Ober Gabelhorn
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2021) |
 | Artiklis puuduvad viited. (September 2021) |
| Ober Gabelhorn | |
|---|---|
 Obergabelhorn ja Grand Mountet' hütt. Põhjakülg on varjus tipust vasakul. | |
| Kõrgus | 4063 m |
| Asukoht | Valais' kanton, Šveits |
| Ahelik, mäestik | Penniini Alpid |
| Suhteline kõrgus | 536 m |
| Koordinaadid | 46° 2′ 18″ N, 7° 40′ 4″ E |
  | |
Ober Gabelhorn on mägi Šveitsis Penniini Alpides, asudes Zermatti ja Zinali vahel.
Ober Gabelhorn asub Šveitsi Valais' kantonis Zinali oru lõunapoolses otsas (Val d'Anniviersi osa). See kõrgub koos Dent Blanche'i (läänes) ja Zinalrothorniga (põhjas) Zinali liustiku kohal. Lõunaküljel asub Zmutti liustik Zmutti orus, mis laiub Zermattist läänes.
Ober Gabelhornil on püramiidjas kuju, sarnane Matterhorniga, kuid väiksemas mõõdus. Vaid lauge põhjakülg on täiesti jäätunud, teised küljed on enamasti kivised. Edelaseljak on Arbengrat, samas põhjaloodeseljak on Arête du Coeur. Kaguseljak Ober Gabeljochi (3597 m) kohal on Gabelhorngrat. Wellenkuppe on madalam prominence kirdeseljakul; seal ronitakse tavaliselt kui tavamarsruudi osal.
Tippu teenindavad hütid on Rothorni hütt (3198 m), Grand Mountet' hütt (2886 m) ja Arben Bivouac (3224 m).
Ronimisajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimese mäkketõusu tegid Adolphus Warburton Moore, Horace Walker ja Jakob Anderegg 6. juulil 1865 idaküljelt.
Teise mäkketõusu ja esimese põhjaloodeseljakult tegid päev hiljem Francis Douglas, Peter Taugwalder ja Joseph Vianin 7. juulil 1865. Tõusu ajal polnud nad teadlikud Moore'i ja seltskonna edust eelmisel päeval.
Douglas ja Taugwalder tegid mitu katset, enne kui tippu jõudsid. P. Inäbnit oli esimesel katsel kaguseljakult nendega kaasas. Neil ei olnud piisavalt aega mäe allosast kõrgemale minna. Teisel katsel jõudsid nad Wellenkuppele (3900 m) kirdeseljakul (tänapäeval tavamarsruut), kuid leidsid, et ülaltoodud seljak oli jätkamiseks liiga raske. Lõpuks jõudsid nad tippu kolmandal katsel (Inäbnitit asendas Viennin). Nad olid hämmingus, nähes jalajälgi idaküljel (Moore'i, Walkeri ja Andereggi poolt eelmisel päeval tehtud), kuid olid kergendatud, et tipus polnud jälgi näha. Olles teadmata ohtudest, mis võisid panna eelmise ekspeditsiooni tagasi pöörduma, istusid nad tipus maha lõunat sööma. Järsku algas laviin ja kõik tipus hakkas neist eemale langema. Douglas ja Taugwalder pühiti minema, kuid nad olid köiega Viennini küljes kinni, kes asus tipust veidi eemal. Viennin suutis Taugwalderi ja Douglase julgestada köiega, mis ei katkenud. Francis Douglas naasis Zermatti ja sai nädal hiljem 14. juulil esimesel mäkketõusul Matterhornile surma.
Arbengratile ronisid esmakordselt 1874. aastal H. S. Hoare ja E. Hulton koos teejuhtide J. von Bergeni, P. Rubi ja J. Moseriga. Marsruudi Gabelhorngratile avasid kolm aastat hiljem J. Walker Hartley, W. E. Davidson, P. Rubi ja J. Juan.
Põhjaküljel, mis on Lenzspitze kirdeküljele sarnane, kuid 'üsna järsem', ronisid esmakordselt 30. juulil 1930 H. Kiener ja R. Schwarzgruber. Nad alustasid Zermattist keskööl ja tegid otse 2000-meetrise tõusu Triftjochile. Nad jõudsid põhjakülje allossa pärast Ober Gabelhorni liustiku lõhede ületamist ja ronisid edukalt sellele. Seda marsruuti korrati 1951. aastani vaid üks kord.
Christian Klucker ja L. Norman-Neruda tegid esimese tõusu idakirdeseljakule 1. augustil 1890. Tänapäeval kasutab enamik mägironijaid seda teed, alustades Rothorni hütist (Zermatti kohal) ja minnes üle Wellenkuppe tipu. Peamine takistus, Kluckeri torn, on köitega varustatud 1918. aastast.