Dean Martin

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (November 2024) (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Dean Martin
Sünninimi	Dino Paul Crocetti
Tuntud kui	King of Cool Dino Martini
Sündinud	7. juuni 1917 Steubenville, Ohio, USA
Surnud	25. detsember 1995 Beverly Hills, California, USA
Stiilid	big band, kantri, easy listening, sving, traditional pop, vocal jazz
Elukutse	laulja, näitleja, filmitootja, koomik
Tegev	1940–1990
Plaadifirma	Columbia Records Capitol Records Reprise Records
Seotud esitajad	Frank Sinatra, Joey Bishop, Peter Lawford ja Sammy Davis Jr.
Veebileht	www.deanmartin.com

Dean Martin (sünninimi Dino Paul Crocetti; 7. juuni 1917 Steubenville, Ohio – 25. detsember 1995) oli USA laulja, näitleja, estraadikoomik ja filmiprodutsent.

Mitmekülgse lavatähena oli ta üks populaarsemaid 20. sajandi keskpaiga meelelahutajaid Ameerikas. Erilise karisma ja enesekindluse tõttu hüüti teda King of Cooliks.

Martin sündis 1917. aastal USA Ohio osariigis. Tema itaallasest isa Gaetano Alfonso Crocetti (1894–1967) ja itaallasest-ameeriklannast ema Angela Crocetti (1899–1966) olid abiellunud 1914. aastal. Martini isa, kes töötas juuksurina, oli pärit Montesilvanost Abruzzost, ja ka tema emapoolsed juured on arvatavasti sealt. Martinil oli ka vanem vend William Alfonso Crocetti (1916–1968). Martini emakeel oli itaalia keel, mida ta rääkis Abruzzo dialektiga. Inglise keelt ei rääkinud ta enne, kui alustas viieaastaselt kooliteed. Kui ta Grant Elementary Schoolis Steubenville'is õppis, kiusati teda tihti vigase inglise keele pärast. Hiljem, teismelisena, hakkas ta hobi korras trumme mängima. 10. klassis kukkus Martin Steubenville'i keskkoolist välja, sest arvas, et on targem kui ta õpetajad. Ta hakkas alkoholi müüma, töötas krupjeena, Blackjacki diilerina, terasetehases ja hakkas tegelema poksiga.

15-aastaselt oli ta poksija, kes kutsus end Kid Crochet'ks. Poksimisega sai ta ninaluumurru (hiljem parandatud), armilise huule, katkised nukid (tal polnud raha, et rusikate sidumiseks sidemeid osta) ja muljutud keha. Mõnda aega jagas ta tuba Sonny Kingiga, kes nagu Martingi alustas tööd meelelahutusäris. Kuuldavasti korraldasid Martin ja King korteris rusikavõitlusi ning inimesed maksid, et neid pealt vaadata.

Martin tegi poksimisega lõpparve ja asus tööle põrandaalusesse kasiinosse sigaretipoe taga, kus ta kaubapoisina varemgi töötanud oli. Samal ajal laulis ta kohalike bändidega, kutsudes end Dino Martiniks (ooperitenori Nino Martini järgi). Ta laulis mahedas stiilis, mida mõjutas Harry Mills ja ka teised lauljad. 1940. aastatel hakkas ta laulma Sammy Watkinsi juures, kes soovitas tal oma nime Dean Martiniks muuta.

1941. aasta oktoobris abiellus Martin Elizabeth Anne McDonaldiga. Nad said neli last, kuid lahutasid abielu 1949. aastal. 1940. aastatel töötas Martin paljude bändidega, enamasti oma välimuse ja iseloomu pärast. Ta põrus New Yorgi ööklubis Riobamba, kui proovis Frank Sinatrat jäljendada, kuid tänu sellele nad hiljem kohtusid.

Martin läks 1944. aastal Ameerika Ühendriikide sõjaväkke, et aasta Akronis Ohios teenida, kuid sai sealt peagi vabaks (ilmselt terviserikke pärast).

