Org (Tolkien)

Org ehk Oru kuningriik on riik J. R. R. Tolkieni Keskmaa-raamatute ("Kääbik", "Sõrmuste isand" jm) sarjas.

Riigi rajasid Rhovanioni kuningriigi pagulased Keskmaa kirdeossa Kolmanda Ajastu teisel poolel. Riigi ja seal elava rahva bardlaste ajaloost pole palju räägitud. Esialgu saadi suurt tulu kauplemisel Erebori päkapikkudega, kuid kui lohe Smaug Kolmanda ajastu 2770. aastal Orulinna ja Erebori ründas, põgenesid elanikud Orust lõunas asuva Pikkjärve äärde, kus asus Esgaroth. Pärast Viie Väe lahingut Oru ja Erebori kuningriigid taastati ning mõlema võim hakkas kasvama. Koos elasid need riigid üle ka Sõrmuse sõja ning õitsesid sellele järgnevatel aastatel.

Nagu ka rohirrimid, kõnelesid ka bardlased isekeskis oma keelt, mis pärines põhjalaste iidsest keelest ja ei erinenud paljus tollest, mida räägiti Rohanis. Loomulikult oskasid nad rääkida ka läänekeelt, ning see oli kasutusel teise riigikeelena.

Antud teemast teame väga vähe, kuid midagi võib aimata tihedama asustusega piirkondade kohta:

• Orulinn oli riigi pealinn, mis asus Üksildase Mäe läheduses Orus. See oli suur ja jõukas linn, mis langes Smaugi rünnaku järel varemeisse. Linna taastas Bard Vibukütt ja see sai veelgi ilusamaks ja võimsamaks kui enne.
• Esgaroth oli linn Pikkjärve lõunaosas (ehitatud suurtele vaiadele järvevee kohale), kus elasid bardlaste hõimlased, samuti Rhovanioni põgenikud. Girioni ajal oli see iseseisev linn ja ei allunud Oru Kuninga võimule. Et linn hävis Smaugi rünnakus ja lohe surnukeha kohale ei soovitud uut püstitada, ehitati uus linn järve põhjakaldale. Võimalik, et Bardi ja tema järglaste ajal neelati Uus Esgaroth laieneva Oru Kuningriigi alla (vähemalt liitlased olid need kaks linna küll, raske on aga määrata Järvelinna ülemate sõltumatust Oru Kuningast).
• Sünklaane kirdeserv oli ala, kus elasid mitmed lõunast põgenenud metsamehed. Võimalik, et pärast Oru Kuningate liini restauratsiooni neelati ka nemad laienevasse kuningriiki.
• Celduini ja Carneni vahelised alad. Pole teada, kas nad allusid Oru Kuningale ka Girioni ja tema eelkäijate ajal, kuid kindlasti allusid nad Kuningale pärast Restauratsiooni.
• Raudmäed – arvatakse, et Raudmägedes võis olla päris mitu bardlaste või nende sugulasrahvaste asundust, mis sel juhul olid kindlasti tugevates kaubanduslikes sidemetes nii Orulinna kui Raudmägede päkapikkudega. Sel juhul neelati ka nemad pärast Restauratsiooni Oru Kuningriigi alla.
• Dorwinion – ainus viide sellele salapärasele kohale tuleb “Kääbikust”:

Orulinna ümbruskonna maad olid enne Smaugi rünnakut viljakad ja elutingimuste kohalt vägagi sobivad. See ala asus meie mõistes parasvöötmes ja kuigi Tolkien on kaardil märkinud vaid Sünklaant, võib julgelt oletada, et väiksemaid metsi oli noil maadel Carneni ja Celduini ümbruses palju rohkem. Peamisteks sealkasvavateks puudeks olid kindlasti mänd ja kuusk, kuid esines ka õistaimi. Tõenäoliselt katsid aga enamuse sellest alast avarad tasased rohumaad, kus olid suurepärased tingimused põllupidamiseks.

Pärast Smaugi rünnakut läbis kant suured muutused ja suur osa Üksildasele Mäele lähedale jäävatest aladest kõrbestusid. Pole päris täpselt teada, kuidas need alad taastusid, kuid vähemalt Balini jutu järgi jättis see piirkonna loodusele igatahes kustumatu mõju.

