Mart Helme

Mart Helme
Eesti suursaadik Venemaal
Ametiaeg 1995–1999
Eelnev	Jüri Kahn
Järgnev	Tiit Matsulevitš
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees
Ametiaeg 13. aprill 2013 – 4. juuli 2020
Eelnev	Margo Miljand
Järgnev	Martin Helme
Eesti siseminister
Ametiaeg 29. aprill 2019 – 9. november 2020
Eelnev	Katri Raik
Järgnev	Alar Laneman
Isikuandmed
Sünniaeg	31. oktoober 1949 (75-aastane) Pärnu, Eesti
Erakond	Eestimaa Rahvaliit (2003–2004) Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (2012–)
Abikaasa	Sirje Helme (lahutatud) Helle-Moonika Helme
Lapsed	6 last, teiste seas Martin Helme ja Maarja Vaino
Sugulased	Rein Helme (vend) Enn Auksmann (õepoeg)
Alma mater	Tartu Riiklik Ülikool (1973, ajalugu)

Mart Helme (sündinud 31. oktoobril 1949 Pärnus) on Eesti poliitik ja endine diplomaat (suursaadik), XV Riigikogu liige. Ta on tegutsenud ka luuletajana, lastekirjanikuna, kirjastajana, lauljana ning ajakirjanikuna.

Mart Helme oli alates 13. aprillist 2013 kuni 4. juulini 2020 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees. Alates 29. aprillist 2019 kuni 9. novembrini 2020 oli ta siseminister Jüri Ratase teises valitsuses.

Mart Helme sündis Pärnus kellassepa perekonnas. Tema emapoolsed vanavanemad on pärit Iisraelist.^[1] Mart Helme emapoolse vanaisa Ludvig Hendriksmanni ema oli Tatjana Hendriksmann. Tatjana Hendriksmanni vanemad olid Jekaterina Zimarjev ja isa Sergei Zimarjev. Lapsepõlvekodu asus Rannapargi serval. 1968. aastal lõpetas ta Pärnu 2. Keskkooli ja 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna. Tema erihuviks olid idamaad ja nende kultuur.^[2]

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Mart Helme aastatel 1973–1975 riikliku suunamise tõttu kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas toimetajana, seejärel aastatel 1976–1976 ajalehe Harju Elu korrespondendina ning aastatel 1977–1986 ajakirja Pioneer kirjandusosakonna vanemtoimetajana. 1986. aastast tegeles ettevõtlusega, nii põllumajanduses kui ka kirjastamisäris, kust suundus 1990. aastal Eesti Kirjastuste Liidu tegevdirektoriks, kellena töötas kuni 1993. aastani.

1994. aastal läks ta riigiteenistusse Eesti Vabariigi välisministeeriumis. 1995. aasta 16. märtsil määras president Lennart Meri ta Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Venemaa Föderatsioonis. Pärast volituste lõppemist 1999. aastal tuli ta Eestisse tagasi ning oli aastatel 1999–2000 välisministeeriumi asekantsler poliitika ja pressi alal. Aastatel 2000–2002 oli ta kirjastuse Kunst direktor. Aastatel 2003–2004 oli ta põllumajandusministri nõunik.^[3] Aastatel 2005–2009 oli ta Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami nõunik.

1999. aastal asutas Helme Konservatiivide Klubi. Konservatiivide Klubi juhtliikmed liitusid erakonnastuva Res Publicaga 2001. aasta novembri lõpul. 2002. aasta mais lahkus Mart Helme erakonnast Res Publica, süüdistades erakonda kõigile meeldida tahtmises ja bürokraatias.^[4]

4. augustil 2002 ühines Konservatiivide Klubi Põllumeeste Koguga. Uueks nimeks võeti Rahvuslik Konservatiivne Partei – Põllumeeste Kogu (RKP-PK) ja erakonna esimeheks valiti Mart Helme. 16. novembril 2002 otsustas RKP-PK erakorraline suurkogu liituda Eesti Iseseisvusparteiga, et koos minna 2003. aasta Riigikogu valimistele. Uue partei nimeks pidi saama Rahvuslik Konservatiivne Iseseisvuspartei – Põllumeeste Kogu (RKIP-PK). Ühinemisprotsess katkes, kuna Aleksander Einselni vastased hoidsid ära Konservatiivide Klubiga seotud juriidilised toimingud. Uue erakonna teke jäi notariaalselt registreerimata, Mart Helme ja konservatiivid heideti erakonnast välja, esimehe kohusetäitjaks määrati Lembit Blauhut. Riigikogu valimistest jäädi kõrvale.

