Alfred Neuland

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Alfred Neuland

Alfred Neuland 1920. aastal Antwerpeni suveolümpiamängudel.
Isikuandmed
Riik	Eesti
Sünniaeg	10. oktoober 1895
Sünnikoht	Valga, Eesti
Surmaaeg	16. november 1966 (71-aastaselt)
Surmakoht	Tallinn, Eesti
Sportlaskarjäär
Spordiala	tõstmine
Medalid
Olümpiamängud Kuld 1920 tõstmine Hõbe 1924 tõstmine Maailmameistrivõistlused Kuld 1922 tõstmine

Alfred Neuland (kodanikunimega Karl Alfred Neiland; 10. oktoober 1895 Valga – 16. november 1966 Tallinn) oli eesti tõstja, esimene Eesti Vabariigi olümpiavõitja (1920) ja maailmameister (1922).

Lisaks 1920. aasta Antwerpeni olümpiakullale võitis ta 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel hõbemedali ning püstitas kokku 12 maailma- ja 10 olümpiarekordit.

Pärast sportlaskarjääri teenis leiba ärimehena ning lõi kaasa kohalikus elus poliitikuna, hiljem oli treener ja kohtunik.

Karl Alfred Neiland sündis 10. oktoobril (vkj 28. septembril) 1895 Valgas Juhan ja Trina Neilandi viienda lapsena. Kokku oli peres seitse last, kellest kolm surid noores eas. 20. sajandi alguses rändas pere Riiga, sest Alfredi isa sai töökoha katlakütjana lauavabrikus. Riias möödusid tulevase olümpiavõitja noorusaastad. Elamistingimused olid halvad, elati tööliskorteris, mis ei aidanud kaasa Alfredi halvale tervisele. Kuna lapsi oli peres palju ja vanemate tähelepanu ei jagunud kogu aeg kõigile, said Alfred ja tema vennad palju omapäi tegutseda. See väljendus kalduvuses tegeleda spordiga, peamiselt tõstmisega.^[1][2][3]

Trenni tegi Alfred oma kaks aastat vanema venna Voldemari eeskujul. Esimesed sangpommid ja tõstekangid osteti juhutööde eest saadud palga ja vanematelt koolilõunateks antud raha kõrvalepanemisega. Esimesed trennid leidsid aset kortermaja keldris ja salaja, et vanemad ei teaks. Aja jooksul muutusid varem ostetud treeninguvahendid liiga kergeks ning koos vennaga soetati juurde suur ja raske kang. Koos sellega kaotas trenn oma saladuslikkuse, sest kangi mahaviskamise tõttu hakkas alumise naabri laest krohvikihte kukkuma.^[2][3]

„Isa (Alfred Neulandi isa Juhan Neiland) tuli ühel päeval koju ja siis teatas ema, et isa peab korra majja lööma „Poisid on raudkangi tuppa tassinud ja muudkui kolksutavad sellega. Kui sa seda kangi välja ei viska ja poisse korrale ei kutsu, siis visatakse meid poiste pärast varsti majast välja,“ teatanud ema. Isa läks rahulikult teise tuppa. Vaatas nurgas seisnud kangi, läks ja tegi akna lahti ning sammus siis kangi suunas. Võttis siis sellest kinni ja ei midagi. Kang ei liikunud. Isa küsinud, et kes seda tõstab? „Mina,“ vastas kõigepealt Voldemar. „Mina!“ hüüdis Alfred. Isa vaadanud poisse tunnustavalt ja teatanud, et hakkab edaspidi ka ise harjutama. Nii jäigi kang tuppa.“ – Ringhold Neuland, Alfred Neulandi poeg, 2007.^[4]

Kuuldused Alfred Neulandi tugevusest levisid ning teda kutsuti ennast näitama Riia spordiseltsi Mars, kus ta üllatas oma tugevusega isegi vanu tõstjaid. Spordiseltsi esimees soovis, et Neuland liituks spordiseltsiga ning vabastas ta selle jaoks isegi liikmemaksust. Tulevase olümpiavõitja esimene esinemine võistlustel leidis aset 1911. aasta veebruaris Riias toimunud tõstmise esivõistlusel. Vaid 15-aastane Neuland võistles kergekaalus ning saavutas tulemusi, mis üllatasid nii osalisi kui ka pealtvaatajaid. Neuland võitis oma kaalus ning püstitas võistlusel mitu Venemaa rekordit. Võistluse üldarvestuses tuli ta teisele kohale.^[5][6]