Vetevõrk oli selles maanurgas tihe, kahele suuremale jõele (Celduin ja Carnen) lisandus veel Pikkjärv, Laanejõgi ja kindlasti ka mitu teist suuremat või väiksemat lisajõge, mida Tolkien ei pidanud vajalikuks kaardile märkida.

Kuigi enamaltjaolt oli see kant tasane, leidus ka siin mägesid. Parimad näited on kindlasti Üksildane Mägi ja Raudmäed. Läheduses oli mäemassiive aga teisigi, näiteks Hallmäed või Sünklaane Mäed.

Oru Kuningriigi rahvastiku ja etnilise koosseisu kohta pole eriti midagi teada. Lõviosa rahvast moodustasid kindlasti põhjalaste hõimud, kes olid Rhovanionist põhja poole liikunud. Võimalik, et nendega segunes ka õige vähe muid rahvaid, võib-olla mõned väiksemad kohalikud idalaste või mägilaste hõimud, kes sisserännanud põhjalastega segunesid.

Nagu ka enamus teisi Keskmaa inimeste riike, oli ka Orulinnas päritava piiramatu võimuga monarhia. Aadlikest ja riigiametnikest pole meil aga peaaegu mitte kui midagi teada, mistõttu jääb valitsuse struktuur paljuski selgusetuks. Pärast Orulinna hävingut pagesid selle elanikud Esgarothi ning sulandusid sealsesse ühiskonda. Järvelinna juhiks oli valitav linnaülem, keda abistasid arvukad nõunikud. Bardi päevil oli linnaülemaks üks väga rahaahne mees, kes võlgnes oma ametikoha just oma heale ärivaistule.

Monarhia ja kuninglik liin taastati pärast Smaugi tapmist ja Viie Väe lahingut ning kuningaks sai Bard Vibukütt. Oru Kuninga võim suurenes sel ajal tublisti ja piirid laienesid nii Bardi kui tema järeltulijate ajal väga kaugele pealinnast.

Orulinna elanikud tegelesid peamiselt kaubanduse, kalanduse ja põllundusega. Kuna ümberringi laiuvad maad olid põllunduseks vägagi sobivad (tihe vetevõrk, parasvöötmeline kliima) ja väga viljakad, tegeldi põllumajandusega ohtralt. Tõenäoliselt olid peaaegu kõik laiad maad Oru ümbruses põldude all. Ka nõudlus põllumajandusliku toodangu järele oli suur. Vaja oli toita nii Oru enda paisuvat rahvastikku, kui ka Erebori päkapikke, kellelt saadi vastutasuks ehitustöid, mitmesuguseid ehteid, relvi ning ilu- ja tarbeesemeid. Osa neist kasutati oma tarbeks, osa läks kaubandusse.

Smaugi rünnakul oli aga nii laastav mõju, et ümbruskond muutus viljakatest rohumaadest viljatuks Lohekõrbeks. Selle tulemusena pidid bardlased pärast Orulinna restauratsiooni oma endisi põllumaid tõsiselt turgutama ja nende eest hoolt kandma, kuna Balini jutu järgi oli 8 aastat hiljem org jälle üles haritud ja jõukas.

Kaubandus oli bardlaste jaoks väga oluline, kuna veeteede olemasolu tõttu sai vahendada kaupu ka kaugemate maade ja ostjatega. Et Celduini ja Carnenit mööda võisid liikuda ka suured laevad, võisid kaubalaadungid olla üpris suured. Kindlasti käis elav kaubandus Dorwinioniga, kust saadud veini vahendati Sünklaane haldjatele. Orulinna kaupmehed said seetõttu kiirelt rikkaks ja linn muutus aina uhkemaks. Võimalik, et Girion ja tema eelkäijad olid suure kaubandusliku võrgu formaalsed juhid ja just selline riiklik osalus tegi kaubandusest sedavõrd olulise majandusteguri.

Oru ja Järvelinna inimesed olid nagu ka muud põhjalased, uhked ja õiglased. Nad ei olnud just üleliia iidsete tarkuste hoidjad ja teadusemeistrid (nagu seda oldi duunedainide hulgas), kuid ka nende hulgas leidus palju tarku ja mõistlikke inimesi.