Aastatel 2003–2004 kuulus Mart Helme Eestimaa Rahvaliitu.

2003. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Eestimaa Rahvaliidu nimekirjas valimisringkonnas nr 5 (Hiiu maakond, Lääne maakond ja Saare maakond). Ta kogus 493 häält ega osutunud valituks.^[5]

2004. aastal heideti Mart Helme pärast Lihula ausambaskandaali (ta pooldas ausammast) Rahvaliidust välja tollase juhatuse otsusega, milles teda süüdistati erakonna maine kahjustamises.^[6]

2011. aasta Riigikogu valimistel kogus ta üksikkandidaadina 2467 häält ehk 4,7% valimisringkonnas nr 1 antud häältest. Sellest ei piisanud Riigikokku pääsemiseks. Ta oli üks ühinenud üksikkandidaatidest.

2012. aastast kuulub ta Eestimaa Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise järglase, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ridadesse ja on selle erakonna juhatuse liige. 13. aprillil 2013 toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil valiti Helme 253 poolthäälega erakonna esimeheks.^[7] 4. juulil 2020 toimunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil ta enam esimeheks ei kandideerinud kuid valiti aseesimeheks.

2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideeris Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas Tallinna linnavolikogusse. Ta kogus valimisringkonnas nr 2 (Kesklinna linnaosa) 1027 häält, kuid ei osutunud valituks.^[8]

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnas nimekirjas ja kogus 2830 häält.^[9]

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas valimisringkonnas nr 12 (Pärnu linn ja Pärnu maakond). Ta kogus 6714 häält ja valiti Riigikokku.^[10]

Mart Helme osales 2016. aasta presidendivalimistel. Ta sai 24. septembril valimiskogus esimeses voorus 16 häält ja teise vooru edasi ei pääsenud.

2019. aasta Riigikogu valimistel valiti ta 9170 häälega Riigikogu liikmeks^[11] ning enne ministriametisse asumist oli ta XIV Riigikogu liige. Alates 29. aprillist 2019 oli kuni 9. novembrini 2020 oli ta Jüri Ratase teises valitsuses siseminister. Ta astus ministriametist tagasi Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste võitja Joe Bideni solvamise tõttu. Alates 10. novembrist 2020 on ta XIV Riigikogu liige ja Riigikogu maaelukomisjoni liige.

2023. aasta Riigikogu valimistel kandideerib Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas valimisringkonnas nr 12 (Pärnu linn ja Pärnu maakond). Helme on Riigikogu korruptsioonivastase komisjoni esimees.^[12]

Mart Helme oli ansambli Fix üks asutajatest ning esimene vokalist ja basskitarrist aastatel 1968–1972 (tema välja mõeldud on ka bändi nimi). Aastani 1986 osales ta ansamblites Hallo, Vitamiin ja Hübriid,^[13] viimases ka laulusolistina. Ta on kirjutanud lauludele sõnu, tuntum neist Madis Salumi viisil ja tema enda lauldud "Võõra linna tuled". Ta on avaldanud luulekogu ja mitu lasteraamatut.

• India Ašoka ajal : auhinnatöö. TRÜ üldajaloo kateeder, Tartu, 1972.
• Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond. Tallinn, 1977.
• Kolm korvi. Tallinn, 1979. (luulekogu)
• Pesakast. Tallinn, 1984. (lasteraamat)
• Puhkus Lihavõttesaarel. Tallinn, 1990. (lasteraamat)
• Langevarjurid. Tallinn, 1991. (lasteraamat)
• Kremli tähtede all. Tallinn, 2002. ISBN 9985-54-051-4
• Pronksiöö proloog: artiklite kogumik. Tallinn, 2007. ISBN 978-9949-437-04-7
• Kaks mõõka: Hiina juttude kogumik. Tallinn, 2009. ISBN 978-9949-437-45-0
• Vana vaskne laevakell. Tallinn, 2009. ISBN 978-9985-71-897-1
• Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn, 2010. ISBN 978-9949-437-86-3

Mart Helme emapoolse vanaisa Ludvig Hendriksmanni ema oli Tatjana Hendriksmann, kelle vanemad olid omakorda Jekaterina Zimarjev ja isa Sergei Zimarjev.^[14]

Mart Helme vend oli sõjaajaloolane Rein Helme, tema õde oli raamatukogundustegelane Reet Auksmann ja õepoeg on luterlik vaimulik Enn Auksmann. Rein Helme poeg on Peeter Helme.

