Hiina varjuteater

Hiina varjuteater (中國影戏 (zhōngguóyǐngxì): 皮影戏 (píyǐngxì) 'nahkvarjuteater, praegune vorm' või 纸影戏 zhǐyǐngxì 'pabervarjuteater, varasem vorm') on varjuteatri traditsioon, mis on Hiina nukuteatri vormina Hiina rahvakunsti oluline osa. Kasutatakse läbipaistvaid kahemõõtmelisi figuure, mida liigutatakse valgusallika ees tihedalt sirmi taga, nii et pinnale projitseeruvad nende kontuurid.

Hiina varjuteater kanti 2011 UNESCO inimkonna mittemateriaalse kultuuripärandi representatiivsesse nimistusse.^[1]

Hiina varjuteatri tekke kohta on mitu seisukohta:

• Ühe teesi järgi kujunes varjuteater illustratsioonidest budistlikele jutlustele. Algselt olid need pilditahvlitel, millalgi aga lõigati need välja, nii et neist said "paberinimesed" (zhiren). Hiljem asendati paber nahaga, mis on vastupidavam, ning nii saadi "nahkinimesed", millest lõpuks kujunesid varjuteatri nukud. Selle kasuks räägib Saksa Nahamuuseumis eksponeeritud mängukomplekt, millel on üksikasjalikult näha budistlike põrgute piinad.
• Teise versiooni järgi kujunes varjuteater hiina marionetiteatrist. Marionetiteatris tahtmatult tekkinud varjud inspireerisid näitlejaid neid kunstilisel otstarbel kasutama.
• Kolmanda seletuse järgi on hiina varjuteater pärit galopeerivate hobuste laternast. See oli läbipaistva paberiga ümbritsetud trummel, milles küünlast tuleb kuum õhk pani liikuma ratta; ratta külge kinnitatud figuurid projitseerusid paberseinale.
• Hiina varjuteatri teket seostatakse ka käte abil moodustatud varjudega. Selline kunst oli traditsiooniline eelkõige Lõuna-Hiinas, eriti Guangzhou ümbruses.

Esimesed teated varjuteatrist räägivad Hani dünastia ajast. Ajaloolane Sima Qian teatab mehest nimega Shaoweng, kes laskis eesriide taga istuva keisri Han Wudi jaoks "maagiliste" praktikate abil tema surnud konkubiinil Wangil või Li'l^[2] ellu ärgata. Õukondlased tegid 11 eeslinaha tükist ning maalitud riietest Wangi kuju ning panid õlilambi abil varju liikuma. Teise versiooni järgi oli tegu puust figuuriga.^[2] Vari öeldi olevat naise hing.^[2]

Selliseid anekdoote leidub Beimeng Suoyangi kogumikus "Fragmentaarset põhjamaa unedejärvest" ja Gao Yanxiu kogumikust "Kadunud ajalugu keisri jaoks" Tangi dünastia ajast. Nüüd on esimest korda juttu ka valgusallikast.

Esimesed ajalooliselt kindlad tõendid varjuteatri kunsti kohta pärinevad Songi dünastia ajast. Näiteks Gao Cheng kirjutab teoses "Asjade päritolust", et keiser Renzongi ajal (1023–1063) mängiti varjuteatrifiguuridega lugusid kolme riigi ajatust. Ka Wang Zimu mainib varjuteatrit. Õige pea kujunes sellest kutseala. Teose "Vanad asjad Hangzhoust" andmetel oli ainuüksi Lõuna-Songi riigi pealinnas 22 varjuteatri mängijat (mõeldud oli arvatavasti varjuteatritruppe). Trupid rändasid mööda maad ringi. Erinevalt muudest nukuteatritest kasutasid Songi dünastia aegsed varjuteatrid põhiliselt Kolme riigi ajastu temaatikat. Pühasid tähistati paljude varjuteatri etendustega.

Yuani dünastia ajal levitasid mongoli võõrvalitsejate väed hiina varjuteatrit Ees-Aasiasse. Selles, kas Kagu-Aasia varjuteater on samuti Hiina päritolu, lähevad uurijate arvamused lahku.

