Inglise täisvereline ratsahobune

Inglise täisvereline ratsahobune
Inglise täisvereline täkk: Applebite Gentlemen
Algkeeles	Thoroughbred
Teised nimed	täisvereline
Päritolu
Riik/piirkond	Inglismaa
Välimus
Värvused	kõrb, raudjas, must, hall ja valge

Inglise täisvereline ratsahobune (inglise keeles Thoroughbred) on hobusetõug, mille aretus sai alguse 17.–18. sajandil Inglismaal. See tõug kuulub kuumavereliste hobusetõugude sekka. Inglise täisverelised on kiired ja elavaloomulised. Enamasti kasutatakse neid galopivõidusõidul ja jahivõidusõidul. Inglise täisverelisi hobuseid kasutatakse tihti teiste hobusetõugude täiustamisel ja parandamisel. Selle tõu abil on loodud ka uusi hobusetõuge, sealhulgas veerandmiili hobune, ameerika traavel, anglo-araabia hobune ja erinevad soojaverelised ratsaspordihobused. Ka eesti sporthobuse aretuses on inglise täisvereline komponenttõuna lubatud.^[1]

Päris täpselt pole tõu algus teada, kuid 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi alguses hakati Inglismaal põliseid inglise päritolu märasid ristama Lähis-Idast sissetoodud idamaiste täkkudega. Enamus tänapäeva inglise täisverelisi pärineb kolme idamaise täku järglastest: Byerley Turk, Darley Arabian ja Godolphin Arabian.^[2]

Loomult kirjeldatakse inglise täisverelist kui tundlikku, närvilist ja tulist hobust. Täisverelised on atleetliku välimusega elegantsed hobused. Keskmine turjakõrgus on umbes 162 cm. Kael on pikk, turi väljapaistev, rind sügav ja selg lühike. Jalad on pikad ning tagakeha lihaseline. Liigesed on tugevad, et suurtele kiirustele vastu pidada.^[3]

Kõrb, must, raudjas ja hall on kõige tavalisemad värvid. Ameerika Ühendriikides on palomino ja kimmel samuti lubatud värvused. Valge on väga haruldane, aga lubatud ja tunnustatud eraldi hallist. Täisverelised on alati ühtlase värviga ja kirjusid värvuseid tavaliselt tõuraamatutesse vastu ei võeta, kuid valged märgised näol ja jalgadel on lubatud.^[4]

Inglise täisvereline ratsahobune on tuntud galopivõidusõidu hobusena. Kehaehituse ja lihastiku poolest on see tõug sobiv suurte kiiruste saavutamiseks ja samas on ta ka suhteliselt vastupidav.^[5] Nad suudavad joosta kuni 40 miili ehk ligi 64 km tunnis.^[6] Täisvereliste võiduajamised toimuvad erinevatel distantsidel, mille seas on sprint, keskmine ja pikem vahemaa. Näiteks on täisvereliste võidujooksude võimalikud distantsid Inglismaal:

• sprint: 1–1,4 km;
• keskmine vahemaa: 1,6–2,4 km;
• pikk vahemaa: 2,8–3,2 km.^[7]

Erinevate vahemaade jaoks kasutatavad hobused on välimuse järgi äratuntavad: sprintija on lihaselisem ja pika vahemaa hobune saledam.

Peale võidujooksu on nad tänu atleetlikkusele sobivad ka takistussõidu, kolmevõistluse, ratsajahi ja koolisõidu jaoks. Ameerika Ühendriikides on inglise täisverelised veerandmiili hobuste kõrval ühed enim kasutatud polohobused.^[8]

• Hyperion (1930–1960)
• Man o’ War (1917–1947)
• Seabiscuit (1933–1947)
• Secretariat (1970–1989)
• War Admiral (1934–1959)

• Seabiscuit (2003) andmekogus IMDb (inglise)
• Dreamer(2005) andmekogus IMDb (inglise)
• Secretariat (2010) andmekogus IMDb (inglise)

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Inglise täisvereline ratsahobune

• http://www.britishhorseracing.com/
• http://www.jockeyclub.com/default.asp
• http://www.tbaus.com/