaid ja raskemaid linnuliike änlaste sugukonnast. Emaslind on reeglina suurema kasvuga kui isaslind.[4]
Suurännil on suur väljaulatuv pea, mis on tihti silmatorkavalt üles tõstetud asendis. Lühike saba on umbes sama pikk kui pea. Saba keskmised suled ulatuvad pisut sabast välja, andes sellele iseloomuliku kolmnurkse kuju. Tal on stabiilne lend, mida toetavad aeglased tiivalöögid.[4]
Tal on tume konksja kujuga nokk ja jämedad mustad jalad. Sulestik on pruuni värvi, tiibadel on nii tumedamaid kui ka heledamaid alasid, mis moodustavad säbrulisi mustreid. Esinevad silmapaistvad valged vöödid nii tiiva alumisel kui ka ülemisel poolel. Nende järgi on lindu võimalik juba väga kaugelt ära tunda. Põhivärvusest heledamaid triipe leidub ka kukla taga ja pea külgedel.[4]
Võib minna segi noore suurekasvulise laisaba-änniga, ent viimasel on väiksem pea, saledam kõht ja pikem saba (erinevalt suurännist on see alati pikem kui pea). Vahet suuränni ja laisaba-änni vahel saab teha ka selle järgi, et suuränni tiibadel on tunduvalt suuremad ja kontrastsemad valged vöödid kui laisaba-ännil.[4]
Levik ja arvukus
[muuda | muuda lähteteksti]Suuränn pesitseb Islandil, Fääri ja Briti saartel, vähemal määral ka Šotimaa mandriosal. Tegu on rändlinnuga, kes tavaliselt talvitub Atlandi ookeani rannikul Pürenee poolsaare piirkonnas.[2]
Tegu on ühe hiliseima koloniseerijaga Põhja-Atlandi merelindudest, kes on algselt pärit Antarktikast. Kõigepealt asustas suuränn Islandi, mis toimus ilmselt 12.–15. sajandil. Sestpeale on liigi arvukus Islandil üsna stabiilne püsinud. Sealt edasi liiguti Fääri saartele ja hiljem koloniseeriti ka Briti saari, peamiselt Shetlandi saarestikku. Briti ja Fääri saarte populatsioonidel langes aga arvukus väga tugevalt, seda peamiselt inimtegevuse tõttu. Sellest tulenevalt läbisid sealsed populatsioonid tugeva pudelikaelaefekti. Isendite vahel esines inbriidingut, mis tähendab seda, et omavahel ristusid niisugused isendid, kelle vahel oli geneetiline sugulus suurem kui keskmiselt populatsioonis olla võiks.[6]
Alates 20. sajandi algusest hakkas arvukus kiiresti kasvama ja see kestis kuni 1980. aastateni, pärast mida on püsinud stabiilsena. Arvukuse suurenemisele aitas kaasa suuränni toidulauast märkimisväärse hulga moodustava tobia populatsioonide suurendamine.[4]
Briti ja Fääri saarte populatsioonid on vähenenud põllumajandusega seotud inimtegevuse tõttu. Suuränn ründab vahel noori lambaid ja vastsündinud lambatallesid, mistõttu on lambakasvatajad oma karja kaitseks suuränne küttinud. Illegaalset küttimist esineb ka tänapäeval, kuid palju vähem. Paraku langeb lammaste poegimise aeg enamasti kokku perioodiga, mil lindudel on nende põhilist toitu napilt.[4]
Ränne
[muuda | muuda lähteteksti]Talveks migreeruvad linnud lõunasse. Selleks kogunevad nad pärast pesitsusaega Põhjamere kandis suurte parvedena kokku, et koos talvituma suunduda. Peamine rännuaeg on augustist oktoobrini. Põhilised talvitumispaigad asuvad Biskaia lahest kuni Loode-Aafrikani välja, paiknedes suuresti Pürenee poolsaarel. Seal pesitsevad täiskasvanud, ent nooremad linnud lendavad neist veel natuke edasi lõuna poole. Vahel juhtub, et mõned noorlinnud hajuvad üle kogu Atlandi ookeani põhjaosa, jõudes välja Lõuna-Ameerika põhjapoolsele rannikule. Samuti on parvedest mahajääjaid jõudnud Vahemere ja Musta mere äärde.[4]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]
