Jalgpall

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib mängust, mida tuntakse ka "Euroopa jalgpalli" nime all. Teiste jalgpallimängude kohta vaata artikleid Ameerika jalgpall, Austraalia jalgpall, Gaeli jalgpall, Kanada jalgpall, Ragbi; palli kohta vaata artiklit Jalgpall (spordivahend)

---

Jalgpall on sportlik pallimäng, milles osaleb kaks 11-liikmelist võistkonda, kelle eesmärk on toimetada jalgpalliks nimetatav kerakujuline mänguvahend ristkülikukujulisel muru- või kunstkattega väljakul vastasmeeskonna väravasse.

Üldjuhul on keelatud mängida palli käega, kuid erandina on see lubatud väravavahile. Võidab kõige rohkem väravaid löönud võistkond. Olenevalt võistluse formaadist võib kohtumine lõppeda ka viigiga.

Jalgpallimängu tunti juba 2.–3. sajandil eKr Hiinas, kuid kaasaegne jalgpall kujunes välja 19. sajandi teisel poolel Briti saartel. Hiljem korduvalt uuendatud mängureeglitele pani 1863. aastal aluse Inglismaa jalgpalliliit. Jalgpall on nüüdseks üks enim harrastatud spordialasid maailmas. 2006. aastal tegeles sellega umbes 270 miljonit inimest.^[1] Jalgpalli ülemaailmne katusorganisatsioon on rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA. Mainekaim võistlus on nelja aasta järel toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused. Eestisse jõudis mäng 20. sajandi esimestel aastatel.

Jalgpallilaadset mängu mainivad vanimad kirjalikud allikad on Hiina sõjaväe käsiraamatud 2. ja 3. sajandist eKr.^[2] Euroopas on sarnast mängu harrastatud keskajast.

Kaasaegne jalgpall sai alguse katsetest ühtlustada 1840. aastail Inglismaa koolides kehtinud mängureegleid. Nende püüdluste tulemusena asutasid 12 klubi ja kooli 1863. aastal Inglismaa jalgpalliliidu (The Football Association ehk FA).^[3] Osa neist ei olnud nõus jõuvõtete keelustamisega ja lõid lahku, moodustades 1871. aastal Inglismaa ragbiliidu. Vaidlustele tegi lõpu 1886. aastal Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Iirimaa jalgpalliliidu asutatud Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB).

Jalgpalli esitine areng leidis aset Briti saartel. Maailma vanim jalgpallivõistlus on 1871. aastal käivitunud FA karikas. Esimese ametliku maavõistluse pidasid 1872. aastal Inglismaa ja Šotimaa. Vanim liiga on 1888. aastal asutatud The Football League, mis oli Inglismaa kõrgliigaks 1992. aastani.

Rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA moodustasid 1904. aastal Pariisis seitsme riigi esindused.^[4] Prantsusmaa algatusel loodud ühendus lubas kinni pidada Briti saartel väljakujunenud mängureeglitest. Esimesed maailmameistrivõistlused peeti 1930. aastal.

Eestisse tõid mänguoskused ja -vahendid 20. sajandi esimestel aastatel inglise madrused.^[5] Eesti jalgpalli sünnipäevaks loetakse 6. juuni 1909, kui mõõtu võtsid esimeste meeskondadena loodud Meteor ja Merkuur. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda: 20. oktoobril 1920 pidas koondis esimese maavõistluse (Helsingis 0:6 kaotus Soomele ning 14. detsembril 1921 asutati Eesti Jalgpalli Liit, mis 1923. aastal astus FIFA-sse. Eesti meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängudel, mis on jäänud seni koondise ainsaks suurturniiriks.