Alfred Neulandi esimene esinemine suurel tõstepõrandal leidis aset 1914. aastal Riias toimunud Venemaa meistrivõistlustel. Alfred Neuland tuli kergekaalus teisele kohale, saavutades viie tõste summaks 387,6 kg (kahe käega tõukamine 106,4 kg – kahe käega rebimine 69,9 kg – ühe käega rebimine 65 kg – kahe käega surumine 65,5 kg – ühega tõukamine 73,1 kg). Esikohale jäi ta alla 12,6 kg. Samal aastal osales ta Petrogradis 19. Venemaa meistrivõistlustel, kus ta tuli uuesti teisele kohale 400,2 kg (70 kg – 80 kg – 75 kg – 70 kg – 105,2 kg), jäädes seekord esikohale alla 12,5 kg. 1915. aastal sai ta lõpuks esikoha, saavutades kergekaalus 451,4 kg.^[7]

1914. aastal alanud esimene maailmasõda jõudis Neulandini aasta pärast selle algust. Sõtta läks ta vabatahtlikult, sest oli teada, et vabatahtlikult end üles andnud said parema teenistuskoha Vene keisririigi armees. Neuland määrati autojuhiks, kuigi ta polnud autot kunagi isegi puutunud, ja saadeti teenima Kaukaasia rindele. Seal sai ta haavata ning viidi taastuma Tiflisi laatsaretti. Sealt viis tema tee Petrogradi, kus ta 1917. aastal võttis osa 26. märtsil toimunud eestlaste meeleavaldusest, millega nõuti autonoomse Eestimaa kubermangu loomist.^[8] Revolutsioonikeerises olevast Peterburist naasis Alfred Neuland Eestisse ning 1919. aasta märtsis läks uuesti sõtta, astudes Eesti Rahvaväkke. Esimene teenistuskoht oli tal soomusrongil, hiljem määrati ta soomusauto Wahuri ülemaks. Lisaks temale teenisid samal soomusautol ka ta vennad Voldemar ja Felix. Koos võeti osa nii Landeswehri sõjast kui ka Pihkva kaitsmisest.^[9][10]

1920. aasta aprillis sai ainult paar kuud varem asutatud Eesti Spordi Liit kirja: eestlastel palutakse osa võtta VII olümpiamängudest.^[11] Seda otsust olid eestlased pikisilmi oodanud, sest ettevalmistused mängudeks olid alanud juba eelneva aasta sügistalvel. Kapten Leopold Tõnson eestvedamisel kutsuti kokku paremad Eesti sportlased, et Tondi kasarmutes ühistreeningutega valmistuda olümpiamängudeks. Tõstjaid juhendas Alfred Neuland, kellel oli kindel soov olümpiamängudele minna. Mõnda aega oli küsimärgi all, kas tõstmine üldse võetakse olümpiamängudel võistlusalaks, mistõttu mõtles Alfred Neuland ka teiste alade peale, näiteks teivashüpe, et lihtsalt saada võistlusele. Kokku sõitis 1920. aasta augustis Antwerpeni Eestit esindama 14 sportlast, kelle hulgas oli kolm tõstjat: Alfred Schmidt, Karl Kõiv ja Alfred Neuland.^[12][13]

Eesti sportlastest viimastena läksid Antwerpeni olümpiamängudel võistlustulle tõstjad. Esimest korda Eesti lipu all esinemine ei läinud tõstjatel libedalt. Problemaatiliseks kujunesid võistlusmäärused, mille oli paika pannud korraldajamaa. Meie sportlastele tavalise viievõistluse asemel (ühe käega rebimine, ühe käega tõukamine, kahe käega tõukamine, kahe käega surumine ja kahe käega rebimine) toimus kolmevõistlus, millega jäeti välja kahe käega surumine ja Eesti tõstjate trumpala, kahe käega rebimine. Teadmata oli eestlaste jaoks ka konkurentide tase. Sellegipoolest, tuli kergekaallasena võistlev Alfred Neuland sellest välja Eesti Vabariigi esimese olümpiavõitjana, rebides ühe käega 72,5 kg, tõugates ühe käega 75 kg ja kahega 110 kg, millega edestas ta talle järgnenud meest 17,5 kg.^[13] Neulandi tulemus oli niivõrd võimas, et ta oleks võinud olümpiavõidu saavutada ka kergekeskkaalus ja hõbemedali raskekaalus. Lisaks Neulandile võitis hõbemedali tõstmises sulgkaalus võistelnud Alfred Schmidt. Pärast võistlust korraldati olümpiamedalistide auks bankett, millel Belgia kuningas Albert I oleks pidanud Alfred Neulandile pidulikult üle andma tema kuldmedali. Autasustamine piirdus aga ainult käesurumisega, sest tõstjate medalid polnud veel valmis, need saadeti neile hiljem Eestisse järele.^[14]

