Mõru vahulill

Mõru vahulill
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Oalaadsed Fabales
Sugukond	Vahulillelised Polygalaceae
Perekond	Vahulill Polygala
Liik	Mõru vahulill
Binaarne nimetus
Polygala amarella Crantz

Mõru vahulill (Polygala amarella) on vahulilleliste sugukonda vahulille perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Vahulille eesti rahvapärased nimetused on seebilill, linnurohi, päevituslill, teehein, äraunustamiselill, põldkaetis, päevalill, päevitusrohi.^[1][2]

Levila kese asub Kesk-Euroopas ja Skandinaavia lõunaosas kuni Siberi läänepoolseima osani. Paiguti leidub teda ka Türgis ja Suurbritannias. Kasvab peamiselt lubjarikastel kuivadel ja niisketel niitudel, puisniitudel, teeservades, karjamaadel ning turbapinnasel. Eestis kasvab paiguti, saartel harva^[3].

Mõru vahulill kasvab suuremate või väiksemate kogumikena. Taim on 5–15 cm kõrge juurmise lehekodarikuga, mille ovaalsed kuni äraspidimunajad lehed on suuremad kui varrelehed (pikkus kuni 2 cm, laius 2–4 mm)^[1]. Kodariku keskelt kasvab välja mitu vart, mille kitsassüstjad lehed asetsevad vahelduvalt^[3].

Varte tipus on kobarõisikutesse koondunud väikesed õied (5–6 mm pikad^[3]), mis on sinised, harva roosad, violetsed või valged^[4]. Õitel on kaks suurt tupplehte, mis on sama värvi nagu kroonlehedki, samas on ülejäänud kolm tuppleht rohelised ja väikesed. Neil on alusel kolm kokku kasvanud kroonlehte, mis moodustavad kahe külgmise hõlmaga toruja krooni. Lisaks on neil paatjas keskmine hõlm, mis ümbritseb ühte kahest õielehest moodustunud emakat ja kaheksat tolmukat^[1]. Mõru vahulill õitseb maist augustini^[3].

Viljad on äraspidisüdajad kaheseemnelised kuprad (pikkus 4 mm, laius 3,5 mm). Seemned on heledad ja karvased ning levivad sipelgate abiga^[1]. Juur on peenike, kuid suhteliselt palju harunenud^[2].

• 
  Vars
• 
  Õisik
• 
• 
• 

Nimetuse on vahulill saanud tänu sellele, et tema veega märjaks tehtud lehed, õied ja varred tekitavad käte vahel hõõrudes vahtu nagu seepki. Seega arvas vanarahvas, et kui vahulille vahuga nägu pesta, siis kaob näolt päevitus. Samuti pidi ta tööst pargitud käed hästi puhtaks ja valgeks tegema ning niimoodi on võideldud ka näokõõma vastu^[2]. Nimetuse osa "mõru" on tulnud lehtedes ja juurtes olevate mõruainete tõttu, mis aitavad köha ja bronhiidi korral^[5]. Vahulille teed joodi, et suurendada rinnapiima kogust^[6].

Vahulillel on tugev puhastav toime. Droogina kasutatakse põhiliselt vahulille juuri, kuid ka maapealset osa, mida korjatakse õitsemise ajal. Taimes leiduvad mõruained mõjuvad hästi köha ja bronhiidi ning osaliselt ka astma vastu. Taime jahvatatud juuri soovitatakse kasutada neeruhaiguste, halva söögiisu, seedeprobleemide, tursete ja luuvalu korral.^[7]

Tee valmistamiseks tuleb võta üks supilusikatäis kuivatatud juuri ühe klaasi vee kohta. Keeda kümme minutit, jahuta ning kurna. Sisse võtta üks supilusikatäis korraga, neli kuni viis korda päevas^[8]. Liiga suurte koguste tarvitamisel tekitab mürgistust^[7].

Taim sisaldab peamiselt triterpeensaponiine, mõruaineid (polügamariini), tanniine ja salitsülaatidega eeterlikke õlisid. Saponiinide ja mõruainete sisalduse tõttu on taimel rögaeristust soodustavad, seedenõrede sekretsiooni stimuleerivad ja söögiisu suurendavad omadused^[7].

• Mõru vahulill andmebaasis eElurikkus