FIFA 2006. aastal korraldatud uuringu^[1] kohaselt tegeleb jalgpalliga üle maailma umbes 270 miljonit inimest. Neist 265 miljonit on mängijad ning ülejäänud kohtunikud või ametnikud. Registreeritud jalgpallureid oli 38 miljonit ehk 2000. aastaga võrreldes 23 protsenti rohkem. Suhteliselt kõige enam on juurde tulnud jalgpalliga tegelevaid naisi (2006. aastal 4,1; 2000. aastal 2,7 miljonit). Elukutselisi (mees)jalgpallureid oli 207 FIFA liikme andmete põhjal koostatud uuringu järgi 110 000 ja klubisid 301 000.

Paljudes riikides on jalgpall põimunud argikultuuriga. Maailmameistrivõistluste kumulatiivne teleauditoorium on 1998. aastast saadik ulatunud üle 26 miljardi vaataja.^[6] Ilmuvad jalgpalliteemalised ajalehed ja ajakirjad. Tippjalgpalluritest on saanud avaliku elu tegelased. Enamikus riikides on parimad jalgpallurid elukutselised sportlased, kelle aastapalk võib ulatuda üle mitme miljoni euro.

Mängureeglid koosnevad 17 peatükist. Kooskõlastatult vastava rahvusliku jalgpalliliiduga võib reegleid kohendada sobivaks noortele, naistele, veteranidele või puudega mängijatele.^[7] Mängureeglid otsustab Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB) ja need avaldab FIFA.^[8]

Ühes võistkonnas mängib väljakul korraga kuni 11 mängijat, kellest üks peab olema väravavaht. Väravavaht tohib ainsana palli käega puutuda, kuid seda vaid oma karistusalal.

Mängija kohustuslikku põhivarustusse kuuluvad pikkade või lühikeste käistega jalgpallisärk, lühikesed püksid, põlvikud, jalanõud, säärekaitsed ja väravavahil kindad. Mängijad peavad kandma sellist riietust, mis eristab neid vastasvõistkonna mängijast ja väljakukohtunikust. Väravavahid peavad olema selgelt äratuntavad.

Kerakujuline mänguvahend on kaetud naha või mõne muu IFAB-i heaks kiidetud materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 68–70 cm (27–28 tolli) ja mängu alguses kaaluma 410–450 g (14–16 untsi). Palli rõhk peab jääma vahemiku 0,6–1,1 atmosfääri. Tänapäeva jalgpallid on vettpidava pealispinnaga, mistõttu jääb palli kaal isegi märjal ja porisel väljakul enam-vähem samaks. Palli võib mängu ajal vahetada ainult väljakukohtuniku loal.

Mängu juhib väljakukohtunik ja teda abistavad kaks abikohtunikku ning neljas kohtunik, kes näitab mängu ajal annab mängijatele, numbritablood kasutades, vahetus(t)est teada. Tal on veel teisigi kohustusi, sealhulgas peakohtuniku asendamine, kui viimane ei suuda mängu lõpuni jätkata.

Viienda kohtuniku kohustuseks on abikohtuniku (piirikohtuniku või neljanda kohtuniku) väljavahetamine. Tema reeglina peakohtuniku tööd üle ei võta.

Kuuendat ja seitsmendat kohtunikku UEFA-s seni katsetatakse. Nimelt pannakse need kohtunikud mõlema värava taha, et paremini värava ees toimuvat näha ja kontrollida. Samas äärmisel juhul (nt FIFA MM 2010 Finaalis) on kuues ja isegi seitsmes kohtunik asekohtunik.

Mänguväljak peab olema muru- või kunstkattega ristkülik, kusjuures väljaku külgjoon peab olema pikem kui väravajoon. Ettenähtud pikkus on 90–120 ja laius 45–90 meetrit^[9], rahvusvahelistes mängudes vastavalt 100–110 ja 64–75 meetrit.^[10]

Väljak on tähistatud joontega, mis piiravad väljaku alasid. Kaks pikemat joont on küljejooned, otsmisi jooni nimetatakse värava- ehk otsajoonteks.^[11] Kui pall ületab täielikult külgjoone, loetakse ta mängust väljas olevaks ning see pannakse uuesti mängu küljesisseviskega. Kui pall ületab täielikult otsajoone (väljaarvatud väravapostide vahelt), on pall samuti mängust väljas ja mäng jätkub väravaesise lahtilöögiga (kui palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija) või nurgalöögiga (kui palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna mängija).

