Depeche Mode

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Depeche Mode on inglise elektroonilise muusika ansambel, mis asutati Basildonis Essexis 1980. aastal. See on üks edukamaid uue laine (new wave) ja uusromantilisi bände. 2006. aasta seisuga on bänd müünud maailmas umbes 91 miljonit helikandjat (56 miljonit albumit ja 35 miljonit singlit).

• Dave Gahan (vokaal, helilooja alates 2005)
• Martin Gore (helilooja, vokaal, süntesaator, kitarr)
• Vince Clarke (1980–1981, helilooja, süntesaator)
• Andrew Fletcher (1980–2022, süntesaator)
• Alan Wilder (1982–1995, helilooja, produtsent, trummid, süntesaator)

Depeche Mode'i juured ulatuvad aastasse 1977, kui Vince Clarke ja Andrew Fletcher asutasid ansambli No Romance in China. Bändil ei läinud hästi ning kolm aastat hiljem moodustasid Martin Gore ja Clarke ansambli French Look. Kui ansambliga liitus Andy Fletcher, võeti nimeks Composition of Sound. Algul oli bändi esimees ja laulja Vince Clarke, kuid ta ei tundnud end kunagi selles rollis eriti mugavasti. 1980 nägi Clarke ühes kohalikul esinemisel laulmas Dave Gahanit, kes esitas David Bowie laulu „Heroes“. Gahan võeti bändi liikmeks ja nimi muudeti Depeche Mode'iks, mis on võetud prantsuse moeajakirjalt. Hiljem sai Depeche Mode'ist Daniel Milleri uue plaadifirma Mute Records üks esimesi artiste. Tähelepanuväärne on, et alguses sidus kahte poolt vaid suuline leping.

Aastal 1981 andis bänd välja oma esimese albumi „Speak and Spell“. Kohe saatis neid ka edu. Album jõudis Suurbritannias muusikaedetabelis 10. kohale ja lugu „Just Can't Get Enough“ sai hitiks. Pärast esimest turneed lahkus Vince Clarke Depeche Mode'ist, et koos Alison Moyet'ga luua bänd Yazoo ja hiljem Andy Belliga Erasure. Lugude kirjutamise võttis üle Martin Gore, kes oli debüütalbumil kirjutanud lood „Tora! Tora! Tora!“ ja „Big Muff“. Vince Clarke'i hakkas asendama õppinud muusik Alan Wilder. Wilder ei osalenud teise albumi „A Broken Frame“ tegemisel, kuid võeti pärast seda juba ametlikult Depeche Mode'i liikmeks.

Suurem muudatus tuli 1983. Album „Construction Time Again“ oli muusikalt tumedam ja laulusõnadelt sügavamõttelisem. See stiil juurdus 1986 albumil „Black Celebration“. Kuigi Depeche Mode oli jäänud Duran Duran ja U2 varju, tundus see muutuvat isegi eeliseks. Tekkima hakkas suur austajaskond, kes läinuks nendega läbi tule ja vee. Albumiga „Music for the Masses“ saabus ka läbilöök USA-s. Maailmaturnee kulmineerus kontserdiga 80 000 inimesele Pasadena Rose Bowli staadionil. Kontserdist andi välja kontsertalbum „101“ ja samanimeline dokumentaalfilm.

Aastal 1990 anti välja album „Violator“, mis on seni pundi suurima müügieduga plaat. Singlist „Personal Jesus“ sai nende esimene kuldsingel USAs ja „Enjoy the Silence“'ist nende edukaim singel. Uue albumi reklaamimiseks peeti Los Angelese kaubanduskeskuses autogrammitund, mis meelitas kohale 17 000 poolehoidjat. Aknad löödi sisse ja üritus tuli katkestada. Kohale kutsuti politseibrigaadid ja helikopterid. Turnee „World Violation Tour“ oli aga edukas. Kõigi kontsertide piletid müüdi mõne tunniga välja.

