Kunel

Kunel
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[2]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Närilised Rodentia
Sugukond	Unilased Gliridae
Perekond	Unihiir Glis
Liik	Kunel
Binaarne nimetus
Glis glis Linnaeus, 1766
Kuneli levila
Sünonüümid
Sciurus glis (Linnaeus, 1766)[1] Myoxus glis (Linnaeus, 1766)[1]

Kunel (Glis glis) on suurekasvuline unihiir ja ainuke elav liik perekonnast Glis. Varem oli kasutusel ladinakeelne nimetus Myoxus glis.^[3]

Kunelid on levinud suurel osal Euroopast, kuid mitte Skandinaavias, kõige lõunapoolsematel aladel ja Briti saartel, kui üks sissetoodud populatsioon välja arvata. Eestis on kuneli leidumise kohta vaid üks tõendamata vaatlus.^[4]

Toitub peamiselt taimedest, kuid võib süüa ka putukaid, mune ja pesapoegi. Veedab suure osa ajast puude otsas, talvel magab 7–8 kuud.

Kunel on suurim unihiir. Tema kehapikkus on 14–19 sentimeetrit, lisaks veel 11–13 sentimeetrit saba. Kunel kaalub tavaliselt 120–150 grammi, kuid vahetult enne talveund võib ta oma kaalu kahekordistada. Välimuselt meenutab kunel oravat. Tal on väikesed kõrvad, lühikesed esikäpad ja suured tagakäpad. Keha katab hall või pruunikashall kasukas. Kõhualune on valge või hele. Erinevalt teistest unihiirtest ei ole kunelil näos tumedaid laike, kui õrnad ringid ümber silmade välja arvata. Saba on pikk ja kohev ning tavaliselt natuke tumedamat värvi, kui ülejäänud keha. Emastel on neli kuni kuus paari nisasid.^[5]

Kunel on võimeline osaliseks autotoomiaks. Kui mõni loom haarab teda sabast, siis saba kattev nahk rebeneb kergesti ja libiseb luudelt maha. See võimaldab kunelil põgeneda. Paljastunud sabalülid murduvad hiljem ära, haav paraneb ning kattub uuesti karvaga.^[5]

Kuneleid leidub peaaegu kõikjal Lääne-Euroopas (välja arvatud Portugalis), Skandinaavias, enamikus Hispaaniast ja Briti saartel, Madalmaades ning Prantsusmaa ja Saksamaa põhjarannikul. Levila on hõredam Kesk- ja Ida-Euroopas, kuid põhjapoolseimad populatsioonid elava Volga jõe ülemjooksul. Neid leidub ka mitmetel Lääne- ja Vahemere saartel, muuhulgas Sardiinial, Korsikal, Sitsiilias ja Kreetal. Väljaspool Euroopat leidub hajutatud populatsioone Põhja-Anatoolias, Kaukaasias ja Kaspia mere lõunarannikul.^[5] Vähesel määral leidub kuneleid Leedus ja Lätis, kuid mitte Eestis.^[6] Eestis on kuneli kohtamise kohta vaid üks teade, kui 1979. aastal nähti looma Tartu lähedal üle tee jooksmas. Kontrollitavat materjali selle vaatluse kohta aga pole.^[4]

Kogemata levisid kunelid ka Inglismaale Tringi linna, kui mõned isendid põgenesid 1902. aastal Lionel Walter Rothschildi kogust. Selle tulemusena elavad kunelid tänapäeval Inglismaal Beaconsfieldi, Aylesbury ja Lutoni vahel umbes 520 ruutkilomeetri suurusel kolmnurga kujulisel alal.^[7] Populatsiooni suuruseks hinnatakse 10 000 isendit ning nende leviala ja arvukus kasvavad vaikselt.^[8]

Kunelid elavad peamiselt lehtmetsades, kus kasvavad peamiselt tammed ja pöögid. Kuneleid võib leida kõrgustel alates meretasemest kuni 1500–2000 meetrini. Nad eelistavad elada tihedas metsas, kus leidub kaljusid ja koopaid, kuid nad võivad elada ka makjas (Vahemere maadele iseloomulik põõsastik), viljapuuaedades ja linnakeskkonnas. Neid on küllaltki tihti leitud ka koobastest kuni 400 meetri sügavustelt, kus nad end ilmselt kiskjate eest peidavad.^[5]

Populatsiooni tihedus kõigub 2–22 isendini hektari kohta.^[9] Emasloomade territoorium on enamasti üsna väike, 0,15–0,76 hektarit. Isaste territoorium ulatub 0,8–7 hektarini ja neil on mitu urgu.^[10]

Kunelid on üldiselt herbivoorid, toitudes peamiselt marjadest, õuntest ja pähklitest, kuid nad võivad süüa ka puukoort, lehti, lilli, putukaid ja isegi mune ning pesapoegi.^[6] Suured populatsioonid võivad kahjustada viljapuuaedu ja neid peetakse kahjuriteks. Nende looduslikud vaenlased on üldiselt kakulised, rebased, metsnugised ja metskassid.^[5]