Mängijate eesmärk on toimetada pall vastasvõistkonna väravasse, mis asub otsajoonte keskel. Need koosnevad kahest vertikaalsest postist, mis on omavahel ühendatud horisontaalse põikpuuga. Postide vahe on 7,32 meetrit ja põikpuu kõrgus alumise servani on 2,44 meetrit.^[11] Väravajoon peab olema sama lai kui on väravapost ja põikpuu.

Väravaid ümbritseb ristkülikukujuline karistusala. Seda tähistavad kummagi väravaposti siseküljest 16,5 meetri kauguselt otsajoone suhtes täisnurga all tõmmatud jooned, mida ühendab otsajoone suhtes rööpselt 16,5 meetri kaugusele tõmmatud joon.^[11] Karistusalal on kaks peamist funktsiooni: see on ainus mänguväljaku osa, kus väravavaht tohib mängida käega; kui mängija rikub oma karistusalal reegleid, määratakse vastasvõistkonnale penalti, mille löömise koht asub kummagi väravaposti suhtes võrdselt 11 meetri kaugusel otsajoonest.

Keskjoon jagab väljaku kaheks võrdseks pooleks.

Mängus on kaks poolaega, kumbki pikkusega 45 minutit ja nende vahel 15-minutiline vaheaeg. Mängu lõpetab kohtuniku vile, seetõttu on poolajad tihti mõne minuti võrra ettenähtud ajast pikemad. Rohkem väravaid löönud võistkond on võitja. Kui juhtub, et väravaid ei lööda ja mängu võitja peab kindlasti selguma, võidakse määrata lisaaeg. Kui ka siis ei ole tulemust, määratakse 11 meetri karistuslöögid ehk penaltid.

Sihilikult vastasvõistkonna mängijat vigastanud või muul viisil vea teinud mängijat võib kohtunik hoiatada (kollane kaart) või väljakult eemaldada (punane kaart) asendamise õiguseta. Kahe piirikohtuniku peamine ülesanne seisneb suluseisu määramises. Suluseis on selline mängijate asetus, kus ilma pallita mängijast on temale söötmise ajal eespool (rünnaku suunas) vaid üks mängija.

Rahvusvahelist jalgpalli (sh saali- ja rannajalgpalli) juhib Fédération Internationale de Football Association ehk FIFA, mille peakorter asub Zürichis. 1904. aastal asutatud FIFA-ga on seotud kuus piirkondlikku jalgpalliliitu:

• Aafrika Jalgpallikonföderatsioon (Confederation of African Football ehk CAF),
• Aasia Jalgpalli Konföderatsioon (Asian Football Confederation ehk AFC),
• Euroopa Jalgpalliliit (Union of European Football Associations ehk UEFA),
• Lõuna-Ameerika Jalgpallikonföderatsioon (Confederación Sudamericana de Fútbol ehk CONMEBOL),
• Okeaania Jalgpallikonföderatsioon (Oceania Football Confederation ehk OFC),
• Põhja- ja Kesk-Ameerika ning Kariibi Jalgpalli Konföderatsioon (Confederation of North, Central American and Caribbean Association Football ehk CONCACAF).

Riiklikud jalgpalliliidud kuuluvad nii FIFA-sse kui ka reeglina oma maailmajao alaliitu.

Jalgpallikoondised on iga riigi esindusvõistkonnad, kus reeglina mängivad selle maa parimad mängijad. Koondistel on võimalus pääseda valikmängude kaudu maailmameistrivõistlustele või oma maailmajao meistrivõistlustele.

Esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1930. aastal. Finaalturniir peetakse iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 1998. aastast 32 riigi koondised. Igal piirkondlik alaliit saab kindel arv kvalifikatsioonikohti.

Euroopa meistrivõistlusi peetakse 1960. aastast. Finaalturniir toimub iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 2016. aastast 24 riigi koondised.

