Jürgen Habermas

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2015) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Jürgen Habermas
Sünniaeg	18. juuni 1929 (95-aastane) Düsseldorf (Weimari vabariik)
Alma mater	Marburgi ülikool Bonni ülikool
Amet	sotsioloog, filosoof, õppejõud
Lapsed	Rebekka Habermas
Autasud	Erasmuse preemia, Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Ühingu rahuauhind, Theodor Heussi auhind, Kyōto kunsti ja filosoofia auhind, Heinrich Heine auhind
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Jürgen Habermas (sündinud 18. juunil 1929 Düsseldorfis) on saksa filosoof ja sotsioloog, Frankfurdi filosoofiakoolkonna teise laine väljapaistvamaid filosoofe.

Habermas on olnud mõjutatud Hegeli (hiljem Kanti), Marxi, Wittgensteini ja Parsonsi töödest. Ta esindab kriitilist teooriat ja pragmatismi. Ta on arvatavasti kõige rohkem tuntud oma kommunikatiivse ratsionaalsuse ja avalikkuse kontseptsioonide teooria poolest. Tema töö keskendub ühiskonnateooria ja epistemoloogia alustele, arenenud kapitalistlike ühiskondade ja demokraatia analüüsimisele, õigusriigile ühiskonna arengu kontekstis ning tänapäeva, eriti Saksamaa poliitikale. Habermasi teoreetilise süsteemi eesmärk on avaldada võimalused ratsionaalseks ja kriitiliseks suhtluseks, mis kaasaja institutsioonides on varjatud, ning inimkonna võimes kindlaks teha ja järgida ratsionaalseid huvisid. Üks Habermasi tuntud töödest käsitleb modernsuse kontseptsiooni, mis käsitleb arutelu ratsionaliseerumise üle, mille esimesena käivitas Max Weber. Kuigi Habermasi on mõjutanud ameerika pragmatism, sotsiaalse tegevuse teooria ja isegi poststrukturalism, on tema paljud kesksed tõekspidamised jäänud olemuselt üldjoontes marksistlikeks. Ülemaailmsete küsitluste järgi on Habermas üks tänapäeva juhtivaid intellektuaale.

1961 sai Habermas Marburgis eradotsendiks. 1962 pakkus Heidelbergi ülikool Hans-Georg Gadameri ja Karl Löwithi õhutusel talle erakorralise filosoofiaprofessori kohta – see tähendas professorit ilma õppetoolita, mis tollal oli Saksamaal väga ebatavaline. 1964 läks Habermas Theodor Adorno õhutusel tagasi Maini-äärsesse Frankfurti ja võttis Frankfurdi Goethe Ülikoolis üle oma õpetaja Max Horkheimeri koha filosoofia ja sotsioloogia õppetoolis. 1971 võttis ta vastu Müncheni lähedal Starnbergis Max Plancki Teadus-tehnilise Maailma Elutingimuste Uuringute Instituudi kaasdirektori koha (teine kaasdirektor oli Carl Friedrich von Weizsäcker). 1980. aastal nimetati instituut ümber Max Plancki Sotsiaaluuringute Instituudiks. 1981. aastal lahkus Habermas instituudist. Seejärel läks ta Frankfurti tagasi juhatama Goethe ülikoolis filosoofia õppetooli ja töötas seal kuni emeriteerumiseni 1994. aastal.

1. Positivismi ja üldse Anglo-Ameerika emoirismi kriitika.

2. H. Marcuse kriitika. J. Habermas paneb kahtluse alla a) tehnika samastamise valitsemisega; b) ratsionaalsuse samastamise rõhumisega.

3. J. Habermas otsib vastuseid K. Marxilt, püüab Marxi teooriat edasi arendada (mitte ainult kritiseerida) uues kultuurilis-ajaloolises situatsioonis. K. Marx räägib tootmisviisist (tootlikud jõud + tootmissuhted). J. Habermasi ühiskonna aluseks on poliitika (juhtimisviis), mitte majandus.

4. Kaasaja ühiskonna põhivastuolu on ideoloogias. Industriaalühiskonna ideoloogiaks on teadus, tehniline ratsionaalsus (klassiväline iseloom).

