Horvaatia ajalugu

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (September 2018) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Käesolevas artiklis antakse ülevaade Horvaatia alade ajaloost.

Praeguse Horvaatia ala asustati juba kiviajal, keskmise paleoliitikumi ajal elasid Krapinas neandertallased, varases neoliitikumis kujunesid Starčevo, Vinča, Sopoti ja Hvari kultuurid.

 Pikemalt artiklis Illüürlased Pannoonia

Rooma leegionid alistasid pärast kahte sõjakäiku Istria poolsaare viimaks aastal 177 eKr. Piirkonnas leidub hulgaliselt muistsete sadamate ja asulakohtade varemeid, kõige enam Ankarani, Hrvatini, Izola, Koperi ja Pirani piirkonnas.

I ja II Puunia sõja vahelisel ajal laiendas Rooma vabariik oma valitsusalasid mööda Aadria mere idarannikut Illüürias praeguse Serbia aladeni. 3. sajandil eKr olid illüürlased tuntud mereröövlitena. Nad rüüstasid Itaalia ja Kreeka rannikualasid ning röövisid Aadria merel liikuvaid kaubalaevu. Kreeklased palusid Roomalt abi, kuid illüürlased lükkasid roomlaste hüvitusnõuded tagasi. Illüürlased siiski alistusid pärast kaht Rooma-Illüüria sõda (229–228 eKr ja 220–219 eKr).

 Pikemalt artiklis Rooma-Illüüria sõjad 229–228 eKr, 220–219 eKr ja 168–167 eKr

Rooma vabariik lõi Solini provintsi Spliti lähedal. Keiser Augustus laiendas Rooma impeeriumit ja lõi Illüüria provintsi praegustel Dalmaatsia ja Bosnia aladel ja Pannoonia provintsi Horvaatia aladel. Keiser Traianus jagas aastal 103 Pannoonia kaheks provintsiks: Pannonia Superior ja Pannonia Inferior, viimase pealinnaks sai Sirmium.

285. aastal otsustas Vana-Rooma keiser Diocletianus loobuda oma kindlusest Splitis, see on praeguseni suurim rooma varemete paik Ida-Euroopas. Aastal 293, seoses tetrarhia loomisega, jagati Rooma keisririik neljaks osaks. Aastal 296 reorganiseeris Diocletianus Pannoonia neljaks provintsiks: Pannonia Prima, Pannonia Valeria, Pannonia Savia ja Pannonia Secunda, ning Sirmium sai Pannonia Secunda pealinnaks. Ta ühendas need Noricumi ja Dalmaatsiaga, et rajada Pannoonia diötsees, mille pealinn oli samuti Sirmium.

 Pikemalt artiklites Illüüria (Rooma provints) ja Pannonia (Rooma provints)

395. aastal kui Rooma impeerium jagunes, jäid praegused Sloveenia, Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviina alad Lääne-Rooma keisririiki ning Serbia, Kosovo ja Põhja-Makedoonia jäid Ida-Rooma keisririik (hiljem tuntud kui Bütsantsi riik).

 Pikemalt artiklis Ravenna eksarhaat

 Pikemalt artiklis Idagootide kuningriik

 Pikemalt artiklis Avaari khaaniriik

Umbes 580. aastaks kehtestas avaari khaan Bajan I ülemvõimu enamuse slaavi, hunni-bulgaari ja germaani hõimude üle, kes elasid Pannoonia tasandikul. 600. aastaks olid avaarid rajanud nomaadliku suurriigi, mis valitses paljude rahvaste üle ja ulatus tänapäeva Austriast läänes Musta mere – Kaspia stepini idas.

Umbes 625. aastal saabusid Horvaatia aladele slaavi hõimud praegustelt Poola aladelt. Horvaadi hõimud liikusid Horvaatia aladele ja hõivasid endised Rooma provintsid: Dalmaatsia ja Pannoonia põhjas. Serblased liikusid Kagu-Serbia aladele ja laiendasid oma mõjualasid läände ja lõunasse.

 Pikemalt artiklis Samo riik, Serbia vürstkond (keskaegne)

 Pikemalt artiklis Pannoonia Horvaatia vürstkond, Avaari mark, Friuli mark

Rida frankide kampaaniaid 790. aastatel, mida juhtis Karl Suur, lõppesid Avaari riigi vallutamisega, enamuse Pannoonia võtmisega Tisza jõeni. Avaaride okupatsioon lõppes, kui slaavi-horvaadi vägi vürst Vojnomir juhtimisel ja frankide abiga käivitas aastal 791 vasturünnaku. Pealetung oli edukas ja avaarid aeti Pannoonia Horvaatiast välja. Horvaadi alad liideti Frangi riigi Friuli margiga. Karl Suur võttis ka teise suure võidu avaaride vastu aastal 796.