Orulinna rahva hulgas oli levinud lugude ja laulude vestmine või esitamine ning neid hoiti ikka ja jälle meeles. Kõikidest suurematest sündmustest tehti laule ja muistendeid, mis küll aja jooksul oma usutavuses kõvasti kaotasid, käies läbi mitmeid ettekandjaid, kes midagi omalt poolt lisasid või ära jätsid. Enamasti oli selliste asjade mälusoppi talletamine vananaiste töö.

Parimaks näiteks selliste folklooriilmingute puhul on see, et Thorini päkapikkude saabumisel Järvelinna puhkes kohe suur vaimustusepuhang ja võeti üles kõik vanad laulud, mida Mäealuse kuningast osati või teati.

Orulinna relvajõud sõltusid suuresti Ereboris elavatest päkapikkudest, kes varustasid neid suurepäraste relvade ja muude sõjaks vajalike riistadega.

Throri valitsusajal Ereboris oli seega põhjalastel arvukaid konflikte idalastega, kes olid tõenäoliselt Vankrisõitjate ja Balchothide jäänukrahvad. Samad vaenlased ohustasid Kuningas Brandi ka Sõrmuse Sõja ajal.

Võib arvata, et nagu ka mujal Keskmaal, oli ka Oru sõjaväe kõrgeim juht Kuningas, kuid üldiselt pole bardlaste armeede ega nende varustuse kohta midagi teada.

Esgarothi sõjaväe kohta teame seda, et peamised relvaüksused olid amburid ja mõõgamehed. Lisaks kasutati ka odasid. Kui Smaugi rünnaku ajal olid peamiselt liikvel vibuküttide salgad, siis Viie Väe Lahingus võideldi peamiselt pikkade mõõkadega.

Oru arhitektuurinäiteid on meil teada vähe ja enamus on ehitatud päkapikkude poolt või nende abiga.

Võib arvata, et tänu päkapikkude erakordsetele kivitöötlemisoskustele oli enamik Orulinna hooneid kivist, mitte puust, nagu tavaliselt põhjalaste asulates kombeks. Tolkieni kirjutatud vihjavatest tsitaatidest võib kokku panna sellise oletusliku pildi:

Tõenäoliselt ümbritses linna suur kivist müür, millel asusid mitmed vahitornid. Kusagil tornides või väravatel asusid häirekellad, mida kasutati hädajuhtudel inimeste alarmeerimiseks ja sõjaväe operatiivseks kokkukutsumiseks. Müürist sissepoole jäid kivist majad, mõned neist elumajad, teised kauba paigutamise jaoks vajalikud laohooned. Linna keskel asus kuningapalee või raekoda, mille ees väljakul oli suur turg. Sealt viis kahtlemata vankrite jaoks piisavalt lai kivist plaatidega sillutatud tee kusagile Celduini kaldal paiknevasse sadamasse, kust võis kaupa nii linna kui sealt välja viia.

Järvelinna arhitektuuri ja ehitiste kohta on meil palju konkreetsemad näited. Linn asus suurtel puust taladel järve kohal ja sinna viis üks lai sild. Silda valvasid mõned valvurid väikses puust onnis, teisel pool silda asus aga linnavärav. Järvelinna majad olid enamuses puupalkidest ja kaetud roogkatustega. Kusagil linna keskmes paiknes turuplats ja raekoda, mille trepp viis otse järvepinnani.

Reliikviaid, mida me bardlaste puhul teame, on ainult kaks:

Must Nool oli Bard Vibuküti nool, millega ta tappis Smaugi. Võimalik, et see nool kuulus kunagi Girionile ja tema oli saanud selle kas Erebori Kuningalt kingituseks või siis oli valmistatud tema enda eritellimusel.

Teiseks selliseks esemeks on Girioni kaelaehe, mis koosnes viiesajast rohurohelisest smaragdist (selle eest ostis ta päkapikkude meisterdatud rõngassärgi, mille sarnast polnud varem tehtud – see oli valmistatud hõbedast, kuid kolmekordse terase tugevuse ja vastupidavusega; ta andis selle oma vanimale pojale).