Mingi dünastia ajast on tõendeid varjuteatri kohta muu hulgas 1953. aastal avatud haua seinal Qu Gu luuletuses. Eriti keisrite Wanli ja Chongzheni valitsemisajal oli budistliku ainese taassünd. Ainuüksi Pekingis oli 40–50 varjuteatritruppi.

Qingi dünastia arendati varjuteatrit edasi; selle õitseaeg oli 19. sajandi alguses. Selleks ajaks kujunesid lõplikult välja nii praegused piirkondlikud tüübid kui ka tehnilised vahendid. Üha rohkem võeti materjali romaanidest ja meelelahutuskirjandusest; populaarsed olid näiteks "Teekond läände" ja "Valge mao lugu". Oli ka ühiskonnakriitilisi toone ja varjatud protesti mandžudest Qingi keisrite võimu vastu. Mõnikord tõi see kaasa varjuteatri tagakiusamise võimude poolt. 18. sajandil viisid prantsuse misjonärid varjuteatri Prantsusmaale.

Pärast Xinhai revolutsiooni 1911 tingis kino võidukäik ja avalike teatrite avamine ka naistele varjuteatri populaarsuse languse. Paljud mandžu aadliperekonnad müüsid oma varjuteatrikomplektid Euroopasse või läände. Kommunistid hakkasid varjuteatrit kasutama poliitilise agitatsiooni vahendina, sest nii jõudis see laiade rahvahulkadeni. Kultuurirevolutsiooni ajal aga varjuteatrit põlati kui feodaalaja igandit. Deng Xiaopingi aegse liberaliseerumise ajal elavnes jälle ka varjuteater. Juba 1982 oli jälle 18 kutselist varjuteatritruppi. On ka traditsioonilisi truppe (Guangyi trupp). Kümmekonnas suures linnas on moodsad suurte sirmidega varjuteatrid.

Aja jooksul on kujunenud palju piirkondlikke stiile, mis erinevad eelkõige figuuride suuruse, kasutatava loomanaha ja lõikeriistade poolest, samuti muusika ja laulu poolest.

Läänerühma kuuluvad Sichuani, Shaanxi ja Hunani provintsi stiil. Töötatakse veisenahaga, mille töötlemiseks kasutatakse nugade kõrval ka augutange.

Eelkõige Pekingis ja Kirde-Hiinas levinud idarühm jaguneb omakorda Pekingi läänelinnastiiliks (xīchéngpài; 西城派) ja idalinnastiiliks (dōngchéngpài; 东城派). Läänelinnastiil tekkis Zhuozhous (Hebei provints, 50 km Pekingist edelas) ning levis sealt Henani, Shanxi, Shaanxi provintsi ning võib-olla ka Gansu provintsi (teise arvamuse järgi tekkis see seal sõltumatult). Idalinnastiil pärineb Pekingist 200 km idas asuvast Luanzhou, kus selle Mingi dünastia algusaegadel rajasid sisserändajad lõunast. Qingi dünastia ajal tõi mandžu aadel selle uude pealinna Pekingisse ning sealt lõpuks Mandžuuriasse.

Taiwani varjuteater tekkis Chaozhou koolkonnast. Varjuteatrietendusi nimetati seal nahkahvi- või nahaetendusteks. Tainanis, Gaoxiongis ja Pingdongis oli see populaarne juba Qingi dünastia ajal. Qingi dünastia lõpus oli Taiwanil vähemalt sada varjuteatritruppi. 40–60 cm pikkused figuurid ning lavakujundus (mööbel, maastik, taimed, pagoodid, kojad) lõigati välja nahast. Kasutati Chaozhou meloodiaid, mida sageli nimetatakse preestrimeloodiateks, sest need sarnanevad taoistlike matusemeloodiatega. Mängitakse umbes 300 näidendit, mis pärinevad 14. ja 15. sajandist.

Kulissid ja esemed on varjuteatris enamasti ühes tükis, aga inimfiguurid koosnevad traditsiooniliselt kuuest kuni üheksast liikuvast osast (paarisosi loetakse üheks). Need on

• pea (enamasti lahtikäiv ja mitme kehaga kasutatav)
• ülakeha
• istmikuosa
• õlavars
• küünarvars
• labakäsi (mõnes stiilis kaheosaline)
• jalg (mõnes stiilis kaheosaline)
• Sichuanis lõigatakse sageli ka peakate eraldi välja.