9. sajandi alguses võtsid mõlemad asundused omaks kristluse, kuid põhjahorvaadid langesid Frangi riigi mõju alla ning Dalmaatsias elavad horvaadid Bütsantsi riigi mõju alla.

9. sajandi keskel tungisid Horvaatia rannikule moslemid, Bütsantsi keisri Basileios I esimestel valitsemisaastatel suutis Bütsants siiski edukalt tagasi tõrjuda araablaste rünnakuid Dalmaatsia rannikualadele ning keisririik saavutas taas kontrolli selles piirkonnas.

 Pikemalt artiklis Horvaatia kuningriik (keskaegne)

Trpimir, Domagoj Dalmaatsia vürst Tomislav ühendas 925. aastal alad ühtseks keskaegseks Horvaatia kuningriigiks, mis kestis pea 200 aastat. Horvaatia ülendati kuningriigiks millalgi 925. aasta paiku. Tomislav oli esimene Horvaatia valitseja, keda Rooma paavsti kantselei austas tiitliga "kuningas". Kuigi puuduvad Tomislavi ürikud tiitli kinnituseks, kinnitavad hilisemad ürikud ja hartad, et tema 10. sajandi järglased kutsusid end "kuningateks".

Tema valitsusajal muutus Horvaatia üheks kõige võimsamaks kuningriigiks Balkanil. Millalgi 923. ja 928. aasta vahel õnnestus Tomislavil ühendada Pannoonia ja Dalmaatsia horvaadid, kumbagi neist oli valitsenud eraldi hertsog. Kuigi täpne Tomislavi kuningriigi geograafiline ulatus pole täpselt teada, hõlmas Horvaatia arvatavasti enamuse Dalmaatsiast, Pannooniast ning Põhja- ja Lääne-Bosniast. Horvaatiat haldas sel ajal 11 krahvkonnast (županije) ja ühest banaadist (banovina) koosnev rühm. Igas sellises piirkonnas oli kindlustatud kuningalinn.

Horvaatia sattus varsti konflikti Simeon I (Simeon Suure) Bulgaaria tsaaririigiga, kes oli juba sõjas bütsantslastega. Tomislav sõlmis Bütsantsiga lepingu, mille eest premeeris Bütsantsi keiser Romanos I teda mõningase kontrolliga Bütsantsi Dalmaatsia teema rannikulinnade üle ja osaga rannikulinnadest kogutud andamist. Aastal 926 püüdis Simeon lõhkuda Horvaatia-Bütsantsi lepingut ja vallutada nõrgalt kaitstud Bütsantsi Dalmaatsia teemat, kuid Simeoni armee sai Bosnia kõrgendike lahingus lüüa. Pärast Simeoni surma aastal 927 taastati paavst Johannes X legaatide vahendusel rahu Horvaatia ja Bulgaaria vahel.

Tomislavi järglased Trpimir II (u.928–935) ja Krešimir I (u.935–945) suutsid säilitada oma võimu ning hoida häid suhteid nii Bütsantsi kui ka paavstiga. Krešimiri poja Miroslavi valitsemist iseloomustas Horvaatia järkjärguline nõrgenemine. Erinevad ääremaad kasutasid rahutuid tingimusi ära eraldumiseks. Mihajlo Krešimir II-le (949–969) taastas korra enamuses osas riigist.

Valitseja Stjepan Držislav (969–997) surma järel, aastal 997 alustasid tema kolm poega Svetoslav (997–1000), Krešimir (1000–1030) ja Gojslav (1000–1020) vägivaldset võitlust trooni pärast, nõrgestades riiki ning võimaldades veneetslastel Pietro II Orseolo juhtimisel ja bulgaarlastel Samuili juhtimisel tungida Horvaatia valdustesse piki Aadria mere rannikut. Aastal 1000 juhtis Orseolo Veneetsia laevastiku Aadria mere idarannikule ja võttis selle järk-järgult tervikuna kontrolli alla. Krešimir III püüdis võimu Dalmaatsia linnade üle taastada ja omas vähest edu aastani 1018, kui ta sai lüüa Veeneetsialt, kes oli liidus lombardlastega. Samal aastal sai tema kuningriik lühikeseks ajaks aastani 1025 ja Basileios II surmani Bütsantsi vasalliks.

