Klavikord

Klavikord

Liigitus	Klahvpillid / Kordofonid
Sugulaspillid
klaver, klavessiin

Klavikordimuusika näiteid: Johann Jacob Froberger – "Tombeau" Antonio de Cabezon – "Duuiensela"

Klavikord on Euroopa klahvpill.

Pilli nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast clavis ('klahv') ja kreekakeelsest sõnast χορδή (chorda 'pillikeel').

Hornbosteli-Sachsi muusikainstrumentide liigituse järgi kuulub klavikord kordofonide hulka.

Klavikord on vanim klahvpill oreli ja klavessiini järel, see leiutati 15. sajandi alguses. Klavikord oli populaarne 16.–18. sajandil, peamiselt saksakeelsetel aladel, Skandinaavias ja Pürenee poolsaarel. Pill kadus laiemast kasutusest 1850. aasta paiku. Arnold Dolmetsch taaselustas klavikordide ehitamise 1890. aastatel. Enamik enne 1730. aastaid ehitatud pillidest olid väikesed (ulatus kolm või neli oktavit), nüüd ehitati klavikorde viie või kuue oktaviga.

Ajalooliselt kasutati klavikordi laialdaselt harjutamise pillina või abivahendina komponeerimisel. Tänapäeval mängivad klavikordi eeskätt renessanss-, barokk- ja klassitsismiaegse muusika fanaatikud. Klavikordid köidavad paljusid ostjaid ja neid valmistatakse üle maailma. Viimase 70 aasta jooksul on tehtud üle 400 klavikordimuusika salvestise.

Klavikord on tähelepanu äratanud ka teistes muusikastiilides, näiteks rokkmuusikas on klavikordist arenenud klavinett, mis sisuliselt on elektriline klavikord.

Klavikordis jooksevad enamasti ühepikkused keeled põiki läbi nelinurkse kõlakasti vasakult paremale häälestuspulkade ehk virbliteni. Enne häälestuspulki ületavad keeled kõvera puust roobi. Klavikordi tööpõhimõte on lihtne. Klahvide mängijast kaugemates otstes on väikesed messingist plaadikesed. Keeled, mis on tavaliselt messingist või messingi ja raua sulamist, on kinnitatud kahekaupa ühele helikõrgusele nagu ka näiteks lautol või mandoliinil. Kui klahv alla vajutatakse, lööb metallist plaadike keeli altpoolt. Erinevalt klaverist ei põrku plaadike kohe keeltest eemale, vaid jääb nendega kontakti, kuni klahv vabastatakse. Plaadike käitub samaaegselt sadula ja heli tekitajana. Heli tugevust saab varieerida muutes löögi tugevust. Kui klahv vabastatakse, kaotab plaadike kontakti keeltega ja keelte võnkumine summutatakse tekstiiliribaga.

Kuna keel vibreerib roobist kuni seda lööva plaadikeseni, võib ühele keelele olla määratud mitu klahvi, mis jagavad keelt erineva pikkusega osadeks, tekitades nii erineva kõrgusega heli. Varastel klavikordidel kasutati seda võimalust väga sagedasti. Võimalikult paljude helikõrguste mängimine samal keelel jõudis välja sellise pillini nagu monokord, millel on ainult üks keel. Suuremal osal klavikordidel oli siiski igale keelele määratud kaks või kolm erinevat helikõrgust. Seega ei olnud võimalik antud instrumendiga võtta kõiki võimalikke akorde. Seejuures jälgiti, et samal keelel mängitavad noodid ei oleks sellised, mida on sageli vaja üheaegselt kuulda. Sellisel helikõrguse muutmise süsteemil on eeliseid teiste pillide ees (millel iga keel kõlab kogu pikkuses ja ainult ühel kõrgusel), näiteks häälestusmugavus (häälestada tuleb vähem keeli), aga on ka varjukülgi, näiteks mängides legato's, peab olema eriti tähelepanelik kahe sama keelt jagava klahvi järjestikuste löökidega, muidu võib osa noote jääda kõlamata.

Mõnedel klavikordidel on aga iga klahvi jaoks oma keel. Esimene viide sellise pilli olemasolule pärineb aastast 1693, esimese taolise teadaoleva klavikordi ehitas Johann Michael Heinitz 1716. aastal. Tavaliselt on niisuguste klavikordide heli aga eelpool kirjeldatute omast tunduvalt vaiksem, kuigi 19. sajandi algusest pärit Rootsi klavikordid (millel on iga klahvi jaoks oma keel) kalduvad olema hoopis suurema kõlajõuga kui ajaloolised klavikordid, millel keeli vähem kui klahve.