1946. aastaks oli Martin saavutanud teatud edu ning ta oli natuke rohkemat kui üks tavaline ööklubilaulik. Ta meelitas küll kohale publikut, kuid kaugeltki mitte nii palju kui Sinatra või Crosby.

Martin tõmbas Metro-Goldwyn-Mayeri ja Columbia Picturesi tähelepanu, kuid Hollywoodi saamiseks polnud see piisav. Ta kohtus koomik Jerry Lewisega ühes New Yorgi klubis, kus nad mõlemad esinemas olid. Martin ja Lewis sõbrunesid kiiresti ning hakkasid teineteise numbrites osalema. See viis neid muusikalise-komöödilise koostööni.

Martin ja Lewis tegid debüüdi Atlantic City klubis 500 24. juunil 1946. Publik ei võtnud neid hästi vastu. Klubi omanik Skinny D'Amato hoiatas neid, et kui järgmine esinemine parem ei ole, vallandab ta mõlemad. Klubi taga kössitades otsustasid nad kõik mängu panna. Nad jagasid oma numbri lauludeks, naljasketšideks ja improvisatsiooniks. Martin laulis ja Lewis riietus kelneriks, kes taldrikuid maha pillas ja Martini esituse kaoseks muutis. Lõpuks ajas Martin Lewist saiarullidega loopides taga. Nad tegid robustset vodevilli ja kõike muud, mis parajasti pähe tuli. Publik naeris. Tänu numbri edule said nad idarannikul palju tasuvat tööd, mis viis New Yorki Copacabana ööklubisse. Etendustes segas Lewis laulda üritavat Martinit, mistõttu lõppesid need teineteise tagaajamisega. Mõlemad ütlesid, et nende saladuseks oli lihtsalt publiku ignoreerimine ja teineteise jaoks mängimine.

Koos esinesid nad esimest korda televisioonis 20. juuni 1948 CBS-TV saates "Toast of the Town" (hiljem "The Ed Sullivan Show") koos Ed Sullivani, Rodgersi ja Hammersteiniga. 1949. aastal hakkasid Martin ja Lewis tegema raadiosaatesarja ning sõlmisid lepingu Paramounti produtsendi Hal B. Wallisega filmis "My Friend Irma" osalemiseks.

Agent Abby Greshler sõlmis neile ühe Hollywoodi parima tehingu: kuigi nad teenisid oma filmidest kahe peale vaid 75 000 USA dollarit, said Martin ja Lewis oma firma York Productionsi kaudu produtseerida aastas ühe filmi. Oma klubi, muusika, raadio ja teleesinemistega teenisid nad miljoneid.

Lewis kutsus Martinit üheks ajaloo suurimaks komöödiageeniuseks, kuid karm kriitika ja lakoonilised Martini ja Lewise filmid, mida produtsent Hal Wallis ei olnud nõus muutma, tekitasid Martinis rahulolematust. Aina vähem töötas ta entusiasmiga ja sellest tõusid Lewisega tülid. Nad lõpetasid ühistegevuse 1956. aastal, kümme aastat pärast esimest koostööd.

Martini esimene soolofilm "Ten Thousand Bedrooms" (1957) osutus täielikuks läbikukkumiseks. Lauljana oli ta siiski veel populaarne, kuid rock'n'roll'i aeg oli hääbumas.

Martin tahtis saada tõsiseks näitlejaks, tuntuks rohkema kui lihtsalt jämedate komöödiafilmide eest. Kuigi sõjadraamas "The Young Lionsis" (1958) näitlemise eest pakuti vaid osa senisest tasust, võttis Martin selle vastu. Tony Randall oli selle osa juba saanud, kuid talendiagentuur MCA sai aru, et filmiga oleks Martin saanud kolmel alal teenida: nad oleksid tema töölt ööklubides, filmides ja muusikaäris saanud raha teenida. Film oli Martini comeback'i stardijoon.