5. Tehnokraatliku mõtlemise põhiülesanne on eesmärgi saavutamise efektiivsus, mitte klassivõitlus. Tehnokraatlik ratsionaalsus (kui vahend) on aga kaotanud dialektilise seose inimliku mõistuse kui eesmärgiga. Teaduslik-tehniline revolutsioon on kaotanud oma hindamise kriteeriumid. Inimene on muutunud ühemõõtmeliseks.

6. Kaasaja kõige suurem probleem on süsteemi ja elumaailma vaheline vastuolu. Elumaailm tähendab tegelikult inimeste argielu, milles võib eristada eraelu ja avalikku elu. Eraelu alla kuuluvad kõik inimest üksikisikuna puudutavad asjad. Avalik elu võib olla kultuuri- ja poliitikaelu jm. See on kõik see, mis hõlmab inimeste ja ühiskonna vastastikust mõjutamist (interaktsiooni). Elumaailmas on oluline see, et vastastikku mõjutatakse üksteist keele vahendusel; tegevus toimub eeldusel, mida J. Habermas nimetab kommunikatiivseks ratsionalismiks. Kõik see teeb võimalikuks inimestevahelise aruka konsensuse saavutamise. Küsimus on aga elumaailma ja süsteemimaailma vahelistes suhetes.

6.1 Habermas eristab nelja ajaloolist avalikkuse vormi:

– hellenistlik avalikkus (polis/oikos);

– feodaalne (representatiivne) avalikkus;

– kodanlik (kriitiline) avalikkus ja

– toodetud avalikkus.

Antiik-Kreekas toimus poliitiline elu polises. See moodustas avaliku sfääri debattideks, ühistegevuseks. Kodanikud (kitsas osas ühiskonnas) ei tegelenud tootmisega. Feodaalne avalikkus iseloomustas kesk- ja varauusaegseid feodaalriike, kus kitsas ring võimulolijaid – kuningas ja aadlikud – representeerisid oma võimu publiku ees, ilma igasuguse poliitilise aruteluta. Habermasi avalikkuse ideaaltüübiks ongi 19. sajandi poliitiline avalikkus – eraisikute sfäär, kes on kogunenud publikuks ning kes astuvad avalikku, kriitilis-ratsionaalsesse arutellu suhete üle erasfääris. Poliitiline avalikkus toimib kriitilise häälena, mis analüüsib ja sageli on opositsioonis valitsuse tegevusega, piirab riigi võimuliialdusi (kodanikuühiskond), samas legitimeerib riigi tegevust.

Tänapäeval, mil riigi- ja erasfääri piirid on muutunud läbi sotsiaalriigi arengu (vt allpool), on selle vähemalt osaliseks vasteks deliberatiivse demokraatia mudel. S.o poliitiline debatt, kus peale jääb parim, mõistlikem argument. Arutellu astudes jäetakse kõrvale isiklikud huvid, lähtutakse avalikust, st kõigile kõige paremast huvist. Ideaalis toimub nii parlamendidebatt – rahva esindajate arutelu kõrgema hüve nimel, mitte oma huvigrupi huvide esindamine – teiselt poolt kodanikuühiskond tervikuna. Tänapäeval toimib Habermasi hinnangul pigem mitteavalik, manipuleeriv avalikkus, mida samas aga presenteeritakse kui kriitilis-ratsionaalset avalikkust, mis on oma loomult aga võltsavalikkus.

7. K. Marx: dialektika kui vastanditevaheline võitlus ja ühtsus. J. Habermas: uus (hermeneutiline) dialektika, s.o

• aktiivne käitumisoskus;
• avaliku dialoogi pidamise oskus;
• ühiskonna repolitiseerimine: tähelepanu on pööratud haridusele ja kommunikatiivsele tegevusele.

8. K. Marx: töö kui eesmärgipärane tegevus, kus inimene rahuldab oma põhivajadusi. J. Habermas: inimtegevus:

• strateegiline tegevus on eesmärgipärane, edule orienteeritud tegevus (vahendi ratsionaalsus, instrumentaalne tegevus);
• kvantitatiivne tegevus, mis lähtub töö loogikast;
• kommunikatiivne tegevus (uus ratsionaalsus, interaktiivne tegevus) – kvalitatiivne tegevus, mis lähtub inimelu loogikast.

Inimene on vahend. Kogu ühiskond rajaneb instrumentaalsel kompetentsusel (mõtlemisel), ka haridus ja koolitus.

