Iraagi Kuningriik
|
Hašemiitide Iraagi Kuningriik المملكة العراقية الهاشمية al-Mamlakah al-ʿIrāqiyyah ʾal-Hāshimyyah 1932–1958 | |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | Unitaarne parlamentaarne konstitutsiooniline monarhia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Osa | Suurbritannia marionettriik (1941–1947) | ||||
| Kuningas |
Fayşal I (1932–1933) Ghazi I (1933–1939) Fayşal II (1939–1958) | ||||
| Peaminister |
Abd Al-Rahman Al-Gillani (esimene, 1920–1922) Ahmad Mukhtar Baban (viimane, 1958) | ||||
| Pealinn | Bagdad | ||||
| Religioon |
Islam (80%) Ristiusk (15%) Judaism (2%) Jazidism (2%) Mandaism (1%) | ||||
| Riigikeeled | Araabia | ||||
| Peamised keeled |
Araabia Süüria Kurdi Pärsia Inglise | ||||
| Rahaühik | Dinaar | ||||
| Hümn |
"السلام الملكي" "As-Salam al-Malaki" "Kuninglik tervitus" | ||||
| |||||
Hašemiitide Iraagi Kuningriik (araabia keeles المملكة العراقية الهاشمية, al-Mamlakah al-ʿIrāqiyyah ʾal-Hāshimyyah) oli Lähis-Idas aastatel 1932–1958 esksisteerinud riik.
Iraagi Kuningriik rajati 23. augustil 1921 pärast Osmanite riigi lüüasaamist esimese maailmasõja Mesopotaamia kampaanias. Kuigi aastal 1920 oli Suurbritannia saanud Iraagi aladele Rahvasteliidu mandaadi, otsustati pärast 1920. aasta Iraagi mässu mandaat tühistada ning rajada de jure iseseisev, kuid de facto Suurbritannia võimu all tegutsev kuningriik. Plaan vormistati 1922. aasta Inglise-Iraagi lepinguga.
Suurbritannia võim lõppes aastal 1932 1930. aasta Inglise-Iraagi lepingu alusel.[1] Täielikult iseseisva Hašemiitide Iraagi Kuningriigi aeg oli kogu ulatuses ebastabiilne. Sunniitide võimulesaamine tõi kaasa assüürlaste, jeziitide ning šiiitide mässud, mis veriselt maha suruti. Aastal 1936 toimus riigis sõjaväeline riigipööre ning Bakr Sidqi määras peaministri kohusetäitjaks enda lähikondlase. Riigipöörete tõttu destabiliseerus riik 1941. aastani.
Teise maailmasõja ajal aastal 1941 kukutasid Kuldväljaku ohvitserid Rashid Ali al-Gaylani juhtimisel prints-regent 'Abd al-Ilahi valitsuse. Lühikest aega oli Iraagis võimul natsimeelne valitsus, mille liitlasväed mais 1941 Inglise-Iraagi sõjas kukutasid. Liitlased kasutasid Iraaki hiljem Vichy-Prantsusmaa kontrolli all olnud Süüria Mandaadi ründamiseks ning Iraani tungimise toetamiseks. Samal ajal juhtis Bagdadi keskvalitsuse vastast ülestõusu ka kurdide juht Mustafa Barzani. Kuna ülestõus ebaõnnestus, põgenes Barzani enda kaaslastega Nõukogude Liitu.
Aastal 1945, teise maailmasõja lõpus, liitus Iraak ÜRO-ga ning sai Araabia Liiga asutajaliikmeks. Jaanuaris 1948 puhkesid riigis ulatuslikud vägivaldsed meeleavaldused ehk Al-Wathbahi ülestõus: meelt avaldati Brittidega lepingu sõlmimise vastu ning kommunistide poolt. Protestid kestsid edasi kevadelgi, kuid lõppesid, kui mais kuulutati välja sõjaseisukord, kuna Iraak koos teiste Araabia Liiga riikidega astus sõtta Iisraeliga.
Veebruaris 1958 sõlmisid Jordaania kuningas Ḩusayn ja Iraagi kroonprints `Abd al-Ilāh Araabia Föderatsiooni liidu, mis oli vastukaaluks äsjasõlmitud Egiptuse-Süüria liidule. Araabia Föderatsioon ei kestnud kaua, kuna juba juulis kukutati Iraagi monarhia Abd al-Karim Qasimi juhtimisel.