Martin näitles esimest korda Frank Sinatraga Vincente Minnelli draamas "Some Came Running" (1958). 1960. aastate keskpaigaks oli Martin filmi-, muusika-, televisiooni- ja ööklubistaar, samas kui Lewise filmikarjäär alla käis. Martin sai palju kiitust, kui mängis Howard Hawksi filmis "Rio Bravo" (1959), kus näitlesid ka John Wayne ja laulja Ricky Nelson. Uuesti töötas ta Wayne'iga "The Sons of Katie Eldersis"(1965), kus nad mängisid vendi.

Aastal 1960 sai Martin osa lavamuusikalis "Bells Are Ringing". Ta teenis töö eest 1960. aasta komöödias "Who Was That Lady?" välja ka Kuldgloobuse nominatsiooni, kuid jätkas dramaatiliste rollidega, mängides lõunamaist poliitikut 1961. aasta filmis "Ada" ja 1963. aasta sügavamõttelises draamas "Toys in the Attic".

Tema ja Sinatra näitlesid koos veel mitmes filmis: "Ocean's 11", muusikalis "Robin and the 7 Hoods", romantilises komöödias "Marriage on the Rocks" ja vesternides "Sergeants 3" ja "4 for Texas", mõnes osalesid ka nende sõbrad Sammy Davis, Jr., Peter Lawford ja Joey Bishop. Martin töötas ka Shirley MacLaine'iga filmides "Some Came Running", "Artists and Models", "Career", "All in a Night's Work" ja "What a Way to Go!".

Ta mängis satiirilist versiooni iseenda naistemehepoolest Las Vegase laulja Dinona komöödias "Kiss Me, Stupid" (1964) koos Kim Novakoga, kes tegi nalja tema näitlemise üle filmides "Matt Helm", kus ta oli kaasprodutsent. Kolmandas "Matt Helmi" filmis "The Ambushers" (1967) saab Helm, keda kohe hukkama hakati, oma viimase sigareti ja ütleb selle andjale: "Ma jään sind teispoolsusse mäletama," jätkates pehmelt, "kuskilt Steubenville'ist, ma loodan."

Lauljana jäljendas Martin Harry Millsi, Bing Crosby ja Perry Como stiili, kuni ta enda oma välja arendas ning suutis Sinatra ja Crosbyga duettides iseendaks jääda. Nagu ka Sinatra, ei osanud ta nooti lugeda, kuid salvestas rohkem kui 100 albumit ja 600 laulu. Tema tunnuslaul "Everybody Loves Somebody" lükkas aastal 1964 biitlite loo "A Hard Day's Night" USA edetabelis esikohalt. Sellele järgnes "The Door Is Still Open to My Heart", mis tõusis samal aastal kuuendale kohale. Elvis Presley oli öeldavasti Martini stiilist suuresti inspireeritud ja lõi "Love Me Tenderi" tema stiili järgi.

Martinit, nagu Elvistki, mõjutas kantrimuusika. Aastaks 1965 olid mõned Martini albumid, sealhulgas "Dean "Tex" Martin", "The Hit Sound of Dean Martin", "Welcome to My World" ja "Gentle On My Mind", kantri- ja vesternimuusikalikud, eeskujud olid Johnny Cash, Merle Haggard ja Buck Owens. Martin kutsus kantrilauljaid oma telesaatesse ja sai 1966. aastal Country Music Associationilt auhinna Man of the Year (aasta mees).

Kuid Martini imago smokingus Vegase meelelahutajana on olnud väga püsiv. Laul "Ain't That a Kick in the Head?", mida Martin laulis filmis "Ocean's 11", ei tõusnud sel ajal hitiks, kuid on hiljem meedias ja popkultuuris palju tähelepanu saanud.

