Kristjan Jaak Peterson

Kristjan Jaak Peterson^[1], ka Kristian Jaak Peterson; õieti Christian Jakob Petersohn^[2] (14. märts (vkj 2. märts) 1801 Riia – 4. august (vkj 23. juuli) 1822 Riia) oli eesti kirjanik, üks Eesti rahvuskirjanduse loojaid.

Kristjan Jaak Petersoni ausammas Tartus Toomemäel, autorid Jaak Soans ja Allan Murdmaa

Tema auks on püstitatud Tartus Toomemäel mälestusmärk ja tema järgi on nimetatud gümnaasium Tartus. Kirjaniku sünniaastapäeval 14. märtsil tähistatakse emakeelepäeva.

Elukäik

Kristjan Jaak Peterson sündis Viljandimaalt pärit kirikuteenri pojana Riias. Tema isa oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja. Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena, õppis Riia kubermangugümnaasiumis ja aastatel 1819–1820 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.

Kristjan Jaak Peterson haigestus tuberkuloosi ja suri 21-aastaselt. Ta maeti Riia Jakobi kalmistule. Haua täpne asukoht pole teada.

Looming

Peterson hakkas kirjutama luuletusi ja proosamõtisklusi juba gümnaasiumis. Ta avaldas Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache" artikleid eesti keele kohta.

Tema tõlge Kristfrid Gananderi teosest "Mythologica Fennica" rootsi keelest saksa keelde koos täiendustega^[3] arvatava eesti ainestiku osas mõjutas Friedrich Robert Faehlmanni, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi jt ettekujutust eesti muinasusust ning see sai aluseks 19. sajandi rahvusromantilisele pseudomütoloogiale, kus esineb näiteks laulujumal Vanemuine jmt.^[4]

Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Tema luuleloomingust on säilinud 21 eestikeelset ja 3 saksakeelset luuletust. Põhiosa moodustavad heroilis-filosoofilised oodid, mida iseloomustab ülev värvi- ja kontrastirikas sõnastus, ja lihtsama värsikoega pastoraalid, milles leidub eesti rahvalaulu motiive ja vormivõtteid; ilmneb ka antiikkirjanduse (Theokritose) ja eelromantikute (Friedrich Gottlieb Klopstocki) mõju. Peterson oskas vähemalt 16 keelt, sealhulgas mitut idamaa keelt. Kirjanik suri tuberkuloosi.

Petersoni käsikirjad leidis 1901 Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist Villem Reiman; tema kirjanikusuuruse tõstis ausse Gustav Suits. Petersoni luule ja mõttepäevik avaldati alles 1922.

Kurioosumina avaldas Tallorahwa Postimees Kristjan Jaak Petersoni aegseid Tartu üliõpilasi kujutavate akvarellvisandite järgi tehtud Hermann Eduard Hartmanni puugravüürid, mis pidid kujutama hoopis Tirooli Innsbrucki üliõpilaste Itaalia sõtta minekut 1859. aastal. Iga pildi juurde olid lisatud humoorikad tekstid. Neid gravüüre nimetatakse Eesti esimesteks karikatuurideks.^[5]^[6]

Mälestuse jäädvustamine

1972. aastal avati Riia vanalinnas endise Liivimaa kubermangugümnaasiumi hoonel mälestustahvel Kristjan Jaak Petersonile. Mälestustahvli autor on Arseni Mölder.

1983. aastal püstitati Kristjan Jaak Petersonile Tartus Toomemäel mälestusmärk, mille autorid on Jaak Soans ja Allan Murdmaa.

Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil, tähistatakse Eestis alates 1996. aastast emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks.

Kristjan Jaak Petersoni mälestuskivi Riia Jakobi kalmistul

9. juulil 2001 avati Riias Jakobi kalmistul mälestuskivi Kristjan Jaagule.

2014. aastal otsustati nimetada Tartus Kommertsgümnaasiumi, Descartes'i lütseumi ja Kivilinna gümnaasiumi liitmisel loodud uus gümnaasium Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumiks.

Vaata ka

Tuule kõrts

Viited

↑ See on levinud nimekuju. Petersoni päevikus on kasutatud nimekuju Kristian Jaak Peterson, mida on viimasel ajal teaduskirjanduses eelistama hakatud.
↑ https://personen.digitale-sammlungen.de/baltlex/Blatt_bsb00000433,00097.html?prozent=
↑ "Finnische Mythologie", "Beiträge ..." XIV, 1822, ilmus ka omaette väljaandena tiitellehe andmeil 1821
↑ Peterson märgib oma kommentaarides, et eesti rahvaluules on viiteid laulujumalale, kelle nime ei nimetata, kuid kelle lähedaseks vasteks on soome Waine-moinen (Väinämöinen). – C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. VI.
↑ Tõnis Erilaid (4. aprill 2021). "Kultuur karikatuuris enne Eesti Wabariiki: Kristian Jaagust tõrvakana ja pitsivahuni". Õhtuleht.
↑ https://dea.digar.ee/page/tallorahwapostimees/1859/08/07/2