Koaksiaalkaabel

Koaksiaalkaabel on kahe kontsentrilise (ühiskeskmese) soonega kaabel, mille sisemist soont ümbritseb dielektrikuga eraldatult väline silindriline soon. Kaabli välissoont isoleerib ja kaitseb välismõjude eest plastist kattekiht.

Sisemiseks sooneks on enamasti üks vasktraat (näiteks läbimõõduga 1 mm), painduvatel kaablitel aga mitmest traadist keerutatud kiudjuhe. Väline soon on valmistatud vask- või alumiiniumtraatidest punutisena ja toimib ühtlasi elektromagnetilise varjena. Punutise all on enamikul kaablitel alumiiniumfooliumist elektrostaatiline varje, mis suurendab häirekindlust. Eriti häirekindlatel kaablitel on kaks omavahel isoleeritud varjesoont, vt triaksiaalkaabel.

Koaksiaalkaablit kasutatakse peamiselt televisioonisignaali edastamiseks, kuid seda on kasutatud ka andmeedastuseks 10Base2 ja 10Base5 Etherneti arvutivõrkudes.

Kaabli otsa monteeritakse pistikuna tavaliselt F-konnektor.

• 1880 – koaksiaalkaabel patenteeriti Inglismaal Oliver Heaviside'i poolt (patent nr 1407).^[1]
• 1884 – Siemens & Halske patenteerisid koaksiaalkaabli Saksamaal (patent nr 28 978, 27. märts 1884).^[2]
• 1894 – Oliver Lodge demonstreeris Royal Institutionis lainejuhti. Nikola Tesla sai USA patendi Elektrijuhid – 6. veebruaril.
• 1929 – esimene kaasaegne koaksiaalkaabel patenteeriti Lloyd Espenschiedi ja Herman Affeli poolt AT&T, Bell Telephone Laboratories.
• 1936 – toimus esimene telesignaaliedastus läbi koaksiaalkaabli. 1936. aasta suveolümpiamängude ajal Berliinist Leipzigi.
• 1936 – ehitati maailma esimene veealune koaksiaalkaabel Austraalias Melbourne'i lähedalt Apollo Bay ja Stanley vahele. 300 km pikkune kaabel suutis edastada vaid ühte lairibakanalit ja seitset telefonikanalit.
• 1936 – AT&T paigaldas eksperimentaalse telefoni ja televisiooni koaksiaalkaabli New Yorgi ja Philadelphia vahele koos automaatsete võimenditega iga 10 miili tagant. See saadi valmis detsembris, sellega sai edastada juba 240 samaaegset telefonikõnet.^[3][4]
• 1936 – Post Office (nüüd BT Group) paigaldas koaksiaalkaabli Londoni ja Birminghami vahele, võimaldades kasutada kuni 40 telefonikanalit.
• 1941 – esimene kommertskaabel oli kasutusel USA-s AT&T, Minneapolise (Minnesota osariik) ja Stevens Pointi (Wisconsini osariik) vahel. Kasutusel oli L1-süsteem, mis võimaldas edastada kas ühte telekanalit või 480 telefonikõnet.
• 1956 – paigaldati esimene transatlantiline koaksiaalkaabel TAT-1.