Krešimir IV (1058–1074) valitsusajal jõudis keskaegne Horvaatia kuningriik oma territoriaalsesse haripunkti. Krešimiril õnnestus saada Bütsantsilt kinnitus oma ülemvõimule Dalmaatsia linnade üle, s.o Dalmaatsia teema üle, välja arvatud Dubrovniki teema ja Durazzo hertsogkond. Krešimir IV ajal koosnes Horvaatia 12 krahvkonnast ja oli veidi suurem, kui Tomislavi ajal aga Krešimir IV surm aastal 1074 tähistas ka de facto lõppu Trpimirovići dünastiale, kes oli valitsenud Horvaatia maid üle kahe sajandi.

Krešimiri järglaseks sai Dmitar Zvonimir (1075–1089) Trpimirovići dünastia Svetoslavići harust. Ta oli enne Slavoonia baan Petar Krešimir IV teenistuses ja hiljem Horvaatia hertsog. Ta sai kuningatiitli paavst Gregorius VII toetusel ja krooniti 8. oktoobril 1076 Solinis Horvaatia kuningaks. Zvonimir abistas aastatel 1081–1085 Robert Guiscard'i normanne nende võitluses Bütsantsi ja Veneetsia vastu. Zvonimir aitas transportida nende vägesid läbi Otranto väina ja hõivata Dyrrhachiumi linn. Tema väed aitasid normanne mitmes lahingus piki Albaania ja Kreeka rannikut. Selle tõttu andsid bütsantslased aastal 1085 oma õigused Dalmaatsias üle Veneetsiale.

Dmitar Zvonimir abiellus aastal 1063 Ungari printsessi Jelena Lijepaga, Ungari kuningas Béla I tütre Árpádi dünastiast ja tulevase Ungari kuninga László I õega. Kuningas Dmitar Zvonimir suri aastal 1089. Tema surma täpsed asjaolud pole teada.

 Pikemalt artiklites Slavoonia, Dalmaatsia, Kesk-Horvaatia ja Istria

Otseste järglaste puudumisel sai Stjepan II (valitses 1089–1091) Trpimirovićide pealiinist troonile vanas eas ja valitses kaks aastat. Stjepan II oli viimane kuningas Trpimirovići dünastiast. Ta suri 1091. aasta alguses pärijateta. Kuna ei olnud enam elusolevat Trpimirovići dünastia meessoost liiget, puhkesid varsti pärast seda kodusõda ja rahutused.

Viimase kuninga Zvonimiri lesk Jelena püüdis pärimiskriisi ajal hoida oma võimu Horvaatias. Mõned Horvaatia aadlikud Jelena lähikonnast kutsusid Ungari kuninga László I Jelenale appi ja pakkusid talle Horvaatia trooni, mida peeti pärimisõiguse järgi õigusega tema omaks. László kampaania edukas, kuid ta ei suutnud saavutada kontrolli kogu Horvaatia üle, kuigi tema vallutuse täpne ulatus pole teada. László nimetas oma vennapoja prints Álmose haldama kontrollitavat Horvaatia ala ja läks tagasi Ungarisse. Sõja ajal valiti Knini Petar Snačić aastal 1093 Horvaatia feodaalisandate poolt kuningaks. Tema valitsemist tähistas võitlus kontrolli üle riigis Álmosega, kes ei suutnud oma võimu luua ja sunniti aastal 1095 Ungarisse taganema.

László suri aastal 1095, jättes oma vennapoja Kálmáni Horvaatias ja Dalmaatsias kampaaniat jätkama. Kálmánit, samuti Lászlót enne teda, ei nähtud vallutajana, vaid Horvaatia troonipretendendina. Kálmán kogus suure armee, survestamaks oma trooninõuet, ja võitis aastal 1097 kuningas Petari vägesid Gvozdi mäe lahingus, Petar tapeti. Kuna horvaatidel ei olnud enam juhti ja Dalmaatsia arvukad kindlustatud linnad olid raskesti kaitstavad, algasid läbirääkimised Kálmáni ja Horvaatia feodaalisandate vahel. Võttis õige mitu aastat, enne kui Horvaatia aadel tunnistas Kálmánit kuningana. Kálmán krooniti Biogradis aastal 1102 ja Kálmáni omandatud tiitel oli nüüd "Ungari, Dalmaatsia ja Horvaatia kuningas".

