Kapitaliturg

Kapitaliturg (inglise keeles capital market) on pikaajaliste finantstehingute turg, kus kaubeldakse võlakirjade ja mitmesuguste laenutoodetega. Need turud suunavad hoiustajate rikkuse inimestele, kes suudavad selle panna tulemuslikku kasutusse, nagu näiteks pikaajalisi investeeringuid tegevad ettevõtted või valitsused.^[1] Finantssektori reguleerijad, näiteks Inglismaa Pank (BoE) Suurbritannias või Ameerika Ühendriikide Väärtpaberite ja Võlakirjade Komisjon (SEC), jälgivad oma riigi kapitaliturge, et kaitsta investoreid muu hulgas pettuste eest.

Nüüdisaegsed kapitaliturud on peaaegu alati paigutatud arvutipõhisesse elektroonilise kauplemise süsteemi. Enamikku on juurdepääs vaid finantssektori esindajatel või valitsuste ja korporatsioonide rahandusosakondadel, kuid mõnele on juurdepääs ka avalikkusel. Selliseid süsteeme on tuhandeid, enamik teenindab vaid väikest osa tervest kapitaliturust. Süsteeme kasutavad börsid, investeerimispangad ja valitsuse osakonnad. Need süsteemid on koondunud sellistesse finantskeskustesse nagu London, New York ja Hongkong. Kapitaliturud on turud, kus raha on ette nähtud kasutada kauemaks kui üks aasta.^[2]

Kapitaliturgude põhiline jaotus toimub primaarturu ja sekundaarturu vahel. Primaarturul müüakse investorile uued aktsiad või võlakirjaemissioonid mehhanismi kaudu, mis kannab nimetust underwriting. Primaarturul on põhilisteks pikaajaliste vahendite otsijateks valitsused (nii linnavalitsuslikud, kohalikud kui riiklikud) ja äriettevõtted. Valitsused kipuvad väljastama vaid võlakirju, ettevõtted aga ka omakapitali. Põhilised üksused, mis ostavad võlakirju või aktsiaid on pensionifondid, riskifondid, riiklikud investeerimisfondid ja vähemal määral jõukad eraisikud ja investeerimispangad kaubeldes oma enda nimel. Sekundaarturgudel toimub väärtpaberite müümine ja ostmine investorite ja börsimaaklerite vahel, tavaliselt börsil või börsiväliselt. Sekundaarturgude olemasolu tõstab primaarturu investorite valmisolekut, sest nad teavad, et neil on võimalus kiirelt oma investeeringutest raha välja võtta, kui vajadus peaks tekkima.^[3]

Teine oluline jaotus on aktsiaturgude (omandiväärtpaberitega kauplemiseks, mida teatakse ka kui aktsiaid, mille puhul investorid saavad ettevõtte kaasomanikeks) ja väärtpaberiturgude (investorid saavad võlausaldajateks) vahel.^[3]

Rahaturgudel müüakse lühiajaliselt välja antud laenuinstrumente, mõnikord isegi laene, mis makstakse tagasi järgmisel päeval. Kapitaliturul kaubeldakse seevastu pikaajaliste finantsinstrumentidega, näiteks aktsiate ostmine või laenud, mille maksetähtaeg on üle ühe aasta.^[2]

Rahaturgudelt laenatud raha kasutatakse tavaliselt igapäevasteks üldisteks kulutusteks, et katta lühikest likviidsuse puudumise perioodi. Näiteks võib ettevõte saada makseid klientidelt, kuid need pole veel kontole jõudnud, aga samal ajal soovitakse kohe maksta palgaraha. Primaarsetelt kapitaliturgudelt laenates soovivad ettevõtted sageli investeerida füüsilistesse seadmetesse, mis aitaksid suurendada ettevõtte tulu. Investeeringu tasuvusaeg võib olla kuid või aastaid ning seetõttu on tegemist pikaajalise rahastusega.^[3]

Rahaturg ja kapitaliturg moodustavad kitsas mõistes finantsturu. Laiemas mõttes koosneb finantsturg paljudest kanalitest, mille kaudu tehakse ühiskonna säästud kättesaadavaks tööstuslikele ja kommertsettevõtetele ning avalikule võimule.

