Oliwa rahu

Oliwa rahu sõlmiti Rootsi, Rzeczpospolita, Austria ja Brandenburg margi vahel 3. mail 1660. aastal Oliwa kloostris Gdański lähedal Poolas.

Oliwa rahu lõpetas 1655 alanud Teise Põhjasõja ja 1657 alanud Rootsi sõja Austria ertshertsogkonna ja Brandenburg-Preisimaaga. Rahulepingu järgi loobus Poola kuningas Jan II Kazimierz taotlemast Rootsi kuningatrooni ja Liivimaad, mis oli Rootsi valduses 1620. aastast.

Läbirääkimised algasid 1659. aasta sügisel Toruńis. Hiljem kolis Rzeczpospolita delegatsioon Danzigisse ja Rootsi delegatsioon Sopotisse (Zoppot). Peamine rahuvahendaja oli Prantsusmaa saadik De l'Hombres.

Läbirääkimised olid väga rasked. Paljud sõjaõhutajad ärgitasid Rzeczpospolitat sõda jätkama ja lubasid talle oma abi. Nende hulka kuulusid Taani ja Hollandi saadikud, samuti Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik ja Brandenburg – viimase markkrahv Friedrich Wilhelm lootis endale saada Rootsile kuuluva Rootsi Pommerit. Austria ertshertsogkonna Habsburgide dünastia lubas samuti Rzeczpospolitale sõjalist abi. Isegi Rzeczpospolita delegatsiooni juht, Gniezno peapiiskop, ei tahtnud rahu sõlmida, sest uskus, et Liivimaal olevad Rootsi väed on kurnatud ja et Liivimaa on võimalik tagasi vallutada.

Rahu tahtis sõlmida Poola kuninganna Maria Louisa Gonzaga, kellel oli suur mõju nii kuningale kui Poola Seimile. Kuningapaaril – Maria Louisa Gonzal ja Jan II Kazimierz Wazal ei olnud pärijat ja kuninganna tahtis, et järgmiseks Poola kuningaks valitaks tema lähedane sugulane, Condé prints Louis II de Bourbon. See oli aga võimalik üksnes Rootsi nõusolekul, sest Rootsi oli Prantsusmaa lähedane liitlane. Rahu tahtis ka Prantsusmaa, kes kartis oma põlisvaenlase Austria ertshertsogkonna mõju suurenemist sõdadest kurnatud Saksamaal ja Rzeczpospolitas.

Prantsusmaa kuningriigi sisuline valitseja sel ajal oli kardinal Jules Mazarin. Tema meelest tasakaalustas Rootsi sõjaline juuresolek Saksamaal Austria ertshertsogkonna mõju. Rootsi valduste ründamine tähendanuks Westfaali rahu rikkumist ja sellepärast ähvardas Mazarin tungida Saksamaale 30 tuhande mehelise sõjaväega juhul, kui rahu ei sõlmita enne veebruari.

13. veebruaril 1660 suri Rootsi kuningas Karl X, jättes trooni alaealisele Karl XI-le. Seetõttu hakkasid Rzeczpospolita, Austria ertshertsogkond ja Brandenburg Rootsile täiendavaid nõudmisi esitama, aga pärast Prantsusmaa järgmist ähvardust andis Rzeczpospolita delegatsioon alla ja sõlmis rahu.

Rahulepinguga tunnustati Preisimaa hertsogiriigi iseseisvust. Brandenburgis valitsenud Hohenzollernite dünastia oli varem valitsenud Preisimaad kui Poola kuninga feoodi, nüüd kaotas Rzeczpospolita Preisimaa üle võimu. Kuid leping sätestas, et kui Hohenzollernite dünastia peaks välja surema, läheb Preisimaa Poola krooni alla tagasi. Lepingu see osa oli Brandenburgi diplomaadi Christoph Caspar von Blumenthali saavutus tema karjääri esimesel diplomaatilisel lähetusel.

Oliwa rahu, samal aastal sõlmitud Kopenhaageni rahu ja 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tähistasid Rootsi impeeriumi kõrgpunkti.

• Teine Põhjasõda
• Vene-Poola sõda (1654–1667), Rzeczpospolita ja Moskva tsaaririigi vahel, mille lõpetas Andrussovo vaherahu 1667. aastal
• Rootsi-Poola sõda