Autine linnus
Autine linnus oli tänapäeva Läti territooriumil 13. sajandi alguses asunud Autine piirkonna keskuseks olnud linnus.
Linnus, mis oli Henriku Liivimaa kroonika järgi latgali üliku Waridote residentsiks, kuulus kuni 1209. aastani Jersika vürstile Vissevaldele, pärast seda läks ta vürsti ja Riia piiskop Alberti lepinguga piiskopi valdusse. Autine linnust on mainitud nii 1209. aasta lepingus (urbem Autinam) kui 1211. aasta Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu omavahelise maadejagamise lepingus (castra Autenine). Ilmselt oli Autine juba varem Jersikast üsna sõltumatu, kuna sealsed juhid sõlmisid Riia piiskopi ja Mõõgavendade orduga liiduleppe ning võtsid vastu Riia kiriku ristimise juba 1208. aastal.[1][2] 1215. aastal piiras lühikest aega Autine linnust ugalaste ja sakalaste vägi, mis orduvendade abiväe lähenemisel lahkus.[3]
Linnuse täpse asukoha kohta on aja jooksul välja käidud erinevaid hüpoteese. 19. sajandil paigutati seda Valterkalniņši mäele ja hilisema ordulinnuse kohale Valmieras, Antiņi külasse Valmierast loodes, Kauguri Pekaskalnsi mäele ja Auciemsi mõisa kohale Cēsisest loodes. Hiljem tekkis arusaam, et linnus pidi asuma Koiva vasakul kaldal Cēsise linna lähedal. Sellest lähtuvalt on asukohaks pakutud Cēsise Riekstukalnsi linnamäge (tänapäeval peetakse võndlaste linnuse paigaks), Gulbere mäge Cesvaine lähedal, hilisema Cēsise ordulinnuse kohta ja Vaive valla Sārumkalnsi linnamäge. Pärast latgalipäraste arheoloogiliste leidude avastamist Sārumkalnsil on paljud arheoloogid just seda linnamäge hakanud Autine linnuse asukohaks pidama. Sārumkalnsi kasuks räägib ka sealsamas avastatud latgalite hilisrauaaegne kalmistu, lähedus Cēsisele ja Idumeale, millega Autine kroonika järgi tihedalt seotud oli, ning sealsed ajaloolised kohanimed, mis võivad pärineda Autine nimest (Awetanns, Awtten, Avtin).[2][4][5][6]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Švābe, Arveds. Jersikas karaļvalsts, Senatne un Māksla, 1936. Nr.1, lk 5–31.
- ↑ 2,0 2,1 Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. XII, kommentaar 14
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XIX 3, lk 159
- ↑ HLK, lk 89, kommentaar 5
- ↑ Zemītis, Guntis. Liivlased. Vanim ajalugu (10.–16. sajand), lk 75–104 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011. Lk 77
- ↑ "Valsts izglītības satura centrs, kaart 14". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2014. Vaadatud 14. septembril 2014.