Tavalised pangalaenud ei kuulu tavaliselt kapitalituru tehingute hulka, isegi kui laenutähtaeg ületab ühe aasta. Põhierinevus on pangalaenu mittekindlustatus. Teiseks erinevuseks on pankade ja teiste sarnaste asutuste suurem reguleeritus laenude andmisel võrreldes kapitalituru laenudega. Kolmandaks erinevuseks on hoiustajate ja aktsionäride suurem riskikartlikkus kui kapitaliturgude investoritel. Kõik need kolm erinevust piiravad institutsioonilist laenamist kui finantsallikat. Kaheks panku soosivaks erinevuseks on ka pankade parem ligipääs väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning võime laenamisega raha luua. 20. sajandil põhines enamiku ettevõtete rahastus (v.a aktsiad) pangalaenudel. 1980. aastatest alates suureneb trend otseinvesteeringute suunas. Suured ja edukad ettevõtted on aru saanud, et nad peavad maksma vähem intressi laenates otse kapitaliturgudelt. Eriti tugev on selline tendents Ameerikas. Lena Komileva kirjutas The Financial Timesis, et kapitaliturud võtsid pankade laenuandmise kui pikaajaliste finantseeringute põhiallika üle 2009. aastal – see peegeldab 2008. aasta majanduskriisile järgnenud pankade riskikartlikkust ja regulatsioone.^[4]

Eesti kapitaliturul ei ole eeldusi väga suureks kasvada, kuid tähtis on, et see toimiks. Ka börs on riigi jaoks sarnaselt investeeringutega infrastruktuuris oluline majanduse arengu eeldus. Korralik kapitaliturg tagab ettevõtjatele ja säästjatele senisest märksa enam valikuid.

Rahandusministeerium koostas 2012. aasta suvel analüüsi Eesti kapitalituru kohta, millest selgus selle ülimalt vähene likviidsus ja pangandussektorikesksus. Euroopa Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioon (EVCA) viis Ida-Euroopa riikide hulgas läbi uuringu, mis näitas, et riskikapitali investeeringute suhtelt SKPsse jääb Eesti üle kahe korra alla Ida-Euroopa riikide keskmisele. Kui Ida-Euroopas tervikuna moodustab riskikapitali investeeringute osakaal SKP-st 0,105%, siis Eestis on see näitaja 0,040%, Leedus 0,087% ja Lätis 0,112%.^[5]

Eesti kapitaliturul saavad laenu vaid suured ettevõtted, väikese ja keskmise suurusega ettevõtetel pole aga täiendavat omakapitali kusagilt võtta. Omakapitali pakuvad küll teatud investeerimisfondid, kuid väiksematesse ettevõtetesse investeerimine on riskantne. Tavaliselt küsitakse suuremat tootlust ja investorid müüvad peagi kasumi teenimiseks oma osaluse maha. Selliste investeeringute tarvis on oluline aga kohalik ja toimiv börs. Börs tõmbab ligi uusi börsiinvestoreid ja kauplemisaktiivsus suureneb. Eesti kohalik kapital suureneb riskikapitali ja börsi kaudu finantseerides. Ka väikeettevõtetel on siis rohkem kapitali kaasamise võimalusi ning suurem omakapitali osakaal suurendab ettevõtte laenuvõimekust.^[6]

Elavdamaks kapitaliturgu lõid Majandusministeerium ja Eesti valitsus koostöös Läti, Leedu kolleegide ja Euroopa investeerimisfondiga 100 miljoni euro suuruse fondifondi. Fondifond investeerib omakorda erafondidesse, mis hakkavad tulevikus pakkuma kohalikele ettevõtjatele omakapitali. Ka Eesti Arengufondil koostöös Eesti Äriinglite Assotsiatsiooni ja Eesti Riskikapitali Assotsiatsiooniga on oluline roll soovitada valitsusele uusi poliitilisi algatusi kapitalituru arendamiseks.^[6]