Suuränn sööb väga vaheldusrikast toitu. Põhilise osa tema toidulauast moodustab kala, peamiselt tobias. Mõnikord varastatakse aga söögiks hoopis teiste lindude mune ja linnupoegi või siis toitutakse marjadest, putukatest, noortest lammastest ning korjustest. Veel on talle iseloomulik kleptoparasitism ehk teistelt lindudelt nende poolt püütud toidu röövimine.[7] Kleptoparasitismi esineb kõige rohkem juuli lõpus, mil toidupuudus on suurim. Enim langevad suuränni rünnaku ohvriks lunnid, aga ka krüüslid, suulad ja algid.[8]
Enne rünnakut hakkab lind potentsiaalsete ohvrite kohal tiirutades lendama. Seejärel, olles valinud välja konkreetse indiviidi, sööstab ta kiirelt linnu selja tagant tema poole, tekitades nii üllatusmomendi ja saades ohvri käest soovitud kala kätte. Alkidel on vahel kombeks suuränni eest põgeneda, sukeldudes selleks vee alla, seetõttu on efektiivsem linde rünnata veepinnast kõrgemal.[8]
Linnupoegadele antakse tavaliselt süüa 5–6 korda päevas. Enamasti toidetakse neid kalaga. Teised linnud, imetajad, selgrootud ja marjad moodustavad poegade toidulauast alla 4%.[9]
Mõju teistele lindudele
[muuda | muuda lähteteksti]Suuränni pesitsusterritooriumid kattuvad temaga samast sugukonnast pärit söödikänniga. Tegu on suurännist väiksema linnuga, keda suuränn vahel ründab, eesmärgiks toidupuuduse korral teda toiduks tarvitada või temalt toitu röövida. Pesitsuspaikade pärast konkureerides on suurännil selge eelis, sest ta on suurem ja võimsam ning jõuab tavaliselt rändelt tagasi kaks kuni kolm nädalat enne söödikänni. Tänu sellele hõivab suuränn parimad alad enne söödikänni saabumist. Teistest liigikaaslastest isoleeritud söödikänni paarile on suuränn eriliseks ohuks, seda eriti toidunappuses.[4]
Kuna suuränni arvukus on viimase sajandi jooksul kõvasti kasvanud, on teadlased pannud kahtluse alla söödikänni populatsioonide arvukuse säilimise. Näiteks Foula saarel paikneval suuränni koloonial on esinenud negatiivne mõju sealsele söödikänni kolooniale, kes on pidanud omale pesitsemiseks väiksemad ja kehvemad alad leidma. See ei avaldanud kogu populatsioonile küll suurt negatiivset mõju, aga vähendas sealse koloonia sigimisedukust 20% ulatuses. Suuränni peamine põhjus söödikänni tapmiseks on tõenäoliselt teiste toiduallikate kehv kättesaadavus.[10]
Kuigi suuränni arvukus ei ole nii suur, et teistele liikidele tõsist kahju teha, mõjutab kisklus siiski ka teisi linnuliike. Nendeks on muu hulgas atlandi tormipääsu, kaljukajakas, krüüsel, hahk ja merisk. Tobia populatsioonide vähenemine 1980. aastatel oli ilmselt suurim põhjus, miks hakati rohkem teisi linde ründama.[4]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]
Suuränn pesitseb Atlandi ookeani põhjaosa saartel ja pesa ehitab maapinnale. Ta on üks vähestest merelindudest, kes pesitseb ainult Euroopa vetes. Tihedaimad suuränni kolooniad paiknevad suula kolooniate lähistel – neil on ka ühised migratsiooniteed. Linnud, kes käivad toitumas kolooniast eemal, hõivavad enamasti pesapaigaks vaid väikese territooriumi. Seda kaitstakse sissetungijate eest agressiivsete sööstude ja sukeldumispommitamisega (dive-bombing), mis on eriti äge, kui sissetungija tulekul on mõlemad vanemad pesa juures.[4]