Kolm aastakümmet oli Martin üks populaarsemaid meelelahutajaid Las Vegases. Martin laulis ja oli üks osavamaid koomikuid, saades kasu ka sellest aastakümnest, mille ta Lewisega töötades veetis. Martini tütar Gail laulis samuti Vegases ja isa telesaates ning oli selles ka saatejuht, kui Martin suvel välja vahetati. Tütar Deana ja poeg Ricci on lauljad. Vanim poeg Craig oli Martini telesaate produtsent ja tütar Claudia oli näitleja filmis "For Those Who Think Young". Kuigi Martinit nähti naistemehena, veetis ta palju aega oma perekonnaga. Tema teine abikaasa Jeanne ütles enne lahutust: "Igaks õhtusöögiks jõudis ta koju".

Karjääri edenedes sai Martin Frank Sinatraga üha lähedasemaks. 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses asutasid Martin ja Sinatra koos sõprade Joey Bishopi, Peter Lawfordi ja Sammy Davis juunioriga Rat Packi, pärast varasemat sõbrameeste bändi Holmby Hills Rat Packi, kuhu kuulusid Humphrey Bogart ja Lauren Bacall, mille liige oli olnud ka Sinatra. (Martini, Sinatra, Davise, Lawfordi, Bishopi grupp kutsus end Tipuks või Klanniks, kuid mitte kunagi Rat Packiks, kuigi just see nimi oli publiku seas populaarne). Mehed tegid koos filme, moodustasid osa Hollywoodi sotsiaalringkonnast ja olid ka poliitiliselt mõjuvõimsad (Lawfordi ja Patricia Kennedy abielu kaudu, viimane oli president John F. Kennedy õde).

Rat Pack oli legendaarne tänu Las Vegase etendustele. Näiteks suurelt sildilt Sands Hoteli ees võis lugeda: "Võib-olla Martin – võib-olla Frank – võib-olla Sammy". Esinemised olid väga väärtustatud, sest need ujutasid linna üle rikaste hasartmänguritega. Nende töö (alati ülikonnas) hõlmas laulmist nii üksi, kahekesi kui ka kolmekesi (koos nähtavasti improviseeritud naljade ja lobaga). Sotsiaalselt elektrilistel kuuekümnendatel tiirlesid nende naljad täiskasvanute teemade ümber, sealhulgas Sinatra naiste võrgutamine ja Martini joomine, nagu ka Davise rass ja religioon. Sinatra ja Martin toetasid kodanikuõiguste liikumist ega olnud nõus esinema klubides, kuhu ei lubatud afroameeriklastest või juutidest esinejaid.

Postuumselt on Rat Pack leidnud tee taassünnini, inspireerides ka George Clooney ja Brad Pitti "Ocean's" filmitriloogiat.

1965. aastal hakkas Martin NBC-s tegema iganädalast meelelahutussaadet "The Dean Martin Show", mida anti kuni 1974. aastani eetrisse 264 osa. Saade kasutas ära tema muretu joodiku imagot. Martin mängis mugava iseloomuga pooljoodikust poplauljat, kes lõi naistele külge ridadega, mille peale iga teine mees oleks ära teeninud ühe korraliku kõrvakiilu, ja kommenteeris ninakalt teisi kuulsusi. Intervjuus Briti 1983. aasta dokumentaalfilmile "Wine, Women and Song" tunnistas ta, et kuulas oma tekste kassettidelt. Nimelt oli Martin tuntud ka selle poolest, et ta ei teinud kunagi proovi. Mitu aastakümmet hiljem tunnistas ta, et lasi paigaldada kassetimängijaid nii koju, autosse kui ka golfikärusse, et saaks saateks harjutada.

Tema telesaade oli läbimurre. Kuna saade oli olemuselt vaba, mahtus sinna palju improviseeritud nalju Martinilt endalt kui ka tema saatekülalistelt. Niisugune vabadus tõi aga kaasa sõja Martini ja NBC tsensorite vahel, kes nõudsid rangemat sisukontrolli. Saade oli vaadatavuselt tihti esikümnes. Martin, kes hindas oma produtsendist sõpra Greg Garrisoni, sõlmis temaga tehingu ja andis talle oma saate tulust 50%. Selle protsendi õiguse tõi NBC Universal kiiresti kohtu ette.