Julio Cortázar

Julio Cortázar
Julio Cortázar
Sündinud	26. august 1914
Surnud	12. veebruar 1984 Pariis, Prantsusmaa
Puhkepaik	Montparnasse'i kalmistu, Pariis
Elukutse	kirjanik, tõlkija
Žanr	lühijutud, luule, novellid

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Julio Cortázar [ˈxuljo korˈtasar]^[1], täisnimega Julio Florencio Cortázar Descotte^[2] (26. august 1914 Brüssel Belgia– 12. veebruar 1984) oli Argentina kirjanik.^[3]

Ta avaldas jutte varjunime Julio Denis all. Tema teosed sisaldavad enamasti eksperimentaalsust ja mängulisust. Cortázari peetakse Lõuna-Ameerika maagilises realismis üheks tähtsaimaks kirjanikuks.^[4] Ta mõjutas tervet kirjanike põlvkonda Ladina-Ameerikas, alustades Mehhikost ja lõpetades Argentinaga. Tema parimad teadaolevad lood on kirjutatud Prantsusmaal, kus ta elas 1951. aastast.^[2]

Julio Cortázar sündis Brüsselis argentiinlaste peres. Tema isa oli sel ajal seotud diplomaatilise äritegevusega Brüsselis. Kuna Julio Cortázari pere oli pärit neutraalsest riigist, millel ei olnud mingit seost esimese maailmasõjaga, siis said nad vabalt liikuda läbi Šveitsi Barcelonasse, kus nad elasid üle aasta. Cortázar käis tihti Güelli pargis mängimas ning sealne värvilise keraamika inspireeris tema tulevast loomingut.^[4]

Cortázari pere naasis Argentinasse, kui Julio Cortázar oli vaid nelja-aastane. Isa hülgas pere ning Julio Cortázar ei näinud teda enam kunagi. Ülejäänud lapsepõlve veetiski ta Buenos Airese lähedal Banfieldis koos ema ja õega, kes oli temast aasta noorem. Oma juttudeks sai ta inspiratsiooni lapsepõlvekodust Banfieldis, kus oli maja ja tagaaed. Ta ise ei pidanud seda aega õnnelikuks, pigem oli see täis kohutavat kurbust.^[4]

Julio Cortázar veetis enamuse lapsepõlvest haigena voodis ning sel ajal saigi raamatute lugemine talle väga oluliseks. Tema ema valis raamatuid talle lugemiseks, tutvustades pojale Jules Verne'i loomingut, keda Cortázar seejärel imetles terve oma ülejäänud elu.^[4]

Cortázar õppis Escuela Normal de Profesores Mariano Acosta koolis õpetajaks.^[5] 1932. aastal sai ta algkooliõpetaja diplomi ning 1935. aastal keskkooliõpetaja oma. Seejärel astus ta Buenos Airese ülikooli, kuid pidi majandusraskuste tõttu õpingud pooleli jätma.^[6] Ta töötas Bolívari, Chivilcoy ja Mendoza keskkoolis. Perioodil 1944–1945 oli ta prantsuse kirjanduse professor Cuyo ülikoolis.

Julio liitus seal protestiga Juan Peróni vastu ning ta võeti vahi alla. Vanglast vabanedes loobus Cortázar professoriametist ülikoolis ning töötas aastatel 1946–1948 Buenos Aireses kirjastuse tegevjuhina. Vahepeal läbis ta ka eksamid nii õigusteaduses kui ka keelte alal ning töötas seejärel tõlgina.^[5] Cortázar toetas ta avalikult Kuuba revolutsiooni ja Sandinista valitsust Nicaraguas.^[4]

1951. aastal avaldas Julio Cortázar vastuseisu Juan Domingo Peróni valitsusele ning emigreerus Prantsusmaale, kus ta elas kuni elupäevade lõpuni. Alates 1952. aastast töötas ta UNESCOs tõlgina.^[5] Tema ilukirjandustõlgete hulka kuulusid näiteks Daniel Defoe "Robinson Crusoe" ja ka Edgar Allan Poe teosed.^[4]

1953. aastal abiellus Julio argentiinlasest tõlgi Aurora Bernárdezega. Nende kooselu kestis 20 aastat, mille järel nad lahutasid, kuid jäid siiski lähedasteks sõpradeks. Tema teine abielu Kanada kirjaniku Carol Dunlopiga kestis Caroli surmani 1982. aastal.^[6]

Julio Cortázar suri leukeemiasse 1984. aastal Pariisis.^[4]

1938. aastal avaldas ta sonette Julio Denise nime all. 1949. aastal ilmus Julio Cortázari näidend "Los Reyes" ("Kuningad"), mis põhines Minotaurose ja Theseuse müüdil.^[4]

Cortázar kirjutas hispaania keeles, tema loomingus on nii novelle ja romaane, kui ka luulet, draamat ja mitteilukirjandust. Ta on kirjutanud näiteks novellid "Bestiaro" (1951), "Final del Juego" (1956), "Las Armas Secretas" (1959).^[7] Teosest "Final del juego" on ilmunud 2016. aastal ka eestikeelne versioon "Mängu lõpp" kirjastuselt Toledo, mille on tõlkinud Ruth Sepp.^[8]

Paul Blackburn tõlkis mitmeid Cortázari novelle inglise keelde. Mõned tema novellid ilmusid 1967. aasta ingliskeelses kogumikus "End of the Game and Other Stories". Hiljem sai selle pealkirjaks "Blow-up and Other Stories". Tema novellid on sageli nägemuslikud ning sisaldavad kinnisideid, kirjanik uurib neis erinevaid reaalsusi ja identiteete.^[9]

Cortázar kirjutas ka neli romaani. Neist esimene oli "Los Premios" ("Võitjad"), mis ilmus 1960. aastal. Teos räägib sellest, kuidas grupp argentiinlasi võidab piletid luksuskruiisile. Seal võtab maad haiguspuhang ning kõik piletite võitjad pannakse karantiini.^[9]

Teine romaan, "Rayuela", ilmus 1963. aastal. Selle 155 peatükist peetakse süžeed kandvaks ainult 56 peatükki. Seda raamatut on võimalik lugeda kahel viisil. Üheks viisiks on lugeda raamatu 56 peatükki järjest ära nii, nagu nad raamatus on. Teiseks viisiks on aga lugeda 56 peatükki koos täiendavate peatükkidega. Seda raamatut peetakse tema kõige eksperimenteerivamaks teoseks, seda nii tema unikaalse struktuuri kui ka narratiivtehnikate tõttu poolest.^[9] Romaan "62/Modelo para Armar" ilmus 1968. aastal ja "Libro de Manuel" 1973. aastal.^[9] Kirjaniku tuntumate teoste hulka kuuluv romaan "Historias de cronopios y de famas" ilmus 1962. aastal.^[10] Teos on ilmunud ka eesti keeles pealkirjaga "Kronoopide ja faamade lood" 2022. aastal Toledo kirjastuses (tõlkinud Ruth Sepp).^[11]

• Julio Cortázar "Tseremooniad", tlk Mart Tarmak, Loomingu Raamatukogu 1985.
• Julio Cortázar "Salarelvad", tlk Klaarika Kaldjärv, Koolibri 2011.
• Julio Cortázar "Keksumäng", tlk Klaarika Kaldjärv, Koolibri 2016.
• Julio Cortázar "Mängu lõpp", tlk Ruth Sepp, Toledo kirjastus 2016.
• Julio Cortázar "Kronoopide ja faamade lood", tlk Ruth Sepp, Toledo kirjastus 2022.