Xunzi

Tema algne nimi oli Xun Kuang, viisakusnimi Xun Ching. Et Xunzi on olnud minister, on teda hüütud ka "Xun Xing" 'minister Xun'.

Teated Xunzi elu, sealhulgas eluaastate kohta on vastuolulised.

Xunzi sündis Jini riigi (晉) osas Zhao riigis (趙) ning läks noore mehena õppima Qi riiki (齊), kus filosoofia oli eriti arenenud. Nähtavasti tutvus ta seal kõigi kaasaegsete hiina mõttevooludega. Hiljem rändas ta mööda Hiinat ringi, töötades ametnikuna mitmes riigis.

Umbes 248 eKr sai ta Qi riigis haridusala suurametniku (祭酒, jijiu, jìjiŭ) koha. Laimu tõttu ja seoses tema isanda mõrvamisega sattus ta ebasoosingusse ning temast sai arvatavasti 238 eKr Lanlingi (蘭陵, Lánlíng; praegu Zaozhuang) kuberner. On võimalik, et ta jõudis ära näha Hiina ühendamise Qini dünastia võimu alla 221 eKr.

Tema teooriad ühiskonna ja riigi kohta arendavad edasi konfutsianismi.

Xunzi õpetuse järgi on inimestel loomulik kalduvus isekusele, ja kui seda kalduvust ei ohjeldata, tekib ühiskondades anarhia, lõputu sõda ning kaos.

Xunzi oli üks esimesi mõtlejaid, kelle järgi moraal on sotsiaalne konstruktsioon, ning kes rõhutas loomuse ja kasvatuse vahelist erinevust. Xunzi järgi on headust võimalik saavutada ainult kasvatuse ning staatusekohase käitumise teel.

Erinevalt traditsioonilisest vaatest, et taevas (天) kui maailmade valitseja reageerib teadlikult inimeste tegudele ning karistab halba käitumist või annab hoiatuse mingi loodusnähtusena (näiteks päikesevarjutusena), õpetab Xunzi, et Taevas on kindlate reeglite järgi toimiv loodus: "Taeval on kindlad reeglid, maal (地) kindlad määratlused." (XI, 14v)

Oma raamatu 17. peatükis "Arutlus Taevast" või "Arutlus loodusest" kummutab Xunzi teised arusaamad Taevast, eriti motistide oma. Taevas ei tasu headele kuningatele rahu ja õitsenguga ega karista türanne, laskes nad kukutada. Nende tagajärgede põhjuseks on valitsejate eneste head või halvad otsused. Hea viljasaak ja toidu küllus ei ole Taeva soosingu märk, vaid targa põllumajanduspoliitika tulemus. Varjutused ja üleujutused ei ole Taeva pahameele märgid, vaid asjad, mis lihtsalt mõnikord juhtuvad. Need nähtused on küll ebaharilikud, kuid neil puudub endeline iseloom. Taeva soosingu pärast pole mõtet muretseda, parem on valmistuda kõigeks, mis võib juhtuda, sealhulgas loodusõnnetusteks, et vältida nendest tulenevat kahju. Nõnda võib tema õpetust võrrelda ratsionalismiga.

Kuigi Xunzil on loodusest ning ka vaimudest ja jumalatest säärane "ratsionalistlik" arusaam, peab ta ohverdusi, ennustamist ja muid üleloomulike olenditega seotud rituaale siiski vajalikuks, sest nad on osa rituaalisüsteemist, mis konsolideerib ühiskonda. Tulemusi pole siiski mõtet oodata: "Te palvetate, et hakkaks sadama, ja hakkabki sadama. Miks? Ma ütlen, et erilist põhjust ei ole. Lood on samamoodi, nagu te poleks vihma pärast palvetanud ja ikkagi oleks sadama hakanud." Ometi peavad ametnikud põua ajal vihma pärast palvetama, sest see avaldab rahvale mõju.