J. Habermas toob esile inimese teise mõõtme – inimene kui suhtleja:

• sotsiaalne kompetentsus on eelduseks kommunikatiivse kompetentsuse saavutamisel;
• inimese tegevusalase kompetentsuse arendamiseks (vahendi kompetentsus) tuleb arvestada, et näiteks üliõpilase-õppejõu suhe on asümmeetriline (see, kes teab, õpetab sellele, kes ei tea). Vastuolu – see, mis on õige instrumentaalse kompetentsuse korral, ei sobi kommunikatiivse kompetentsuse puhul;
• refleksiivne kompetentsus – inimene ise tegeleb enesega (iseõppimine).

Hariduse eesmärk on luua kriitilise mõtlemise tingimused, arendada kõiki nimetatud kompetentsusi.

9. Modernismi projekt on valgustuslik ja mõistuslik, kõigile ühiskonnaliikmetele on tarvis luua võimalused kasutada ühtset kommunikatiivset keelt.

• 1983 – valiti Saksa keele ja kirjanduse akadeemia liikmeks^[1]
• 1984 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1986 – Gottfried Wilhelm Leibnizi auhind
• 1987 – Sonningi auhind
• 1988 – valiti Serbia Teaduste ja Kunstide Akadeemia välisliikmeks
• 1989 – valiti Academia Europaea liikmeks
• 1994 – valiti Venemaa Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 2004 – Kyōto kunsti ja filosoofia auhind
• 2008 – Euroopa poliitilise kultuuri auhind
• 2013 – Erasmuse preemia

Tema tütar Rebekka Habermas on ajaloolane.

• Teooria ja praktika
• Teadmine ja inimlikud huvid
• Ratsionaalse ühiskonna poole
• Legitimatsiooni kriis
• Kommunikatsioon ja ühiskondlik evolutsioon

• Avalikkuse struktuurimuutus: uurimused ühest kodanikuühiskonna kategooriast. Tõlkinud Andres Luure, järelsõna Jaak Kangilaski. Kunst, Tallinn 2001

• "Uuskonservatiivne kultuurikriitika Ameerika Ühendriikides ja Saksamaa Liitvabariigis". Tõlkinud Erki Silmet, saatesõna Märt Väljataga – Vikerkaar 1992, nr. 5, lk. 52–64
• "Tasategev revolutsioon ja pahempoolse revisjoni vajadus. Mida tähendab sotsialism täna?". Tõlkinud Leo Metsar – Vikerkaar 1992, nr. 9, lk. 36–44 ja nr. 10, lk. 29–40
• "Filosoofia kui kohahoidja ja interpreet". Tõlkinud Marju Luts – Akadeemia 1994, nr. 12, lk. 2591–2610
• "Modernsus – lõpetamata projekt". Tõlkinud Andres Kärssin – Akadeemia 1996, nr. 1, lk. 75–93
• "Teaduslikustunud poliitika ja avalik arvamus". Tõlkinud Andres Luure – kogumikus Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid, Tartu, 2002, lk. 268–282
• "Usk ja teadmine". Tõlkinud Tiiu Hallap – Vikerkaar 2004, nr. 1/2, lk. 109–115

• Avalikkus

• John B. Thompson, "Jürgen Habermas ja kriitiline ühiskonnateooria". Tõlkinud Ene-Reet Soovik – Akadeemia 1996, nr. 1, lk. 94–121 ja nr. 2, lk. 268–290

Tsitaadid Vikitsitaatides: Jürgen Habermas

• Märt Väljataga, "Avalikkuse tõus ja langus" (raamatu "Avalikkuse struktuurimuutus" arvustus) (Postimees 18. jaanuar 2002)
• Rein Ruutsoo, "Ajalugu – saatus või kohustus?" (raamatu "Avalikkuse struktuurimuutus" arvustus) (Eesti Ekspress – Areen 7. veebruar 2002)
• Tiit Matsulevitš, "Habermas – klassik juba eluajal" (Eesti Päevaleht – lisa Mõte 17. juuli 2003)
• Jürgen Habermas, Jacques Derrida, "Euroopa taassünd pärast sõda". Tõlkinud Mati Sirkel (Eesti Päevaleht – lisa Mõte 17. juuli 2003)
• Jürgen Habermas, Notes on a post-secular society, Signandsight.com