Detektiivromaan

Detektiivromaan on üks kriminaalromaani alaliik, mille põhitunnus on mõrva- või kuritöömüsteeriumeid lahendav detektiivi tegelaskuju. Traditsiooniliselt koosneb detektiivromaan näiliselt täiuslikust mõrvast ja/või mingist muust kuriteost, valesti süüdistatud kahtlusalusest, kelle kohta on kaudsed asitõendid, politseinikest, kes ise mõistatuse lahendamisega hakkama ei saa, detektiivist ja tema teravast mõistusest ning jahmatavast ja ootamatust lõpust, mille käigus detektiiv paljastab süüdlase. ^[1]

Kõige levinumaks detektiivromaani kirjutusvõtteks võib nimetada "vähimat tõenäolisema tegelase võtet", mida kasutas kuulus kriminaalromaanide autor Agatha Christie. Selle võtte järgi on süüdlane tegelaskuju, keda lugeja ei kahtlusta kuriteo toimepanemises või kes tundub esmapilgul olevat välistatud kahtlusalune. ^[2]

Üheks esimeseks detektiivlooks peetakse 19. sajandi esimesel poolel Edgar Allan Poe (1809–1849) kirjutatud romaani "Mõrv Rue Morgue'il" (1841), mille peategelane on detektiiv C. Auguste Dupin. "Mõrv Rue Morgue'il" tutvustas lugejatele esimest korda detektiivi kui peategelast ja kasutas ka mõistatuslikke elemente.

19. sajandi teisel poolel arenes detektiivromaan tänu kirjanikule Wilkie Collins, kes kirjutas "Kuukivi" (1868), mida on sageli peetud esimeseks tõeliseks detektiivromaaniks. Need teosed panid aluse žanri olulistele elementidele, sealhulgas keerukatele intriigidele, põnevusele ja mõistatuslikele lahendustele. ^[3]

Oluline verstapost detektiivromaani ajaloos oli Arthur Conan Doyle'i loodud Sherlock Holmesi ilmumine 1887. aastal romaanis "Etüüd punases" (1887). Holmesist sai üks kõigi aegade kõige ikoonilisemaid detektiive, kelle loogiline mõtlemine ja tähelepanuväärne vaatlusoskus pakkusid lugejatele põnevust ja intriigi. ^[4]

Tänapäeval on detektiivromaanid endiselt väga populaarsed ja mitmekesised. Agatha Christie, Antonio Manzini, Patricia Cornwell, Peter May ja paljud teised on jätkanud žanri rikastamist, luues uusi ja põnevaid tegelasi ning keerukaid mõistatusi. Eesti kriminaalromaanide ekspert Jan Martinson soovitab just neid kirjanikke ja nende teoseid, millega oma vaba aega sisustada. ^[5]

Detektiivromaanid on tänapäeval mitmekülgsed, hõlmates alamžanre ja stiile. Nende hulka kuuluvad traditsioonilised mõistatusromaanid, romaan noir ja põnevusromaan.^[6] Lisaks on žanri laiendatud teiste meediumite, nagu telesarjade ja filmide, kaudu, luues põnevaid ja kaasahaaravaid lugusid nii trükisõnas kui ka ekraanil. Detektiivromaanid pakuvad lugejatele põnevust, intriigi ja võimalust lahendada mõistatusi koos lemmikdetektiividega ning on seega jäänud üheks kirjandusmaailma enim jälgitud kirjandusžanriks.^[7]

Sir Arthur Ignatius Conan Doyle (1859–1930) oli šoti kirjanik ja arst, kelle loodud Sherlock Holmes sai üheks kõigi aegade tuntumaks detektiiviks. Conan Doyle kirjutas mitmeid Sherlock Holmesi lugusid ja romaane, sealhulgas "Etüüd punases" (1887) ja "Baskerville'ide koer" (1902).^[8] Conan Doyle'i teoseid on tõlgitud eesti keelde ning neid on korduvalt ekraniseeritud.^{[9] [10]}