Tuleb mõista, et mida teeb Loodus ja mida inimkond, ning keskenduda viimasele. Pole mõtet aega raisata arutamisele, miks Loodus on selline, nagu ta on, ega püüda seda muuta. Et teada Loodusest kõike vajalikku, et elada, piisab sellest, et me teame Looduse muutumatust ning Teed.

Veel rohkem kui teised konfutsiaanid propageerib Xunzi looduse kujundamist inimese kasuks. Siiski ei pea ta silmas looduse röövmajandamist, sest ka tema propageerib tegutsemist aastaaegade kohaselt, pidades nähtavasti silmas ka jätkusuutlikku tegutsemist.

Tee (dao) on üks Xunzi filosoofia põhimõisteid. Seda sõna kasutatakse ka teistes hiina filosoofia koolkondades, igal pool mõnevõrra erinevalt. Xunzi peab silmas hea valitsemise viisi ja õiget käitumisviisi.

Tee on kätte näidanud targad. Pärandatud Tee järgimine tagab stabiilse, õitsva ja rahumeelse ühiskonna, sellest hälbimine on ühiskonnale hukatuslik. Jääb lahtiseks, kas tee luuakse või avatakse, kuid mõned selle koostisosad, nagu konkreetsed rituaalid, on kindlasti inimeste poolt loodud.

Tee on Tee sellepärast, et ta on inimestele hea, mitte Taeva heakskiidu tõttu.

Erinevalt Mengzist, kes õpetas, et inimene on loomult hea (性善説 xìngshànshuō), oli Xunzi seisukohal, et inimene on loomult kuri (性惡説 xìng'ĕshuō). See vastandlikkus ei ole siiski nii suur, kui see esmapilgul paistab, sest nii Mengzi kui ka Xunzi olid seisukohal, et inimeses kätkevate vooruste esiletoomiseks või vastavalt kurja inimese vooruslikkusele kallutamiseks on tarvis õppimist (學 xué). Mengzi rõhutab rohkem inimlikkust ja õiget tegutsemist (仁義 rényì), Xunzi aga, kes inimloomust ei usalda, pigem kombekust ja õiget tegutsemist (禮義 lĭyì).

Ilma Tee õppimiseta on inimeste himud ohjeldamatud ning see tekitab vältimatult konflikti inimeste vahelt. Loomust järgides satuvad inimesed kaosesse, vaesusse ja tülidesse.

Inimloomus on see, mis on kaasa sündinud ja mida pole tarvis õppida. Kui inimesed oleksid loomult head, siis poleks tarvis rituaali ega ühiskondlikke norme. Targad ei oleks siis pidanud neid looma ega pärandama. Rituaal ja normid ongi loodud sellepärast, et loomu poolest inimesed neid ei järgi.

Inimesed soovivad head; soovitakse seda, mida veel pole; järelikult inimesed ei ole head. Inimesed ei riku meelega moraalireegleid, tundes sellest äraspidist naudingut. Loomu poolest on nad moraali suhtes pimedad. Konflikt ei teki soovidest mitte sellepärast, et inimesed konflikti naudiksid, vaid teadmatusest. Et inimesed konflikti ei naudi, soovivad nad head korda, mille tekitavad tarkade loodud rituaalid.

Sellele, et hoolimata inimese kurjast loomusest ei valitse alati suva, rahutus ja häving, on Xunzil kaks seletust. Ühelt poolt püüdlevad inimesed just sellepärast hea poole, et nad on loomult halvad ning tajuvad seda puudusena (XVII, 4v). Teiselt poolt jääb pikas perspektiivis püsima ainult vooruslik võim, kuna aga ainult ahnusest juhinduv võim langeb lõpuks omaenese rumaluse tõttu, nii et lõpuks pääseb maksvusele vooruslik võim.