Pärast kolmeaastast vaheaega tuldi välja uue albumiga „Songs of Faith and Devotion“, mis tõusis nii USAs kui ka Suurbritannias muusikaedetabelis esimeseks. Album oli eelmistest palju rokilikum. Albumile järgnes 14 kuud kestnud kontsertreis „Devotional“, mis osutus kõikidele pundiliikmetele kurnavaks. Fletcher pidi viimase osa turneest kaasamängimisest keelduma, lisaks ilmnes Dave Gahani narkosõltuvus. Pärast turnee lõppu, aastal 1995, teatas Alan Wilder enda lahkumisest.

1996. aastal võttis Dave Gahan heroiini üledoosi ja oli kaks minutit kliiniliselt surnud. Pärast seda läks ta võõrutusravile. Pärast sealt naasmist võttis ta ühendust Martin Gore'iga, et arutada bändi tuleviku üle. 1997 avaldatigi album „Ultra“, mis debüteeris Suurbritannia muusikaedetabelis esikohal. Seekord keelduti aga turneele minemast.

Aasta hiljem anti välja kogumik „The Singles 86>98“ ja mindi neljakuulisele esinemisreisile, mis algas Eestis Tartu lauluväljakul. Kolm aastat hiljem avaldati album „Exciter“ ja külastati taas Eestit. Seekord anti kontsert Tallinna lauluväljakul.

2004. aasta jõulude paiku teatas bändi ametlik koduleht depechemode.com, et bänd on otsustanud uuesti stuudiosse minna, et salvestada uus album koos produtsendi Ben Hillieriga. 2005. aasta oktoobris lastigi müügilettidele album „Playing the Angel“, millel on ka kolm Dave Gahani kirjutatud laulu. 2006. aasta märtsis esines Depeche Mode Tallinnas Saku Suurhallis.

2008. aastal alustas ansambel tööd uue albumi kallal, mis kannab nime „Sounds of the Universe“ ning mis ilmus 2009. aasta aprillis.

2023. aasta 6. augustil esines Depeche Mode neljandat korda Eestis, sedakorda taas Tallinnas lauluväljakul.^{[1] [2] [3]}

• 1981 – „Speak & Spell“ (UK nr 10; US nr 192)
• 1982 – „A Broken Frame“ (UK nr 8; US nr 177)
• 1983 – „Construction Time Again“ (UK nr 6)
• 1984 – „Some Great Reward“ (UK nr 5; US nr 51)
• 1986 – „Black Celebration“ (UK nr 3; US nr 90)
• 1987 – „Music for the Masses“ (UK nr 10; US nr 35)
• 1990 – „Violator“ (UK nr 2; US nr 7)
• 1993 – „Songs of Faith and Devotion“ (UK nr 1; US nr 1)
• 1997 – „Ultra“ (UK nr 1; US nr 5)
• 2001 – „Exciter“ (UK nr 9; US nr 8)
• 2005 – „Playing the Angel“ (UK nr 6; US nr 7 EE nr 1)
• 2009 – „Sounds of the Universe“
• 2013 – „Delta Machine“
• 2017 – „Spirit“
• 2023 – „Memento Mori“

• 1989 – „101“ (UK nr 7; US nr 45)
• 1993 – „Songs of Faith and Devotion Live“ (UK nr 46; US nr 193)
• 2006 – „Touring the Angel“
• 2010 – „Tour of the Universe“
• 2014 – „Live in Berlin“ (UK nr 64)
• 2020 – „Live Spirits Soundtrack“

• 1985 – „The Singles 81→85“ (UK nr 6; US nr 113)
• 1998 – „The Singles 86>98“
• 2004 – „Remixes 81–04“
• 2006 – „The Best of Depeche Mode, Volume 1“ (UK nr 18; GER nr 1)
• 2011 – „Remixes 2: 81–11“

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Depeche Mode

• Ametlik koduleht