Jácara

18. sajandi baski kirjaniku Franzisko Xabier Munibe hispaaniakeelses näidendis "El borracho burlado" (1764) on remark "... laulab ühe *jacara*" ja laulu neljarealine tekst

Pala "Xacaras" ja selle variatsioonid (*Diferencias*) tabulatuuris Lucas Ruiz de Ribayaze kogumikust "Luz, y Norte" (Madrid 1677)

Jácara oli Hispaanias ja hispaaniakeelses Ladina-Ameerikas 17. ja 18. sajandil populaarne muusikažanr, mida esitati eelkõige teatris etenduste eel ja vaheaegadel lauluna ja/või instrumentaalse vahepalana koos tantsuga. Kirikus sulas jácara ühte 17. sajandi vaimuliku villancico'ga, samuti kasutati seda instrumentaalmuusikas variatsioonide alusena ja see kuulub säilinud palade arvu poolest koos passacaglia'ga kõige populaarsemate hulka.^[1]

Kirjeldus

Jácara't kirjeldatakse kui särtsakat laulu või vahepala, mille sisuks on kelmide ja päevavaraste igapäevaelu, nii nagu seda on kirjeldatud pikareskses kirjanduses ja mille žargoonis või murdes tekst sisaldas pilget ja satiiri.

Jácara arenes 17. sajandil Hispaania teatri kuldsel ajastul populaarseks žanriks, mille ülesanne oli lõbustada teatripublikut vaatuste vahel ja etenduse järel ning jácara paigutati sageli kohe comedia (nii nimetati kõiki ilmaliku sisuga näidendeid) esimese vaatuse järele. Jácara on äratuntav teatud muusikaliste tunnuste järgi ja seda laulsid ja mängisid või tantsisid madalama plaani tegelased, näiteks gracioso (teener hispaania barokkteatris). Erinevad autorid on toonud välja jácara päritolu madalamate sotsiaalsete klasside hulgast. Arvukad jácara tekstid on leitavad Pedro Calderón de la Barca, Miguel Cervantese, José de Cañizarese, Francisco Gómez de Quevedo, Juan Vélez de Guevara ja paljude teiste 17. sajandi näitekirjanike teostes.^[1]

Muusika

Olgugi et jácara meloodiline ja harmooniline struktuur polnud jäigalt standardiseeritud, korduvad instrumentaalseadetes äratuntavalt mõned elemendid^[2] – neljataktilised ühikud rõhutatud hemiooliga kahes viimases taktis. Sellised lõigud muutusid peaaegu klišeeks, see tituleeriti "hispaania stiiliks" ning need esinevad sageli Santiago de Murcia, Ruiz de Ribayazi, Gaspar Sanzi, Francisco Gueráu ja Antonio Martín y Colli jácara'te sissejuhatuses. Tavaline jácara algus sisaldas pöördumist publiku poole, näiteks "Oigan, escuchen, atienden a la jacarilla" ('Kuulake, kikitage kõrvu, tähele pange jácara't') või "Vaya, vaya a la jacarilla" ('Hei, ennäe jacara't!').^[1]

Kirik kasutas jácara žanri sama innukalt kui teater ja säilinud on arvukalt selle muusikaga vaimulikke villancico'sid. Need on peaaegu alati minoorsed, tavalisim helistik D-minoor, ja elavas 6/8 meetrumis siin-seal ettetulevate hemioolidega ning need vaimulikud jácara'd kandsid sama kõrgendatud meeleolu nagu nende ilmalikud paarikud teatrilaval. Tavaliselt vaheldus nagu villancico puhul koori ja ansambli esitatud estribillo (refrään) lühikeste copla'tega (salmid), mida üksikult või rühmakaupa esitas solist või solistide rühm. Näiteks Mehhiko 17. sajandi helilooja Gutiérrez de Padilla juhend villancico "A la xácara xacarilla" esitamise kohta ütleb, et estribillo lauldakse iga kolme salmi järel.

Kitarrile ja klahvpillile loodud variatsioonide aluseks saanud meloodia- ja harmooniamustrite hulgas, nagu folías, villanos, vacas, canarios, marizápalos jne, oli jácara üks tähtsamaid, olles teoste arvult teisel kohal pasacalles'i järel.

Tants

Jácara on ka üks Hispaania barokiaja tantsudest, see kuulub tantsude hulgas baile'de rühma: need olid karakterilt lärmakamad ja ohjeldamatumad kui danza'd ja neid saadeti tavaliselt kastanjettide rütmiga. Tantsu karakter on kooskõlas jácara arvatava päritoluga lihtrahva hulgast.^[1]

Viited

Välislingid

[entries-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 https://web.archive.org/web/20180110174315/http://www2.ouk.edu.tw/yen/grove/Entries/S14013.htm

[2] ttps://www.oxfordmusiconline.com/grovemusic/grovemusic/view/10.1093/gmo/9781561592630.001.0001/omo-9781561592630-e-0000014013?mediaType=Image

[1]

[2]