Nagu ka Mengzi, leidis Xunzi, et kõigi inimeste algne loomus on ühesugune (Kong Fuzi järgi on mõnel inimesel parem loomus kui teisel). Nii targal kuningal Yaol kui ka türann Jiel oli algselt ühesugune loomus, ainult et Yao parandas seda, Jie mitte. Alati on võimalik end parandada, kuid alati ei saa see teoks. Enamasti peab inimene ise astuma esimese sammu paranemise teel. Inimest ei saa sundida seda tegema ning inimene võib osutuda praktiliselt võimetuks seda teed valima.

Nagu teisedki hiina filosoofid, eristab Xunzi tavainimest (小人 xiăorén), õilsat (君子 jūnzĭ) ja pühameest (聖人 shèngrén). Tema õpetuse järgi sünnib iga inimene tavainimesena, võib aga saada õilsaks, kui teda kasvatab õpetaja, alustades pühameeste klassika õpetamisega, mille all tuleb mõista vanaaja keisreid ja Kong Fuzid. Omaenese järelemõtlemise teel aga õilsaks saada pole võimalik, sest inimloomus on kuri.

Ainult pühamees on kommete ja õige tegutsemise õpetamisel loominguline, õilis aga annab lihtsalt pühameeste õpetust edasi, millest teadmisena piisab.

Nagu Kongfuzi ja Mengzi, pöörab ka Xunzi põhitähelepanu mitte moraalireeglitele, vaid sellele, milline peab inimene olema. inimene peab hakkama järgima Teed, nagu see oleks tema teine loomus. Et inimloomus on halb, tuleb õppida Teed. Loomuse parandamine on nagu savipoti valmistamine või kepi sirgeks painutamine surve all. Ilma pottsepata ei võtaks savi ise kunagi poti kuju. Samamoodi ei saa inimesed oma loomust parandada ilma õpetaja juhendamiseta.

Õppimine seisneb heaks inimeseks saamises, mitte niivõrd faktide omandamises. Xunzi koostas mineviku tarkade teostel põhineva õppekava õige rituaalse käitumise õppimiseks ja moraaliprintsiipide omandamiseks.

Õppekavas oli tähtis koht praktikal. Rituaali ei tulnud ainult õppida, vaid ka praktiseerida, et loomus saaks muutuda. Ilma praktikata pole võimalik rituaali ilu mõista ega hinnata tema enese pärast, mis ongi õpingute eesmärk.

Ühiskonna korrastamine rituaali abil on ainuke viis, kuidas inimesed saavad rahuldada osagi oma soovidest. Rituaali õppimine on üksikisikule parim viis oma soovide rahuldamiseks.

Rituaal muudab inimese motiive ja iseloomu. Algul on rituaal õppija jaoks vahendiks, hiljem saab see omaette eesmärgiks Tee osana.

Xunzi kirjutistest pandi hiljem kokku raamat pealkirjaga "Xunzi". Selles on 32 peatükki (編) 20 köites (巻). Vaieldamatult pärineb suurem osa raamatust Xunzi enda sulest; väike osa on õpilaste poolt lisatud. Umbes 25 peatükki peetakse täielikult või suuremalt jaolt Xunzi kirjutatuks. Ülejäänu annab edasi Xunzi mõtteid, kuigi võib-olla mitte tema sõnastuses.

Erinevalt varasemate õpilaste töödest on enamasti kasutatud dialoogivormi asemel artiklivormi.

Selle raamatu peatükkide hulgas on suure filosoofilise tähtsusega muuhulgas "Arutlus Tianist", "Arutlus li'st, "Kinnismõtete hajutamine", "Sõnade õige tarvitamine" (zhengming) ja "Inimlikud kalduvused on vastikud" (xing e). Viimane eitab Mengzi väidet, et inimestel on loomulik kalduvus headusele. Kong Fuzi, kes ütles lihtsalt, et inimesed on loomult sarnased, ei väljendunud küllalt selgesti.