Mart Helme oli abielus Sirje Helmega (sündinud Reitel). Neil sündisid^[3] tütar Triin Pappel^[15][16] ning kaksikud Martin Helme ja Maarja Vaino.

Tema praegune abikaasa on Helle-Moonika Helme (sündinud Rauba). Neil on kaks ühist last.^[17]

Mart Helmele kuulub 1996. aastast kunagise Suure-Lähtru mõisa härrastemaja.^[18] ja 2003. aastal ostis ta Kirimäe mõisa 40.000 krooni eest^[19].

Helme on nooruses harrastanud jalgpalli.^[20]

Mart Helme on valimistel ja intervjuudes ajakirjanikele oma päritolu kohta väitnud, nagu saanuks tema isapoolne vanaisa Jüri Perman Vabadussõjas sooritatud sõjaliste teenete eest Vabadusristi ja asundustalu. Ajaloolased tõendasid 2016. aastal, et tegelikult suri Helme vanaisa 25. detsembril 1918. aastal 39 aasta vanuselt vähki ning Vabadussõjas suure tõenäosusega ei osalenud. Kindlalt on tõestatud see, et Helme vanaisa Vabadusristi saajate hulgas ei olnud ning sõjaliste teenete eest talle talu antud pole.^[21]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mart Helme

Tsitaadid Vikitsitaatides: Mart Helme

• Muutuv NATO, muutuv Põhjala – Eesti Päevaleht 22.11.2002.
• Venemaa hingab endiselt kuklasse – Postimees 02.07.2004
• Eesti välispoliitika: viletsus, ei mingit hiilgust – Sirp 06.05.2005.
• Millest räägib punane särgike – Sirp 07.10.2005.
• Kurjuse impeeriumi taassünd – Delfi 22.01.2007
• Puhka rahus, Boriss Nikolajevitš Jeltsin! – Eesti Päevaleht Online 24.04.2007
• Eesti süü on iseseisvumises – Sirp 04.05.2007.
• Venemaa tavarelvastusleppest taganemine oli hitlerlik samm – Eesti Päevaleht Online 16.06.2007
• Parim kaitse on rünnak – Delfi 05.07.2007
• Sotside kapitulatsioon – Delfi 13.08.2007
• Saakašvili saba raiutakse jupikaupa – EPL.ee, 9. juuli 2009
• VIDEO: Mart Helme kõne Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil, Uued Uudised – 12.04.2017
• Mart Helme toob tagasi aatelisuse – Kultuur ja Elu 3/2002
• Aatemees Moskvas – Eesti Ekspress, 19. veebruar 2003
• Helme: EL vanad riigid müüks Eesti maha – Delfi 17.05.2007
• Helme võrdleb praegust Venemaad 1930ndate Saksamaaga – Postimees 03.08.2007
• TV3 video: Mart Helme avaldas artiklikogumiku Venemaast – Postimees Online 24.08.2007.
• "Välisministeeriumist läksid kaduma Mart Helmet šantažeerida võimaldavad dokumendid" Õhtuleht, 3. juuni 2016
• Mart Helme sõnul tuleb Eestil EL-i toetusrahast loobuda – ERR 29.04.2017
• Mart Helme: EKRE on valmis valitsusse minema, ERR, 24. jaanuar 2018
• Mart Helme saates "Kukul külas", 16. märts 2003, 1. osa, 2. osa
• "Miljon oma tasku nagu naksti. Mart Helme lüpsis valda mängleva kergusega" Eesti Ekspress, 28. oktoober 2020
• "VENE MEEDIA PÄEVIK | Helmed kasutasid Bideni mustamiseks KGB koolitusega Vene mõjuagendi materjale" Eesti Päevaleht, 10. november 2020