Amazonase jõedelfiin

Taksonoomia
Riik	Loomad (Animalia)
Hõimkond	Keelikloomad (Chordata)
Klass	Imetajad (Mammalia)
Selts	Vaalalised (Cetacea)
Sugukond	Iniidae
Perekond	Inia
Liik	Inia geoffrensis

Amazonase jõedelfiin (Inia geoffrensis), tuntud ka kui boto, bufeo või roosa jõedelfiin on jõedelfiinide (Iniidae) sugukonda, hammasvaalaliste (Odontoceti) seltsi kuuluv liik. Tänapäeval on teada kolm alamliiki: I. g. geoffrensis (Amazonase jõedelfiin), I. g. boliviensis (Boliivia jõedelfiin) ja I. g. humboldtiana (Orinoco jõedelfiin). Need kolm alamliiki on levinud vastavalt Amazonase vesikonnas, Boliivias Madeira jõe ülemises osas ja Orinoco vesikonnas.

Amazonase jõedelfiinid on suurimad jõedelfiinid maailmas, täiskasvanud isased delfiinid võivad kaaluda kuni 185 kilogrammi ja olla 2,5 meetrit pikad. Täiskasvanud isendid on üldiselt roosat värvi, eriti isasloomad. Erilisest värvusest tingituna on nad saanud ka oma hüüdnime "roosad jõedelfiinid". Jõedelfiinidel on väga selgelt erinev sooline dimorfismia, isased on emastest 16% pikemad ja 55% raskemad.^[1]

Nagu ka teistel hammasvaalalistel on ka Amazonase jõedelfiinidel organ nimega melon, mida delfiinid kasutavad kajalokatsiooniks.

Amazonase jõedelfiinid toituvad hammasvaalaliste hulgast kõige rikkalikumalt. Nad võivad süüa 53 liiki kalu, näiteks säga, tetrasid ja piraajasid. Samuti on nad võimelised sööma jõekilpkonnasid ja magevee krabisid.

Amazonase jõedelfiinid on suurimad jõedelfiinid maailmas. Täiskasvanud isased delfiinid võivad kaaluda kuni 185 kilogrammi ja olla 2,5 meetrit pikad, emased delfiinid on seevastu maksimaalselt 150 kilogrammi rasked ja 2,15 meetrit pikad. Suur erinevus emaste ja isaste isendite pikkuses ja massis näitab suurt liigisisest dimorfismi. Täiskasvanud isased on roosamad kui emased, sest võimuvõitluste käigus tekkinud haavad paranevad ja moodustavad roosa armkoe, mis asendab nende hallikamat nahka.^[1]

Jõedelfiinide seljauim on küll lühike, kuid suured rinnauimed ja selgroolülide eraldatus võimaldavad delfiinidel teha üleujutatud metsas kiireid ja osavaid manöövreid saagi tabamiseks. Nad on võimelised ujuma ka tagurpidi või külili.

Amazonase jõedelfiinid on välimuselt väga erinevad meredelfiinidest. Esimene erinevus tuleneb värvusest: jõedelfiinid on roosad, meredelfiinid on erinevat tooni hallid. Jõedelfiinid sünnivad hallina, kuid arenedes ja kasvades muutub nende nahatoon roosaks. Isased on emastest nii suuremad kui ka roosamad. Värvus ei ole mere- ja jõedelfiinide ainus erinevus. Amazonase jõedelfiinidel on madal seljauim, pikk ja peenike koon, jässakad kehad, täidlased põsed ja ümarad laubad, see kõik muudab Amazonase jõedelfiinide välimuse väga eriliseks. Hoolimata suurest peast ja on Amazonase jõedelfiinidel üsnagi väikesed silmad. Sellest võib järeldada, et nad ei näe väga hästi, kuid tegelikult on neil hea silmanägemine. Hea silmanägemine on kombineeritud hästi liikuva kaelaga, mille lülid pole kokku kasvanud ja saavad nad pead igas suunas liigutada ja näha, mis nende ümber toimub. Sündides on Amazonase jõedelfiinid halli värvi ja nende värvus hakkab vananedes roosamaks muutuma.^[2]

Amazonase jõedelfiini eluiga looduses pole tänaseni teada, kuid hea tervisega isendid elavad vangistuses 10–26 aastat. Kahjuks, tingitud haigustest ja stressist on keskmise Amazonse jõedelfiini eluiga vangistuses vaid 33 kuud.^[3]

Isased Amazonse jõedelfiinid saavad suguküpseks umbes 2 meetri pikkuselt, emased saavutavad suguküpsuse umbes 1,6–1,75 meetri pikkuselt. Paaritumine toimub vastavalt aastaajale, pojad sünnivad maist juulini. Veetase on poegimisperioodil kõige kõrgem ja seetõttu jäävad emasloomad poegadega üleujutatud aladele kauemaks kui isased, mis pakub neile mitmeid eeliseid. Veetaseme langedes jääb madalasse vette väga palju saakloomi, millest emasloomad peale sünnitust toituvad, sest alanevas vees väheneb ka elupaikade hulk.

Tiinusperiood kestab hinnanguliselt umbes 11 kuud, sünnitusprotsess vangistuses kestab 4–5 tundi. Ema sünnitab korraga ühe poja ja aitab ta nabanööri purunedes veepinnale õhku hingama. Pojad on umbes 0,8 meetrit pikad ja vangistuses tehtud mõõtmiste järgi kasvavad ühe aastaga 0,2 meetrit. Emad imetavad poegi üle aasta või isegi kauem. On teada juhtumeid, kus emasloom on korraga tiine ja imetab eelmist poega. Kahe poegimise vahe on enamasti 15–36 kuud ja poeg iseseisvub 2–3 aastaga.^[3]

Amazonase jõedelfiinid on enamasti üksi elavad loomad. Vahel moodustavad delfiinid ka grupi, sel juhul on see umbes 2–4 isendit. Tihemini tuleb ette paare, ema koos lapsega või noorte isaste rühmasid.^[4]

Delfiinid on aktiivsed nii öösel kui ka päeval. Oma sõbraliku iseloomu pärast on teada juhtumeid, kus nad on saavutanud kontakti ka teiste imetajatega jagades oma toitu või mängides kaldal inimlastega. Siiski võin neil esineda ka agressiivseid hetki, kui tekib konkurents toidule või paaritumisel.^[3]

Amazonase jõedelfiinid on aeglasemad ujujad kui enamused teised delfiinid maailmas, ujudes tavaliselt kiirusega 1,5–3,2 km/tunnis. Vaatamata oma malbele olekule ja aeglasele edasiliikumisele on nad võimelised sooritama äkksööste saavutades kiiruse 14–22 km/tunnis. Äkksööstud võimaldavad neil ületada takistusi ja kärestikke, kus nad saaki püüavad. Oskus ja võimekus väga tugeva vooluga kärestikel hakkama saada näitab, kui tugevate loomadega tegemist on. Üldiselt ei sukeldu botosed väga sügavale, vaid ujuvad jõe keskmises või pinnakihis. Harva tõstavad nad oma kehaosasid veest välja. Siiski on nähtud Amazonase jõedelfiine veepinnal keerlemas, sabaga vett löömas või paate uudistamas.^[3]

Amazonase jõedelfiinide kohta on teadlastel veel üsna vähe informatsiooni, sest nende arvukus on vähenenud ja nad elutsevad jõgikonna erinevates paikades. Täpselt ei ole teada nende arvukus ega eluviis, sest nende põhjalikuma uurimisega alustati alles sellel sajandil.^[1]