1920. aasta 23. augustil asutati Antwerpenis Rahvusvaheline Tõsteliit, mille asutajariikide hulka kuulus ka Eesti. Eestlased hakkasid organisatsioonis entusiastlikult tegutsema, mis väljendus Tallinnas maailmameistrivõistluste korraldamises. Võistlus leidis aset 1922. aastal 29.-30. aprillini Estonia kontserdisaali laval. Võistlejaid oli 33, kuid ainult neljast riigist. Eestlasi osales rohkelt, mistõttu oodati ka palju häid tulemusi neilt. Alfred Neuland võistles kergekaalus ning tuli tulemusega 442,5 kg (75 kg – 72,5 kg – 90 kg – 90 kg – 115 kg) maailmameistriks. Talle järgnesid teisel kohal Eduard Vanaaseme 415 kg ja kolmandal kohal Voldemar Noormägi 410 kg.^[15] Tallinnas toimunud võistluse tulemusena sai Alfred Neulandist esimene eestlane, kes oli tulnud nii maailmameistriks kui ka olümpiavõitjaks. Seda saavutust suutis alles 50 aastat hiljem korrata Jaan Talts.^[16]

Alfred Neulandi järgmiseks suureks sihiks olid 1924. aastal Pariisis toimuvad VIII olümpiamängud. Enne seda võttis ta osa 1923. aasta suvel Göteborgis toimunud võistlustest, kus saavutas tulemusega 250 kg (ühe käega rebides 70 kg – ühe käega tõugates 75 kg – kahe käega tõugates 105 kg) kergekaalus esimese koha. Göteborgi võistlused kinnitasid Neulandi head vormi ning sellega tõusid lootused järgneval aastal toimuvate olümpiamängude osas. Viimasele saadeti Eestist üheksa tõstjat, kes kõik olid oma alal tuntud nimed. Alfred Neuland võistles kergekaalus. Algus oli paljulubav, sest esimesel tõstmisviisil, ühe käega rebimine, püstitas ta uue maailmarekordi – 82,5 kg. Sealt edasi aga läks asi allamäge, Neuland kaotas kilogramme ühe käega tõukamises ning probleemiks kujunes ka tema trumpala, kahe käega rebimine. Nimelt oli olümpiavõitja harjunud seda tõstmisviisi tegema laia kätehaardega, erinevalt rohkem levinust kitsast haardest. Esimene oli teisest palju ökonoomsem ning see on ka tänapäeval peamiselt kasutatav variant. 1924. aastal oli see uuendus aga paljudele võõras. Laiem haare polnud küll vastuolus võistlusmäärustega, kuid kohtunikele see ei meeldinud ning ta oli sunnitud tõstmisviisi läbi viima kitsa kätehaardega, mille tõttu jäi tema tulemus nõrgemaks. Kokkuvõttes pidi Alfred Neuland leppima tulemusega 455 kg (82,5 kg – 90 kg – 77,5 kg – 90 kg – 115 kg), mis tõi talle hõbemedali. Pariisi olümpiamängud kujunesid viimasteks suurteks võistlusteks, millest olümpiavõitja osa võttis. Tõstesporti tabas pärast Pariisi olümpiamänge langus, sest paljud vanad nimekad atleedid lõpetasid sportlaskarjääri, kuid nende asendamiseks puudus juurdekasv. Spordiga lõpparve tegijate hulgas oli ka Alfred Neuland, kes 1925. aastal loobus tegevspordist.^[17]

„Valgas tunneb teda juba paljalt välise olemise järele iga inimene. On üle linna kõige paremate maneeride ja kõige soliidsema esinemisega mees. Ja kui mõni võõras näeb teda Vabaduse tänaval jalutavat, kõvakübar ehk „oktoober“ peas, kepp peenelt käevangus ja õlgades endise sportlase rüht, siis arvab ta küll kohe, et on tegemist 100-protsendilise filmilinalt maha astunud Ameerika vanamehega, kes juhtumisi vaatab seda Valga linnakese elamist ja olemist…“^[18]