Horvaatia ametlikul astumisel personaaluniooni Ungariga, saades István Püha krooni maade osaks, oli mitu olulist tagajärge. Horvaatia eraldi riikluse institutsioonid säilitati Saboriga (parlament) ja baaniga (asekuningas) kuninga nimel. Üks baan valitses kõiki Horvaatia provintse aastani 1225, kui võim jagati Slavoonia baani ning Horvaatia ja Dalmaatsia baani vahel. Ametit kandis pärast 1345. aastat hooti sama isik ja ametlikult tagasi üheks liideti see aastal 1476. 1242. aastal laastas mongolite pealetung Ungarit ja Horvaatiat.

 Pikemalt artiklis Horvaatia personaalunioonis Ungariga Ungari kuningriik#Mongolite invasioon

Aadria mere rannik läks 12. sajandi alguses juba Veneetsia vabariigi valdusse. Ehkki ungarlased püüdsid ka siin aladel võimutseda. Mõned Dalmaatsia linnad küll olid pidevalt kahevahel – kord Veneetsia poolt, kord vastu.

 Pikemalt artiklis Veneetsia vabariik

Aastatel 1342–1381 (vaheaegadega) pidas Ungari kuningas Lajos I sõdu Veneetsia vabariigiga, ta vallutas Aadria mere idaranniku. 1358 sõlmiti Lajos I ja Veneetsia vabariigi vahel Zadari rahuleping, millega lõppes Veneetsia võim Dalmaatsia ranniku üle. Ragusa saavutas suhtelise sõltumatuse, jäädes Ungari vasallriigiks. Loodi Dubrovniki ehk Ragusa vabariik (1358–1808), kuigi Ungari müüs osa sellest (Zadari ja seda ümbritsevad alad) hiljem Veneetsiale tagasi.

 Pikemalt artiklis Ragusa vabariik

14. sajandil hakkasid Balkani maadesse sisse tungima türklased. Nad vallutasid 1389. aastal Serbia alad ja 1526. aastal Ungari kuningriigi alad. Põhja-Horvaatia andis end vabatahtlikult Austria Habsburgide valdusse, et vältida türklasi. 15. sajandil veneetslased vallutasid Aadria mere ranniku neljaks sajandiks. Vaid Ragusa Vabariik – Dubrovnik jäi iseseisvaks.

 Pikemalt artiklites Horvaatia–Osmanite saja-aastane sõda, Požega sandžak ja Suur Türgi sõda

Aastatel 1527–1918 oli Horvaatia Habsburgide käes, et moodustada puhvertsoon türklaste vastu, kutsusid 16. sajandil austerlased ka piiriäärsed serblased Voina Kraisse – sõja piirile. Piirialade serblased said omale autonoomse territooriumi Austria ülemvõimu all. Horvaatiaga liitusid serblased aastal 1881. Aadria rannikut ähvardas 16. sajandil samuti türklaste pealetung, aga türklased ei saanud sellega hakkama. Pärast Lepanto merelahingut 1571. aastal nad enam ei üritanud ka – hispaanlased ja veneetslaste väed olid võidukad.

 Pikemalt artiklites Slavoonia kuningriik, Austria-Ungari ja Horvaatia sõjaväestatud piiriala

 Pikemalt artiklis Uskočki sõda

Napoleon I väed võtsid 1797. aastal sõjakäigu järel Veneetsia vastu Lõuna-Horvaatia ja ka Ragusa prantslaste võimu alla. Napoleon ühendas Dalmaatsia, Istria ja Sloveenia Illüüria provintsideks. Sealt tegelikult tekkis Jugo – Lõuna Slaavia kontseptsioon, pealinnaga Ljubljanas. Kui Napoleon 1815. aastal Austria-Ungari keisririigi käest Waterloo all lüüa sai, siirdusid ungarlased järelejäänud tükke kokku korjama.

Horvaatia rahvuslik ärkamine toimus 1835. 1848 toimus nn talurahva ülestõus, mida juhtis Josip Jelacic. See suruti küll maha, kuid orjus või siis allasurutus kaotati. 1868. aasta reformiga anti võim Põhja-Horvaatia üle austerlastelt ungarlastele. Territoorium ühendati Ungari Slavooniaga ja garanteeriti sisemine autonoomia. Dalmaatsia jäi austerlaste kätte.

