Mihhail Rosberg
Mihhail Petrovitš Rosberg (17. august (vkj. 5. august) 1804 Moskva – 1. november 1874 Tartu) oli keeleteadlane ja filoloog, akadeemik ja tõeline riiginõunik.
Rosberg oli ihuarsti poeg. Ta lõpetas 1825 Moskva Ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonna kandidaadikraadiga.
1. jaanuaril 1830 asus Rosberg Novorossiiski ja Bessaraabia kindralkuberneri krahv Mihhail Vorontsovi kutsel tööle tema kantseleis ja ühtlasi määrati ta ajalehe Odesski vestnik peatoimetajaks. Peale selle sai ta Odessas asuva Richelieu lütseumi professoriks: 20. oktoobril 1831 ajaloo kateedris ja 14. detsembril 1831 sõnakunsti kateedris. Mõlemat professorikohta hoidis ta kuni 1835. aastani, mil lahkus Odessast.
Rosberg töötas Tartu Ülikoolis vene keele ja kirjanduse ning slaavi filoloogia professorina 1835–1867.[1] Ta kutsuti Tartusse 6. juulil 1835, kuid töötas Vorontsovi kantseleis kuni 13. juunini 1836 ja asus Tartus tööle alles 21. septembril 1836. 7. detsembril 1838 kaitses Rosberg filosoofiadoktori kraadi väitekirjaga "Ilu arengust kunstis ja eriti sõnakunstis". Sama aasta 23. detsembril kinnitati ta ülikooli korraliseks professoriks. 24. märtsil 1841 määrati Rosberg Tartu tsensuurikomitee tsensoriks. 19. oktoobril 1841 valiti Rosberg Peterburi Teaduste Akadeemia äsja avatud vene keele ja sõnakunsti osakonna adjunktiks.
7. juunil 1843 autasustati Rosbergi Püha Vladimiri ordeni 4. järguga. 29. oktoobril 1843 anti talle kolleegiuminõuniku auaste. 1843 juhatas ta Võrumaa koolide revisjoni, mille eest teda autasustati briljantsulega. 3. veebruaril 1849 valiti ta Peterburi Teaduste Akadeemia erakorraliseks akadeemikuks.
1867 läks ta erru tõelise riiginõuniku auastmes.