Bard sai kaelakee hiljem tänu Dainile enda valdusse ja andes selle Haldjakuningale, hüvitas tema rahva vaeva ja tasus talle abi eest rasketel päevadel.

Orulinna rajamise aeg on Tolkieni teostes erinev – “Kääbikus” väidab ta, et see rajati Thorini vanaisa (Throri) päevil, "Lõpetamata Lugudes" jutustab aga, et Orulinn eksisteeris juba enne Vankrisõitjate rünnakuid Rhovanionile ja Gondorile (1851).

Riigis ei toimunudki midagi Keskmaa ajaloos väga tähtsat, kuni valitseja Girioni ametiajal laskus Ereborile Smaug Kuldne, oma ajastu suurim lohe, ning hävitas nii Mäeluse kuningriigi kui Orulinna. Valvepostid olid pikkadel rahupäevadel sisuliselt unustatud ning keegi ei osanud lohe rünnakut oodata. Lohe süütas linna leekidesse ja purustas mitmed hooned. Kuigi Girion üritas tõenäoliselt sõjameestega talle vastu hakata, jäi Lohe võim peale ja Girion sai surma. Ka päkapikkude kuningriik Üksildase Mäe all tehti asukatest täiesti tühjaks. Nii mõnigi päkapikk langes, osa sai põgenema. Smaug kõrvaldas kõik ohustajad, kuhjas päkapikukuningas Throri varandused kokku ja heitis aardekuhilale magama. Mõni aeg pärast seda jätkas ta veel Orulinna rüüstamist, süües sealt välja kõik elanikud, viimase isendini. Orulinn hüljati ja see langes varemeisse, mitmekümne kilomeetri raadiuses ei elanud aga enam mitte ühtki inimolendit.

Enamus ellujäänuid Orulinna elanikkonnast põgenesid Pikkjärve kaldal asuvasse Esgarothi, kus olid elanud juba vanast ajast Oru rahva liitlased ja hõimukaaslased. Uustulnukad sulandusid sealse rahva hulka ja nii elasid nad kahanevas lohehirmus u. 150 aastat. Selle aja jooksul hakkas tegelikkus müüdiks muutuma ja paljud nooremad inimesed ei suutnud enam uskuda, et Üksildase Mäe all mõni lohe olla võiks ning pidasid seda vaid vanaeitede jutuks. Vahel Smaug küll käis oma urust väljas, et tõestada oma kohaolekut, kuid seda juhtus harva.

Kolmanda Ajastu 2941. aastal aga naasis kodumaale Mäealuse Kuninga Throri pärija Thorin Tammiskilp, kes Orulinna rahva abiga asus Smaugilt varandust ja endisi maid tagasi võitma. Kuid tema plaan läks veidi “nihu”, sest Smaug ründas Esgarothi ja linna sildadel ning nende kohal toimus lahing. Girioni pärija Bard Vibuküti sihitud nool tappis Smaugi ning tema korjus lendas Pikkjärve, mattes enda alla ka Esgarothi linna.

Hävinud Järvelinna elanikud läksid ühes Sünklaane haldjatega Erebori osa varandusest kompensatsiooniks endale nõudma. Thorin keeldus ja kutsus Raudmägedest abivägesid. Kuid nende kahe armee vahel kokkupõrget siiski ei toimunud; tänu võlur Gandalfile ühendati jõud ja seisti ühiselt Gundabadi mäelt ootamatult saabunud orkivägede vastu.

Orus toimus Viie Väe Lahing, kus Järvelinna, Erebori, Raudmägede ja Laanekuninga väed alistasid Beorni ja Kotkaste abiga Gundabadi orki- ja vargiväed. Selle lahingu järel olid Udumäed mõnda aega taas turvalisemad, sest orkide kaotused olid väga suured.

Varemetes Orulinn taasrajati 2944. aastal ja ehitati ilusamaks kui kunagi varem ning Bard Vibuküti valitsuse all oli riik pikas õitsengus ning kõik ümbruskonna elanikud rikastusid kaubandusest ja äritsemisest Erebori päkapikkudega.

