Silvia Airik-Priuhka
Silvia Airik-Priuhka (25. jaanuar 1926 Tallinn – 11. veebruar 2014 Stockholm) oli eesti luuletõlkija ja kirjanik.
Eluloolist
[muuda | muuda lähteteksti]Silvia Airik lõpetas 1944. aastal Elfriede Lenderi Eragümnaasiumi ja põgenes samal aastal Soome kaudu Rootsi. Et ta vanemad jäid Eestisse, leidis ta Rootsis kasuvanemad – konsuli ja laevamaakleri Nils-Axel Brolini ja ta abikaasa Daisy. 1949. aastal abiellus insener Arnold (Harri) Priuhkaga ning neil sündis tütar Marika. Silvia Airik-Priuhka töötas raamatupidajana ning seejärel andis inglise ja saksa keele tunde. 1987. aastal pälvis Underi ja Adsoni Mälestusfondi stipendiumi.[1][2]
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- Est! Est! Est! Stockholm, 1980. ISBN 9188116003
- Hammarbyhöjdeni Seppe. Stockholm, 1983
- Vanaisa hingeke. Tallinn, 1992
- Ilma nõela pistmata. Tallinn, 1997
- Ma lillesideme võtsin. Tallinn, 1998
- Toonela väraval. Tartu, 2004. ISBN 9985771230
Tõlkeid
[muuda | muuda lähteteksti]- Marie Under. Himlafjärd. Stockholm, 1963
- Marie Under. Eftersken. Stocklholm, 1988. ISBN 9179702287
- Laulan oma rootsi laulu. Tallinn, 2006
- Marie Under. En stjärna föll. Tallinn, 2007. ISBN 9789949153350
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Paul Laan. In Memoriam Silvia Airik-Priuhka. Eesti Päevaleht (Rootsi), 19. märts 2014
- ↑ http://www.looming.ee/2014/05/in-memoriam-silvia-airik-priuhka-25-i-1926-11-ii-2014/
- ↑ http://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavalerid.php?id=4536