Kunelid on öise eluviisiga ja veedavad päeva tavaliselt lindudelt üle võetud pesas, puuõõnes või muus sarnases kohas. Nad on osavad ronijad ja veedavad enamuse ajast puu otsas, kuigi on üsna kehvad hüppajad. Sotsiaalse käitumise kohta on erinevaid teateid: osadel andmetel eelistavad elada üksi,^[11] teistel andmetel elatakse omavahel nõrgalt seotud gruppides.^[5] Kõige suurem leitud grupp koosnes 69 loomast ja elas ühes katusealuses.^[6]

Kunelid suhtlevad osaliselt helide (piiksumine ja nohisevad häälitsused), osaliselt lõhna abil. Kunelite lõhnanäärmed paiknevad jalgadel ja sabatüvel, ning nendega märgitakse territooriumi, eriti innaajal.^[5]

Kunelid magavad umbkaudu oktoobrist kuni maini talveund, kuid täpne aeg sõltub kohalikust kliimast. Nad kaevavad uru pehmesse pinnasesse (kui 60 sentimeetri sügavusele)^[6] või peidavad end koopasse ja elavad talve rasvavarude abil üle. Talveune ajal langevad ainevahetuse kiirus ja kehatemperatuur nii madalale, et hingamine võib vahel kuni tunniks ajaks seiskuda.^[12]

Paaritumisaeg kestab juuni lõpust augusti keskpaigani ja emane toob aastas ilmale ühe pesakonna. Isastel puudub kindel territoorium ja nad võivad paaritumiseks külastada mitmete läheduses elavate emasloomade territooriume. Paaritumise ajal on isased üksteise suhtes agressiivsed. Isased peibutavad emaseid piiksudes ja sooritavad enne suguühet ringikujulise pulmatantsu.^[5]

Tiinus kestab 20–31 päeva ja pesakonnas võib olla kuni 11 poega, kuigi 4–5 poega on tavapäraseim pesakonna suurus. Vastsündinud on alguses pimedad ja abitud ning kaaluvad kõigest 2–3 grammi. Karvkate tekib neil 16 päeva vanuselt ja silmad avanevad kolme nädalaselt. Pojad hakkavad pesast lahkuma umbes 30 päeva vanuselt ja saavutavad suguküpsuse pärast teist talveund.^[5] Võrreldes teiste sama suurte imetajatega, on kunelid tavatult pikaealised: on teateid looduses kuni 12 aasta vanuseks elanud isenditest.^[13]

Kunel on ainuke teadaolev elav liik oma perekonnast, kuid fossiilileidude põhjal teatakse ka teisi liike. Perekond Glis tekkis oligotseeni keskpaigas, kuid muutus tavaliseks alles pliotseeni ajastikul. Pleistotseeni ajaks oli elus vaid üks liik, Glis sackdillingensis, kes on ilmselt tänapäeva kunelite, kes ilmusid pleistotseeni alguses või keskpaigas, esivanem.^[5]

Vanad roomlased kasvatasid ja sõid kuneleid (tavaliselt suupistena). Neid kasvatati kas suurtes aukudes või kitsamates linnatingimustes ka terrakota urnides – gliarium'ites.^[14]

Tänapäeval süüakse kuneleid Sloveenias, kus neid peetakse delikatessiks ja nende püüdmist rahvustraditsiooniks. Nende kasutamist toiduks, karusnaha saamiseks ja nende rasva kasutamist ravimina Sloveenia aladel on kirjalikes allikates mainitud 13. sajandist alates. Hooajalised pidusöögid kunelitest oli tervitatav lisaproteiin vaestele talupoegadele.^[15]

Täpsed trendid kuneli populatsioonis ei ole teada, kuid põhjapoolsetel aladel võib populatsioon olla hõre ja kahanev ning tammemetsade raie võib ohustada nende elupaiku. Lõunas on populatsioon üsna tihe ja aastatel, kui nende arvukus on eriti suur, peetakse neid põllumajanduse seisukohalt kahjuriteks. Itaalias, Horvaatias ja Sloveenias on kunelitele traditsiooniliselt jahti peetud: varem toidu, naha ja rasva, tänapäeval rohkem lõbu pärast. Itaalias on kunelid kaitse all, kuid vahel kütitakse neid siiski ebaseaduslikult.^[6]

Ka Suurbritannias peavad mõned neid kahjuriteks, kuid Briti seadused (Wildlife and Countryside Act 1981) keelavad osade meetodite kasutamise nende tapmiseks ja püüdmiseks ilma litsentsita. Kaitsmaks oma saaki või kogukonna heaolu ja tervist võivad maaomanikud kuneleid tappa või püüda meetoditega, mis pole seaduses keelatud, ka ilma litsentsi omamata.^[8]

Kunel kuulub Berni konventsiooni III lisas loetletud liikide hulka.^[6]

• David W. MacDonald, Pricilla Barret Euroopa imetajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002 ISBN 9985-70-100-3

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kunel

• The Dormouse Hollow