Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
 |
|
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull' truu'iks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
Muusika: Friedrich Pacius
Sõnad: Johann Voldemar Jannsen
"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" on Eesti Vabariigi riigihümn.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Hümni viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu soome helilooja Friedrich Pacius. Ta viisistas sellega Johan Ludvig Runebergi luuletuse "Vårt land" ('Meie maa'). Laul muutus Soomes rahvuslauluks. Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule 1869. aasta alguses Johann Voldemar Jannsen. Väidetavalt tegid laulu temale tuntuks Helsingi Ülikooli teadlased Julius Krohn ja Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen, kes külastasid Tartut 1867. aastal. Siiski on võimalik, et ta tundis laulu juba varem alates 1849. aastast ilmunud saksakeelsete väljaannete ja noodikogude alusel.[1] Krohn õpetas laulu viisi ja värsked soomekeelsed sõnad Lydia Koidulale ning Yrjö-Koskinen saatis hiljem tema isale I. J. Inbergi lauluvihiku "Moniäänisiä lauluja Nuorisolle", mis sisaldas laulust meeskoorile seatud neljahäälsed noodid.[2][3][4] Jannsenile oli ka eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne 1868. aastal ilmunud laul "Hioma - ehk issamaa laul".[5][6]
Jannseni sõnadega laulu lauldi esimesel üldlaulupeol, mis toimus 18.–20. juunil 1869. aastal. Kui 1884. aastal Otepääl Eesti rahvuslippu õnnistati, jäi ainsa isamaalise lauluna kõlama "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga Eestis sai 19. sajandi lõpul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algselt üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast bolševike riigipööret Venemaal iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks, Soomes riigihümnina "Maamme"-laul. Tsaarivalitsus keelas laulu 1913. aastal. 1917. aastal poliitiliste sündmuste teravnedes kõlas "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" hümnina ja väljendas selgelt eesti rahva poliitilisi tundeid. Kui 1918. aastal 23. veebruaril kuulutati Pärnus Endla teatri rõdult välja Eesti Vabariik, järgnes sellele spontaanne "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ühislaulmine.
6. juunil 1935 kuulutas Peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu välja võistluse uue riigihümni saamiseks, sõnade tähtajaga 1. septembril ja viisi tähtajaga 31. detsembril 1935. Sõnad pidid käsitama üldjoontes: rahva kangelasmeelt ja kangelaslikku võitlust ajaloo kestes; kindlat ja lootusrikast usku rahva tulevikku ja igavikku; armastust ja kiindumust kodumaa kauni looduse, eesti keele ja rahvuslikkude tõuvooruste vastu; eestluse üldaateid, mille kaudu kõvendatakse sidet ka väliseestlastega; hõimuaadet; rahva töö- ja kodukultust, rahva võimsat tungi vaimse eneseteostamise poole.[7]
Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal oli "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" keelatud. Hümni avalikult laulmine tõi kaasa repressioonid, kuid laul ei ununenud. Igal õhtul võis seda meloodiat kuulda ka Soome raadiost pärast saadete lõppu. Soome ametlike delegatsioonide külaskäikude puhul olid Nõukogude Eesti parteijuhid ja ametnikud sunnitud seda püsti seistes kuulama. Eesti Vabariigi taastamisega 1991. aastal võeti uuesti kasutusele ka Eesti riigihümn.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Pekka Linnainen (2.05.2021). "Entäpä jos Maamme-laulu saapuikin Viroon saksankielisenä?". Estofennia (soome keeles). Vaadatud 9.05.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Pekka Linnainen (4.10.2019). "Maamme-laulu ja kadonneen kertosäkeen tapaus". Estofennia (soome keeles). Vaadatud 6.10.2019.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Julius Krohn". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 14.05.2018.
- ↑ "Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 14.05.2018.
- ↑ Eesti hümn
- ↑ Kirjandusarhiiv - Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika Meie hümni algupära.
- ↑ Luuakse uus riigihümn. Esmaspäev nr 23, 10. juuni 1935, lk
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Artur Taska, "Eesti hümn". Lund 1983, 182 lk
- Küllo Arjakas, "Eesti hümn". Lisa: CD-plaat. Menu Kirjastus, Tallinn 2012, 160 lk; ISBN 9789949495009
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Varaseim, 1908. aasta plaadistus Otto Bachmanni esituses [1]
- 1927. aasta plaadistus Estonia teatri koorilt Juhan Aaviku juhatusel [2]
- MP3 fail Eesti Vabariigi Presidendi veebilehelt, (3.0 MB)
- Muusikavideo YouTube'is
- Riiklikud sümbolid
- Eesti post: mark "Eesti hümn"
- Jüri Aarma, "Oma hümn on kõige kiuste olemas" (Küllo Arjakase raamatu "Eesti hümn" arvustus) – Maaleht 5. aprill 2012, online-versioon 8. aprill 2012