Figuure kujutatakse enamasti külgprofiilis. Riietus, soeng ja habeme kuju jäljendavad vastava piiri suurt "ooperit". Figuuride suurus on läänestiilis 40–70 cm ja idastiilis 20–47 cm.

Üldise ilme andmiseks (hea või halb, ilus või inetu) on figuurid värvitud.

Figuure hoitakse lamedate mappide vahel, mida transporditakse koos muu varustusega kastides või kimpudes.

Varjunukke valmistati algul põhiliselt paberist, hiljem hakati kasutama pärgamenti (parkimata loomanahka); uuemal ajal hakati kasutama ka tselluloidi.

Naha päritolu oleneb stiilist: läänestiilis eelistati veisenahka, Pekingis ja kogu Kirde-Hiinas eeslinahka. Kasutatakse ka lambanahka (Hangzhou) ja seanahka (Taiwan). Üldiselt kasutati emaste ja noorloomade nahka, mis on õhem ja heledam. See puhastatakse kõigepealt karvadest ning seejärel leotatakse ja kraabitakse vaheldumisi neli korda, kuni selle paksuseks jääb 0,1–1 mm (veisenaha puhul 1,5–2 mm), nii et see on piisavalt läbipaistev.

Pärast kuivatamist tõmmatakse pärgament pingule kõvale, aga elastsele alusele, näiteks puust lauale või vahatahvlile. Spetsiaalsete nugade abil lõigatakse siis figuuriosa välja, kuivatatakse ning seejärel silutakse seda poolniiskes olekus nn datlipuunoaga, kuni see hakkab läikima. Nüüd pingutatakse see jälle alusele ning lõigatakse välja sisemine joonis. Selleks kasutatakse mitmesuguseid nuge, mis erinevad kuju (ümmargune, poolringikujuline, õiekujuline, kaarkujuline) ning tera laiuse (4, 7 või 10 mm) poolest. Need mähitakse kuni tipuni riide sisse ning neid kasutatakse nagu pintsleid.

Läänestiilis kasutatakse nugade kõrval ka augu- ja stantsimistange, mis kergendavad veisenahkade töötlemist.

Figuuriosade värvimiseks ja maalimiseks kasutati algselt liimiga segatud taimevärve. Näiteks rohelist saadi äädikas ja alkoholis sissetehtud kukerpuujuurtest, kollast hariliku punavärviku viljadest. Tänapäeval kasutatakse laialdaselt tööstuslikult toodetud tehisvärve. Et värvid paremini paistaks, värvitakse pärgamenti mõlemalt poolt. Lõpuks kuivatatakse osad veel kord ja triigitakse triikrauaga. Pekingi idalinnastiilis lakiti osasid lõpuks läbipaistvuse suurendamiseks Fordi lakipuu mahlaga.

Liitekohtadest seoti detailid sõlmitud pillikeeltega (lambasoolest nagu viiulikeeled). (Sellepoolest erinevad Hiina varjuteatri figuurid Indoneesia varjuteatri omadest, kus kasutatakse sarvnööbikesi. Seejärel kinnitati puust või bambusest juhtkepid. Lõpuks lisati habemed, suled jms.

Varjuteatri figuure liigutatakse liigendite otsa kinnitatud puu- või bambuskeppidega, kusjuures keskne osa juht- ehk elukepil. Mängijad peavad jälgima, et figuurid oleksid alati sirmi vastas, sest muidu muutub kujutis häguseks. Eriti osavad mängijad suudavad ühes käes kindlalt juhtida kuni nelja figuuri. Seejuures annavad nad loomutruult edasi inimeste liigutuste arvukaid üksikasju ning eristavad näiteks mehelikku ja naiselikku kõnnakut.

Varjuteatri lava on läbipaistev sirm, mis algselt oli tehtud mooruspuupaberist ehk Korea paberist. Selle kõrval on hakatud kasutama ka pärgamendist, riidest ning uuemal ajal ka klaasist sirme.