Meistrivõistlused leiavad aset ka Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Aasias, Kesk-Ameerikas ja Okeaanias.

FIFA korraldab samuti naiste, noorte ja juunioride maailmameistrivõistlusi.

Jalgpalliklubid saavad osaleda oma maa liiga- ja eri karikavõistlustel.

Ühte liigasse kuuluvad võistkonnad kohtuvad reeglina hooaja jooksul üksteisega vähemalt kaks korda. Paremusjärjestus nähtub punktitabelist. Võit annab kolm ja viik ühe punkti. Liigasüsteem on organiseeritud hierarhiliselt: tugevamad pääsevad lõpptabeli selgudes hooaja lõppedes astme võrra kõrgemale ja nõrgimad langevad astme võrra madalamale. Süsteemi tipus asuva kõrgliiga võitja tuleb maa meistriks ning parimad saavad õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.

Peale liigamängude peetakse ka üleriiklikke, piirkondlikke ja liigasiseseid karikavõistlusi, kus igast voorust pääsevad edasi ainult võitjad. Olenevalt riigist võivad karikavõitjad saada õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.

Euroopa viis parimat kõrgliigat on Premier League (Inglismaa), Primera División (Hispaania), Serie A (Itaalia), Bundesliga (Saksamaa) ja Ligue 1 (Prantsusmaa).^[12][13] Parimad klubid pääsevad rahvusvahelistesse sarjadesse, näiteks UEFA Meistrite Liiga ja UEFA Euroopa Liiga Euroopas või Copa Libertadores Lõuna-Ameerikas. Meistrite Liiga ja Euroopa Liiga meistrid selgitavad omavahel Euroopa Superkarika võitja.

Naised on organiseeritud jalgpalli mänginud vähemalt sama kaua kui mehed, nii on ülestähendusi iga-aastastest võistlustest Šotimaal 1790. aastatel.^[14] On ka kirjeldusi naisi jalgpalli mängimas näiteks 16. sajandil, mil Philip Sidney kirjutas ühes oma luuletuses "igal asjal oma aeg, ütleb mu ema sageli, kui ta, seelikud tihkelt mässitud, tüdrukutega jalgpalli mängis"^[15] Üks esimesi naiste jalgpalliklubisid loodi 1895. aastal Inglismaal.^[16] Naiste jalgpalli populaarsuse kasvule vaatamata on 2020. aastatel jalgpallis endiselt suur sooline palgalõhe ja rahastamise nappus ning käivad ka vaidlused mängijate kohtlemise üle.^[17][18]

Pärast Esimese maailmasõja puhkemist ja sellele järgnenud naiste massilist ühistööle rakendamist suurenes kiiresti huvi naiste jalgpalli vastu ning asutati palju naiskondi ja turniire. Huvi spordi vastu kasvas jätkuvalt pärast sõja lõppu ja 1920. aastateni. Sellel perioodil, mida on nimetatud naiste jalgpalli esimeseks kuldajastuks, paelusid matšid märkimisväärset hulka publikut, kuid sõja lõpp tõi endaga kaasa ka tagasilöögi naiste saavutatud edule, sealhulgas naiste tööhõive seaduste tagasipööramised, nagu 1919. aasta sõjaeelsete tavade taastamise seadus, ja moraalipaanikat. Paljudes riikides on naiste jalgpall ajalooliselt olnud rangelt piiratud, sealhulgas otseselt keelatud valdava osa 20. sajandist.^[19]

Venemaal on ülestähendusi naiste jalgpallist näiteks 1911. aastast.^[20] 1972. aastal kostis pärast Dnipropetrovskis peetud naisteturniiri kaebusi,^[21] mille järel tegi Nõukogude Spordimeditsiini Föderatsioon avalduse, milles hoiatas naisi jalgpalli mängimise eest, öeldes, et see kujutab endast ohtu tervisele. Riiklik kehakultuuri- ja spordikomitee teatas seejärel naiste jalgpalli keelustamisest. Keeld kehtis kuni Gorbatšovi ajani, Nõukogude Liidu naiste jalgpallikoondis pidas oma esimese mängu 1990. aasta alguses.^[22]