Kümme aastat enne Esimest maailmasõda emigreerus 50 000 horvaati USA-sse. Kui Austria-Ungari impeerium sõjas lüüa saanuna tükeldati, sai Horvaatiast osake Serbia, Sloveenia ja Horvaadi kuningriigist. 29. oktoobril 1918 kuulutas Horvaatia Sabor iseseisvust ja otsustas ühineda äsja loodud Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste riigiga, mis 4. detsembril 1918 astus omakorda liitu Serbia kuningriigiga, et moodustada Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.

Esimeses maailmasõjas olid serblased lubanud Itaaliale Aadria mere ranniku vastutasuna toetuse eest võitluses Austria-Ungariga. Enamus Dalmaatsiast saigi 1918–1943 itaallastele. Istria poolsaar liideti Itaaliaga 1920. aasta Rapallo lepingu alusel.

 Pikemalt artiklis Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik, (1918–1929) Jugoslaavia Kuningriik (1929–1941)

Poliitiline olukord uues kuningriigis halvenes, mis viis jaanuaris 1929 kuningas Aleksandari diktatuurini. Diktatuur lõppes ametlikult aastal 1931, kui kuningas kehtestas unitaarsema põhiseaduse, mis andis täidesaatva võimu kuningale, ja muutis riigi nime Jugoslaaviaks, valitsusega Belgradis. 1934. aastal korraldati kuningas Alexander I-le Marseilles atentaat.

 Pikemalt artiklis Sava banaat (1929–1939), Primorska banaat (1929–1939), Horvaatia banaat 1939–1941

 Pikemalt artiklites Horvaatia Teises maailmasõjas ja Iseseisev Horvaatia Riik

Pärast seda kui sakslased 1941. aastal Jugoslaaviasse sisse tungisid, moodustati Iseseisev Horvaatia Riik ja seati üles valitsus eesotsas Ante Pavelićiga, Ustaša juhiga. Pärast sõda pages Ante Pavelić Argentinasse.

Itaalia Balkani kampaania tulemusel hävitati aastal 1941 ka Jugoslaavia Kuningriik ning Dalmaatsia anti Itaaliale. Mussolini ja Hitler hüvitasid Horvaatia rahvuslastele, kinnitades Iseseisva Horvaatia Riigi loomise marurahvuslaste Ustaša juhtimisel. Et saada Itaalia toetust, nõustus Ustaša loovutama Dalmaatsia peamise keskosa, samuti mitmed Aadria mere saared Itaaliale, kuna Dalmaatsias elas olulisel arvul itaallasi. Aadria mere saarte loovutamine Horvaatia poolt oli nende valitsusele väike kaotus, kuna vahetuskaubana lubati Horvaatial annekteerida kogu tänapäeva Bosnia ja Hertsegoviina ja taga kiusata sealset serbia elanikkonda, et teha ruumi tulevasele horvaatia elanikkonnale seal. Ustaša püüdis serblasi Serbiast välja ajada. Serblased pagesid eelkõige Saksamaa suunal, kuid sakslased ei olnud selle üle kuigi rõõmsad. Ustaša asus rajama koonduslaagreid. Erinevatel andmetel tapeti neis 60 000 – 300 000 serblast, juuti ja rumeenia mustlast. Öeldakse, et "Ustaša tappis kolmandiku serblastest, kolmandiku ajas välja ja pööras kolmandiku katoliiklusse. Horvaatia oli ametlikult kuningriik ja Itaalia protektoraat, mida valitses Itaalia Savoia dünastia liige Tomislav II, kes siiski kunagi isiklikult jalga Horvaatia pinnale ei tõstnud, ning valitsust juhtis Ustaša liider Ante Pavelić. Itaalia hoidis siiski sõjalist kontrolli piki kogu Horvaatia rannikut, mis koos Itaalia kontrolliga Albaanias ja Montenegros andis Itaaliale täieliku kontrolli Aadria mere üle, täites seega fašistide poliitika Mare Nostrum võtmeosa. Ustaša liikumine osutus Itaaliale ja Saksamaale väärtuslikuks, kui vahend võitluseks tšetnikutega (kuigi nad tegid nendega koostööd, kuna neile tegelikult ei meeldinud Ustaša liikumine, mille nad jätsid sakslastele) ja Josip Broz Tito juhitud kommunistlike Jugoslaavia partisanidega, kes olid Jugoslaavia okupeerimise vastu. Marssal Josip Broz Tito, kes oli päritolult sloveen-horvaat, astus Ustašale vastu. Tuhanded horvaadid sõdisid tema partisanidena. Lõuna-Horvaatias tapeti vastulöögiks Ustašale serbia tšetnikutele sadu horvaate ja bosnialased sundisid kõik horvaatidest antifašistid kommunistideks. Nad liitusid vastukaaluks serbia antifašistidega. Selles horvaadi-bosnia sõjas suri 1 000 000 inimest. Tuntud bosnialased allkirjastasid ja saatsid nn Iseseisva Horvaadi Riigi juhtidele rea resolutsioone teiste rahvaste vastu suunatud hirmutegude peatamiseks, vt Sarajevo moslemite resolutsioon.

