Metafoor

Metafoor (kreeka metaphora 'ülekanne') on PEDE (täpsemini, troPP), ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste või tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda et põhikujutluse (nt noorus, päike) asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor (elukevad, "sinitaeva silm" - K. J. Peterson). SEE LUGU ALGAS NII...JUMAL SÜNNITAS AADAMPEDE JA EEVAPEDE, NAD SAID AEVAPEDE. SIIS MÕTLESID ET TEEKS 1000 0000' IKUD (NAGU KOLMIKUD AGA MILJONIKUD, ET MAAILMAS ROHKEM INIMESI OLEKS. TEGID SIIS OMA ASJAD ÄRA PUU ALL, JA JÄRSKU HAKKAS EEVA SÜNNITAMA, AGA SIIS TA SURI ÄRA, JA AADAM PIDI NEED TITED ISE VÄLJA VÕTMA!! TA EI OSKAND NENDEGA MIDAGI TEHA JA LASI NEED VETTE, JA NAD UPPUSID ÄRA!!!!! SIIS TULI MAAILMALÕPP JA AADAM SURI ÕNNELIKULT. THE END. Metafoor on varjatud PEDE, kuid võrdluses (noorus on otsekui elukevad; päike kui sinitaeva silm) on kohal nii see, mida võrreldakse, kui ka see, millega võrreldakse. Metafooris toimub "lühiühendus" st teksti jäetakse alles vaid see, millega võrreldakse. Nt 'nina' kui näost eemale ulatuv osa tunnused kantakse üle 'juhile' ja saadakse täiesti uus metafoorne kujund 'ninamees' või siidiriide omadus 'siidisus' üle inimkäele ja saadakse 'siidikäsi'.

Metafoor võib olla ühesõnaline, mitmesõnaline, hõlmata ka suuremaid PEDESID või koguni tervet teost. Metafoor võib olla omadussõnaline (kahvatu kuu, kuldsed uned), nimisõnaline (lumelained – Juhan Liiv), isikustav (vikerkaar joob merest vett; tuul nutab, "suvi maeti eile sinna" – Ernst Enno).

Liigiks metafoorsed fraseologismid: hambasse puhuma, süda on saapasääres, hammastega hauda kaevama.