Eesti Naiste Meistriliiga loodi 1994. aastal, esimene maavõistlus toimus samal aastal Leedu vastu.^[23]

20. sajandi alguses, pärast I maailmasõda, oli Suurbritannias naiste jalgpall aina populaarsem, kuid 1921. aastal keelas kohalik jalgpalliliit naiste mängimise oma liidu väljakutel. Keeld kehtis 51. aastat, sellest loobuti 1970. aastal.^[24]

Belgias keelati naiste jalgpall meditsiinilistel põhjustel aastatel 1920–1970.^[25]

Brasiilias oli naiste jalgpall keelatud aastatel 1940–1979, kuid kohati vägivaldse vastuhaku tõttu ei saanud ka keelujärgselt naised jalgpalli mängida ning 2001. aastaks olid kõik naiste võistlussarjad tegevuse lõpetanud. 2013. aastal loodi uus naiste liiga.^[26][27]

Taanis lõppes keeld UEFA survel 1972. aastal, kuid kohalik jalgpalliorganisatsioon püüdis veel mõnda aega naiste mängu takistada.^[28]

Prantsusmaa jalgpalliliit teatas 1919. aastal, et ei luba naisi väljakule, kuid ei keelanud seda spordiala ametlikult. Vastuseks hakkas 1917. aastal asutatud naiste jalgpalliliit (FSFSF) korraldama naiste jalgpallivõistlusi. 1933. aastal keelustas Prantsusmaa jalgpalliliit ametlikult naiste jalgpalli. Mõned mitteametlikud võistlused jätkusid kuni 1941. aastani, mil fašistlik Vichy valitsus muutis naiste jalgpalli ebaseaduslikuks. Prantsusmaa jalgpalliliit tühistas keelu 1970. aastal.^[29][30]

Lääne-Saksamaal kehtestas Saksa Jalgpalliliit (DFB) naiste jalgpallile keelu 1955. aastal meditsiinilistel põhjendustel. Keeld tühistati 1970. aastal. Pärast keelu lõppemist kehtestas DFB naiste matšidele mitmeid piiranguid, sealhulgas piiras mänguaega kahe 30-minutilise poolajaga, lubas matše korraldada ainult sooja ilmaga, keelas mängujalatsitel naastude kasutamise, ja jalgpallisärkidel sponsorluse näitamise. Esimene naiste jalgpallikoondis loodi 1982. aastal. Ida-Saksamaal Deutscher Fußball-Verband der DDR naiste jalgpallile keeldu ei kehtestanud, kuid riiklikult takistati koondiste moodustamist. 1969. aastal otsustas Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei, et tippspordina võib rahastada ainult meeste jalgpalli. Ida-Saksamaa naiste jalgpallikoondis mängis vaid ühe mängu 1990. aasta mais.^[31]

• Portaal: Jalgpall
• Naiste jalgpalli maailmameistrivõistlused
• Jalgpall olümpiamängudel
• Eesti jalgpalliklubide loend
• FIFA Ballon d'Or
• FIFA edetabel
• Jalgpall Eestis
• Jalgpalli rahvuskoondiste loend
• Jalgpallisaapad
• Jalgpallistaadion
• Jalgpallurite loend
• Kaitsja
• Poolkaitsja
• Ründaja
• UEFA kõrgliigaklubide loend
• Väravavaht
• Major League Soccer
• Jalgpallitreener
• 2024. aasta Aasia meistrivõistlused jalgpallis

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jalgpall

Tsitaadid Vikitsitaatides: Jalgpall

• FIFA koduleht
• UEFA koduleht
• Jalgpallireeglid Eesti Jalgpalli Liidu kodulehel
• Inglismaa jalgpalliliidu koduleht
• Väike inglise-eesti jalgpallisõnastik, PDF