Iseseisev Horvaatia Riik omandas ka kurva kuulsuse kui esimene riik maailmas, kus olid spetsiaalselt lastele määratud koonduslaagrid^[viide?].

Horvaatias moodustati Horvaatia Leegion "Verstärken Kroatischen Infanterie Regiment 369" nime all ehk 369. Horvaatia tugevdatud jalaväerügement, mis tegutses idarinde lõunaosas. Punaarmee vastupealetungi ajal 1941.–1942. aasta talvel võitles Horvaatia Leegion Wehrmachti 100. jäägridiviisi koosseisus Stalino all ning osales Wehrmachti 6. armee koosseisus pealetungil Voronežist Stalingradini. Horvaatia Leegion hävitati Stalingradi lahingutes peaaegu täies koosseisus. Pärast 369. jalaväerügemendi purustamist moodustati 1943. aasta kevadel horvaatide diviis, kuhu kuulusid 369. ja 370. jalaväerügement ning 369. kahurväerügement. Diviis suunati võitlema Tito partisanidega Jugoslaavias. 1943. aasta lõpus moodustati teine, 373. Horvaatia diviis, mis koosnes 383. ja 384. jalaväerügemendist ja 373. kahurväerügemendist. 1944. aastal loodi kolmas horvaatide divii, 392. diviis, kuhu kuulusid 846. ja 847. jalaväerügement ning 392. kahurväerügement. Ka see diviis võitles Tito partisanidega Jugoslaavias.

 Pikemalt artiklites Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Horvaatia Sotsialistlik Vabariik

1945. aastal läks Horvaatia Jugoslaavia Föderatiivse Rahvavabariigi koosseisu. Pärast sõda sai Titost uue Jugoslaavia Föderatsiooni juht. 1946. aastal loodi Horvaatia Rahvavabariik Tito jagas Jugoslaavia viieks vabariigiks – Horvaatia Sotsialistlikuks Vabariigiks, Serbiaks, Sloveeniaks, Bosnia ja Hertsegoviinaks ja Makedooniaks. 1963. aastal moodustati Horvaatia Sotsialistlik Vabariik. Ehkki Jugoslaavia riigiplaneerimine oli stalinlik, edenes Horvaatias, eriti aga Sloveenias majandus võrreldes lõunapoolsete vabariikidega jõudsamalt. Nad nõudsid reforme, intellektuaalid ja üliõpilased suuremat autonoomiat. Selle tagajärjena toimus "Horvaatia sügis 1971". Need reformimeelsed saadeti kas riigist välja või heideti Jugoslaavia kommunistliku partei ridadest välja. Jugoslaavias oli Nõukogude Liidu ees see eelis, et Tito lubas jugoslaavlastel väljaspool riigipiire tööl käia. Tagasitoodud raha, valuuta oli aga riigi majandusele kasulik. Titol oli kombeks naaberriikidelt laenata ja ujutada Jugoslaavia riigid üle odavate kaubandushüvedega – see viis riigid 1980. aastal pärast tema surma majanduskrahhini.

Languses olev majandus põhjustas veelgi suuremaid pingeid Jugoslaavia etniliste rühmade vahel, ning eriti siis, kui Serbia poliitik Slobodan Milošević hakkas oma serblasi sundima midagi ette võtma Kosovo albaanlaste asjus.

Kartes serblaste ülemvõimu taastamist, leidsid paljud horvaadid, et on saabunud aeg lõpetada pea nelikümmend aastat kestnud kommunism ja et tuleb hakata läbi rääkima autonoomia asjus.

 Pikemalt artiklis Horvaatia iseseisvussõda

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (September 2018)