1922. aastal abiellus Alfred Neuland Alvine Alexandra Kalniniga.^[19] Neil sündis neli poega: Harry, Ringhold, Erich ja Illar. Vanim, Harry, mobiliseeriti Teise maailmasõja ajal Punaarmeesse. Ta langes 1942. aastal Velikije Luki lahingus ning maeti Gorovitšo küla ühishauda. Poeg Erich suri kuueaastaselt pärast teenija käest mahakukkumist tekkinud terviseriket.^[20]

Alfred Neuland polnud edukas ainult spordis. 1921. aastal asutas ta Valgas omanimelise äri, kus müüs tubakatooteid, veini ja muid alkohoolseid jooke ning imporditud puuvilju (mandariine, apelsine jms). Lisaks varustas ta kaubaga teisi väikekauplusi. 1933. aastal laiendas ta oma äri tegevust, hakates Mõisaküla linavabriku toodete edasimüüjaks ja tooraine kokkuostjaks Valgas.^[21][22]

Sportlaskarjääri järel andis ta oma panuse ka kogukonna ellu. 1927. aastal valiti Neuland Kaitseliidu Valga linna malevkonna spordipealikuks ning 1930. aastal Valga malevkonna spordipealikuks, kus ta oli ametis 1940. aastani.^[23] 1927. aastal valiti ta 199 häälega Valga linnavolikokku, kuid jäi hilisema ümberarvestamise tulemusel välja.^[24][25] Järgmistel valimistel ta sinna valiti ning ta pidas 1933–1934 ka Valga linnavolikogu juhataja abi ametit.^[26] Alfred Neuland kuulus Vabadussõjalaste Liitu ning 1933. aastast oli organisatsiooni Valga osakonna juhatuses. 1934. aasta valimistest võttis ta osa juba Vabadussõjalaste Valga osakonna liikmena. Ta osutus taas valituks linnavolikokku, kuid juba sama aasta aprillis pidi koha üles ütlema kohtu-siseministri otsusel.^[27][28][29]

Lisaks tõstespordile, äritegevusele ja aktiivsusele poliitikas oli Alfred Neuland kuulus ka oma hobide poolest. Nimelt oli olümpiavõitja tuntud viiulimängu oskuse poolest. Tema lemmiklaul oli Toselli serenaad. Lisaks mängimisele ta ka kogus viiuleid, tema unistus oli omada ehtsat Stradivariuse pilli. Alfred Neuland oli ka kõva kalamees. Oma kaupluses müüs ta kalapüügiriistu ning jagas külastajatele häid nõuandeid tulevasteks kalastusretkedeks.^[30][31][32] Tal omas sõiduautot Renault ja külgkorviga mootorratast Indian. Viimase kinkis talle Eesti riik 1924. aastal Pariisi olümpiamängudel hõbemedali võitmise eest.^[33][34]

1940. aastal toimunud Eesti Vabariigi okupeerimine tõi suuri muudatusi ka Eesti esimesele olümpiavõitjale. Äri koos sellega koos käiva varaga natsionaliseeriti ning Neuland pidi leidma endale uue töökoha, milleks osutus Jõhvis paiknenud õllevabriku direktori ametikoht. Saksa okupatsiooni ajal küll naasti koos perega koju, kuid 1944. aastal pidid nad taas sealt pagema läheneva rinde tõttu.^[35]

Pärast Teise maailmasõja lõppu kolis Alfred Neuland koos perega Tallinna. Seal hakkas ta tööle A. Le Coqi karastusjookide Tallinna osakonna juhatajana. Töö kõrvalt leidis ta aega panustada tõstespordi arengusse. Tallinnas elades kutsuti teda spordiühing Kalev tõstetreeneriks, kuhu ta jäi kuni pensionile minekuni. Alfred Neuland tegutses ka kohtunikuna, kuuludes Eesti NSV Tõstespordi Föderatsiooni presiidiumi ja treenerite nõukogu koosseisu. 1952. aastal sai ta tõstekohtuniku vabariikliku kategooria ja 1955. aastal üleliidulise kategooria tunnistuse. Oma panuse eest tõstespordi arendamisse pälvis Alfred Neuland medalid „Töövapruse eest“ ja „Kehakultuuri eesrindlane“. 1964. aastal anti talle ka Eesti NSV teenelise sporditegelase aunimetus.^[36][37]

Olümpiavõitja ja maailmameister Alfred Neuland suri 16. novembril 1966 Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

• 1964 – Eesti NSV teeneline sporditegelane

1995. aastal püstitati Valka Alfred Neulandi mälestussammas, mille autor on skulptor Mati Karmin.