Suuränn on monogaamne lind, kes on aastaid truu nii oma pesitsuskohale kui ka paarilisele (vahel paaritub üks isane ka rohkem kui ühe emasega, ent sellised suhted ei ole püsivad). Tänu sellele saab ta iga aasta varakult alustada sigimise ja järglaste eest hoolitsemisega. Pesitsuspaik hõivatakse kohe pärast rändelt naasmist, mil lind on omale kogunud korralikud rasvavarud. Suuränn kaalub rändelt naastes kuni 25% rohkem kui munade haudumise ajal.[4]
Sigima hakatakse tavaliselt 5–6 aasta vanuselt, erandina ka 4-aastaselt. 10–30 päeva jooksul pärast territooriumi hõivamist muneb emaslind pessa munad. Enne munemist isaslind toidab emaslindu. Ka ülejäänud pesitsusaja vältel võtab isane toitmise kohustuse suurel määral enda peale, emaslind aga püsib pesa lähedal, et seda kaitsta. Selle taga peitub ka põhjus, miks isased suurännid on väiksema kasvuga kui emased – väikesed isased on paremad jahipidajad, suured emased on aga efektiivsemad ja agressiivsemad pesa ja poegi kaitstes. Mida vanemad linnud, seda raevukamalt nad oma pesa kaitsevad.[4]
Munakurnas on reeglina kaks muna. Koorumise tõenäosus varieerub 60–73% ulatuses, mida võivad mõjutada karmid ilmastikutingimused, näiteks tormid. Linnupojad kooruvad tavaliselt mõnepäevase vahega, esimene koorunu on enamasti suurem ja elujõulisem. Vahel esineb esimesel linnul nii suurt domineerimist oma noorema pesakaaslase üle, et on tarvitanud teda söögiks. Tegu pole tihti esineva nähtusega, ent see on kasulik toidupuuduse korral, aidates elus püsida vähemalt ühel pesakonna järeltulijal.[4]
Linnupojad püsivad pesa lähistel tavaliselt niikaua, kuni on saavutanud peaaegu täiskasvanud linnu kaalu ja kogunud rasvavarusid. Selline käitumine oli kasulik karmi kliimaga Antarktika suvedel, mis oli nende kunagine pesitsuspaik. Kuna niisugust käitumist esineb ka 21. sajandi algul, näitab see, et Atlandi ookeani põhjaosa asustamisest ei saa olla möödas eriti palju aega.[4]
Pesapaigas on linnud lärmakad, peletades sissetungijaid eemale esmalt karjetega, aga ka rünnates. Väljaspool pesitsusaega on nad pigem vaiksed.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2016). Catharacta skua. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2017.
- ↑ 2,0 2,1 IUCN Red List Vaadatud 24.10.2017
- ↑ Dictionary of the Scots Language Vaadatud 25.10.2017
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 Olsen, K. M., Larsson, H. (2010). Skuas and Jaegers. Christopher Helm Publishers
- ↑ Suuränn andmebaasis eElurikkus
Vaadatud 25.10.2017
- ↑ Furness, R. W. (1977) Studies on the breeding biology and population dynamics of the Great skua (Catharacta skua Brünnich)
- ↑ Furness, R. W. (1979). Foods of Great Skuas Catharacta skua at North Atlantic breeding localities
- ↑ 8,0 8,1 Furness, R. W. (1978). Kleptoparasitism by Great Skuas (Catharacta skua Brunn.) and Arctic Skuas (Stercorarius parasiticus L.) at a Shetland seabird colony
- ↑ Furness, R. W., Hislop J. R. G. (1980). Diets and feeding ecology of Great skuas Catharacta skua during the breeding season in Shetland
- ↑ Furness, R. W. (1977). Effects of Great Skuas on Arctic Skuas in Shetland