Mõõtmed olid väga mitmesugused – 40×70 cm kuni 124×150 cm. Tänapäeval võib lava laius olla kuni 4 m.

Valgusallikaks olid varem rasva- või õlilambid, tänapäeval enamasti elektrilised gaasilambid.

Esimeses reas sirmi taga istub kuni viis nukunäitlejat. Idastiilis on rollid selgelt määratletud: peanäitleja (nache) taga on näiteks "kätteandja" ja korraldaja (tieche), ja siguche ülesanne on teises reas istuvatele muusikutele hääl kätte anda.

Varjuteatri muusika on vastava piirkonna ooperi stiilis, kuid kasutab ka rahvalaule. Kirjutati ka spetsiaalset varjuteatrimuusikat.

Pillid on piirkonniti erinevad; Pekingis kasutatakse kahte erineva häälestusega sihu-viiulit, peale selle "pudelkõrvitsviiulit" hulutou, bambusest põikflööti, väikest viiulit sanxian ja löögikannelt.

Laulavad mitte ainult muusikud, vaid ka nukunäitlejad ise. Lauldakse mitte ainult lehest, vaid ka peast, mis varjuteatritükkide pikkuse tõttu koormab mälu.

Tänapäeva suurtel lavadel tuleb muusika orkestrilt.

Gansu provintsi varjuteatri muusika on daoqing, Jilini provintsis huanglong.

Songi dünastia ajal kasutasid nukuteatrid enamasti ajaloolist ainest, kusjuures eriti populaarne oli kolme riigi ajastu. Mingi dünastia ajal aga hakati kasutama ka rohkesti budistlikke teemasid. Qingi dünastia ajal muutusid teemad väga mitmeskesiseks: etendati nii võitlus- ja sõjaeeposi, taoistlikke legende, müüte ja humoreske kui ka armastus-, kummitus- ja kriminaallugusid. Moodi tulid ka ühiskonnakriitilised tükid näiteks ametiseisundi kuritarvitamise, sotsiaalse ebavõrdsuse ja naise rõhumise teemadel. Kõige populaarsemate tükkide hulgas olid traditsiooniliselt alati "Teekond läände", "Valge madu", "Jumalate investituur" ja "Yangi suguvõsa kindralid". Kommunistid kasutasid varjuteatrit propagandavahendina ning etendasid eelkõige revolutsiooni ja klassivõitluse teemalisi näidendeid.

Hoolimata varjuteatri populaarsusest oli näitlejate koht ühiskonna hierarhias üsna madal. Juba ammust ajast ei lastud neid ega nende järeltulijaid kolmanda põlveni ametnikueksamitele. 1920ndatel kasutati Taiwani saarel 18-astmelist hierarhiat, milles varjuteatrinäitlejad olid 11. astmel, prostituutidest ühe astme võrra madalamal.

Hiina varjuteatrifiguure saab näha muu hulgas järgmistes muuseumides:

• Deutsches Ledermuseum, Offenbach; kaugelt suurim kogu; muu hulgas keiser Qianlongi ja ühe mandžu printsi komplektid
• Museum für Asiatische Kunst, Berliin
• Puppentheatermuseum (Münchner Stadtmuseum), München
• Theaterfigurenmuseum Lübeck

Varjuteatri nukke müüakse Hiinas suveniiridena.

Hiina varjuteatrit näidatakse Zhang Yimou 1994. aasta filmis "Huoche".

• Rainald Simon. Das Chinesische Schattentheater, Offenbach 1986, ISBN 3872800361
• Rainald Simon. Der weisse und der schwarze Drache - Drei Chinesische Schattenspiele, Frankfurt 1995, ISBN 978-3-922220-72-5
• TheaterFigurenMuseum Lübeck / UNIMA Deutschland (toim). Im Reich der Schatten - Chinesisches Schattentheater trifft Peking-Oper, Theaterfiguren im Kolk - Band 2: Katalog zur Sonderausstellung, Frankfurt 2012, ISBN 978-3-935011-86-0
• Shun-chi Wu. Info-Blätter des Museums für Ostasiatische Kunst, Berlin-Dahlem, nr 417a-b.