Agatha Christie (1890–1976) oli inglise kirjanik, keda peetakse kõigi aegade kõige kuulsamaks kriminaalromaanide autoriks.^[11] Christie kirjutas üle 66 kriminaalromaani, sealhulgas kuulsad teosed nagu "Mõrv Idaekspressis" (1934) ja "Roger Ackroydi mõrvamine" (1926).^[12] Ta on müünud üle sajasse miljoni eksemplari ja tema raamatuid on tõlgitud umbes 100 keelde.^[13] Guinnessi rekordite raamatusse on Christie lisatud 2018. aasta seisuga kui kõigi aegade enimmüüdud ilukirjandusteoste autor.^[3]

Samuel Dashiell Hammett (1894–1961) oli Ameerika kirjanik, kes oli oluline figuur hard-boiled-detektiivromaani (sõna-sõnalt "kõvakskeedetud detektiivromaan") žanri arendamisel. Tema ühed kuulsamad teosed on "Malta pistrik" (1930) ja "Kõhn mees" (1934). Hammett on tuntud oma realistlike ja karmide detektiivlugude poolest ning tema kirjutamisstiil mõjutas oluliselt kriminaalromaani žanri.^[14] Ajakiri Time lisas hiljuti oma 20. sajandi 100 parima Ameerika romaani nimekirja ka "Punase lõikuse" (1929).^[15]

Raymond Chandler (1888–1959) oli Ameerika kirjanik, kelle looming tõi hard-boiled detektiivromaani žanrile uue dünaamika ja keerdkäigud.^[3] Ta kirjutas mitu raamatut, mis keskendusid detektiiv Philip Marlowe'le, nagu "Sügav uni" (1939) ja "Hüvasti, mu arm" (1940). Chandlerit peetakse ka Dashiell Hammetti mantlipärijaks.^[16]

Sherlock Holmes on Arthur Conan Doyle'i loodud tegelaskuju, kes ilmub peategelasena 60 Doyle'i kriminaalromaanis. Holmes on tuntud oma terava mõistuse, deduktiivse osavuse ja erakordsete vaatlusoskuste poolest. Holmes on peategelane mitmetes lühijuttudes ja romaanides, mis keskenduvad tema seiklustele Londonis, kus ta lahendab kuritegusid, sageli koos oma usaldusväärse abilise dr John Watsoniga.^[17]

Hercule Poirot on väljamõeldud Belgia detektiiv, kelle lõi inglise kirjanik Agatha Christie. Ta on tuntud oma täpsuse, terava mõistuse ja võimekuse poolest lahendada keerulisi mõistatusi.^[18] Poirot on peategelane 33 Christie romaanis ja 54 novellis ning telesarjas "Hercule Poirot" (1989–2013), kus teda kehastab David Suchet. ^[19]

Miss (Jane) Marple on inglise kirjaniku Agatha Christie väljamõeldud karakter. Miss Marple on tuntud oma hiilgava vaistu ja inimeste psühholoogia tundmise poolest ning ta kasutab neid omadusi kuritegude lahendamiseks, mis sageli toimuvad tema kodukülas. Ta on üks Christie kõige armastatumaid tegelasi ning tema välimuse tagasihoidlikkus ja elegantne osavõtlikkus varjavad tema teravat ja analüütilist meelt. Tema tegelaskuju ilmub ka teleseriaalis "Marple" (1984–1992), kus teda kehastab Joan Hickson.^[20]

Philip Marlowe on Ameerika kirjaniku Raymond Chandleri loodud tegelaskuju. Philip Marlowe on hard-boiled-detektiiv, kes tegutseb Los Angeleses 1930. ja 1950. aastatel. Marlowe on tuntud oma terava pilgu, kavaluse ja moraalse kõigutamatuse poolest ning ta tegutseb tihti seaduse piiril, et lahendada keerulisi mõistatusi. Tema lugudes on tavaliselt keerulised vandenõud, ohtlikud kuritegelikud elemendid ja hämarad tegelased.^[21] Tema tegelaskuju esineb ka mitmes filmis, näiteks "Sügav uni" (1946).^[22]