Ka Järvelinn ehitati uuesti üles, kuigi mitte enam samale kohale, kus ta ennist oli asunud. Uus ja kaunim linn rajati Pikkjärve põhjakaldale. Järve lõunaosas lebava Lohe surnukeha viimset puhkepaika julgesid hiljem paadiga ületada vähesed, kuna arvati, et see paik on neetud.

Kuid aeg veeres lähemale Sõrmuse Sõjale ja Bardi järel valitses tema poeg Bain ja tema järel tema poeg Brand, kelle ajal ulatusid Orulinna valdused kaugele lõunasse ja itta. Sõrmuse Sõja ajal saatis Sauron suure idalaste väe üle Carneni Oru ja Mäe vastu ning Orus toimunud lahingus said päkapikud ja inimesed lüüa. Nad tõmbusid tagasi Erebori ja pidasid piiramisele vastu niikaua, kuni Lõunast tulid rõõmusõnumid ning Sauroni väed taganema lõid.

Bard II saatis saadikud Elessari kroonimisele ja saavutas seega alatise sõpruse Gondoriga, niikaua kui tema riik kestis; ja nad olid Lääne Kuninga krooni ja kaitse all.

• Bladorthin – Bladorthin on üks suur mõistatus Tolkieni teostes, mille kohta otsest ja tõest vastust on raske leida. Tõenäoliselt oli ta mõni põhjalaste soost kuningas, kes Erebori läheduses elas. Inimesed on tema puhul pakkunud välja mitmeid teooriaid, kuid kõige loomulikumad oleksid, et ta oli kas Dorwinioni või Oru valitseja.
• Girion – esimene Oru valitseja, kellest konkreetselt juttu on. Tema ajal ründas Orulinna Smaug ja ta ise hukkus rünnakus. Tema naine ja üks laps olid põgenema pääsenud ja seetõttu säilis tema sugu.
• Bard Vibukütt – Girioni pärija, kes tappis oma noolelasuga Smaug Kuldse ning juhtis eufoorias Järvelinna väed Erebori ning hiljem Gundabadi orkiväe vastu. Ta taastas Orulinna ning sai Oru Kuningaks.
• Bain – Bardi poeg ja troonipärija.
• Brand – Baini poeg ja troonipärija, kelle valitsuse all olid kuningriigi piirid laienenud kaugele itta ja lõunasse. Ta osales Oru lahingus Sõrmuse Sõja ajal ja langes Erebori väraval, kus Dain Raudjalg tema surnukeha vapralt kaitses.
• Bard II – Brandi poeg ja troonipärija, kelle ajal elas Oru kuningriik õndsas rahus ja Elessari kaitse all.

• 1856 – vankrisõitjad vallutavad Rhovanioni ja osa põhjalastest pagevad riigist. Mõned neist jõuavad Pikkjärve äärde ja neist saavad Järvelinna ja Orulinna elanikud.
• 1999 – Thrain I rajab Erebori ning alustab kaubavahetust läheduses elavate inimestega.
• 2210 – Enamus Erebori rahvast suundub Hallmägedesse ja Üksildane Mägi hüljatakse mõneks ajaks.
• 2590 – Thror naaseb Erebori ja seab uuesti sisse kaubanduse lähedalolevate inimestega.
• 2770 – Smaug Kuldne laskub Ereborile ning hävitab Orulinna ja Mäealuse kuningriigi. Kuningas Girion langeb, tema naine ja laps põgenevad koos osa rahvaga Esgarothi.
• 2941 – Throri pärija Thorin Tammiskilp naaseb Erebori. Smaug ründab Esgarothi ja langeb Bard Vibuküti noole läbi. Viie Väe Lahing Orulinnas. Thorini surm. Mäealuse kuningaks saab Dain Raudjalg.
• 2944 – Bard ehitab Orulinna uuesti üles ning saab Kuningaks.
• 3019 – Sõrmuse Sõda. Idalased tungivad üle Carneni. Oru Lahing. Kuningas Brand ja Kuningas Dain Raudjalg langevad. Paljud päkapikud ja inimesed lähevad Erebori varjule ning piiratakse sisse. Piiratud tungivad välja ja löövad vaenuväe puruks. Erebori kuningaks saab Thorin III Kivikaap, Orus kroonitakse Bard II.^[1][2][3][4]