Raamatu iga peatükk on pühendatud eri teemale. Õpetus on selgelt põhjendatud. Xunzi kritiseerib sageli taoismi ja motismi ning konkureerivaid koolkondi konfutsianismi raames. Nõnda on see raamat ilmsemalt filosoofiline kui enamik teisi tolle ajastu hiina filosoofiateoseid.

Xunzi konfutsiaanlikul õpetusel oli taoismi ja budismi kõrval otsustav mõju valitsemisele Hani dünastias. Kindel kohustuslik lektüür (kaanon) seati sisse Xunzi idee põhjal.

Xunzi ja Mengzi õpetus on olnud au sees kordamööda. Nii hakati pärast Hani dünastiat hindama rohkem Mengzi õpetust, 19. sajandi lõpuks aga jälle Xunzi ratsionalistlikumat õpetust.

Xunzi õpetust on sageli peetud ortodokssest konfutsianismist kõrvalejäävaks, osalt võib-olla sellepärast, et tema õpilaste Li Si ja Han Feizi kaudu seostati teda legismiga, kuigi Xunzi enese õpetus ei olnud nii autoritaarne. Igatahes tugines legism tema ideedele.

Samuti ei aktsepteeritud enamasti Xunzi seisukohta, et inimene on loomult halb.

1. Igat liiki nähtus peab saama alguse. Au või häbi tulemine peab peegeldama inimese seesmist väge.

2. Õilis, kes teab hästi, et puudulikku ja ebapuhast õppimist ei saa pidada tubliks, kordab ja loetleb oma õppetükke, kuni need savad talle tuttavaks, mõtiskleb nende üle ja uurib neid, kuni nende tähendus saab täiesti selgeks, harjutab ise, kuni nad jäävad temasse püsima, ja kõrvaldab endat kõik kahjuliku, kuni ta õpib õppetükkidest kinni pidama ja neist toituma. Nõnda muutub tema silmale vastkuks see, mis õppetükkidega kooskõlaks pole, tema suule vastikuks rääkida midagi õppetükkidele vasturääkivat, ja tema meelele vastumeelseks mõtiskleda asjade üle, mis on õppetükkide vastaseks. Kui ta jõuab säärase täiuslikkuse piirini, teeb see talle rõõmu. Siis naudib tema silm rohkem viit värvi, tema kõrv naudib rohkem viit heli, tema suu naudib rohkem viit maitset ja tema meel sab vallata kõike maailmas.

Sellepärast ei saa teda mõjutada aja ja koha nõuded ega isikliku kasu kaalutlused, kildkonnad ja kambad ei saa teda kallutada ning kogu maailm ei saa teda hirmutada. Ta sündis seda järgima ja ta sureb seda järgides: seda saab tõesti nimetada otsusekindluseks seesmisest väest. Jää otsusekindlaks seesmisest väest, sest ainult siis saad sa olla eesmärgikindel. Ole eesmärgikindel, sest ainult siis saad sa kõigele tundlikult reageerida. Seda, kes suudab nii olla eesmärgikindel kui ka kõigele tundlikult reageerida, saab tõesti nimetada täiustunud inimeseks. Nii nagu Taeva väärtust tuleb näha tema säras ja Maa väärtust tema hiigelavarustes, tuleb õilsas väärtustada tema täielikkust.

3. Teiste juhtimist heaga nimetatakse kasvatamiseks. Teistega nõustumist hea pärast nimetatakse üksmeeleks. Teiste juhtimist mitteheaga nimetatakse meelitamiseks. Teistega nõustumist mittehea huvides nimetatakse lipitsemiseks. Õige tunnistamist õigeks ja väära tunnistamist vääraks nimetatakse tarkuseks. Õige pidamist vääraks ja väära pidamist õigeks nimetatakse rumaluseks. Laim on auväärse inimese vastu ülekohtune olemine; pahategu on talle kahju tegemine. Otsekohesus on õige nimetamine õigeks ja väära nimetamine vääraks. Röövimine on omandi vargus, pettus on varjav käitumine ja kiitlemine on sõnadega kergemeelne ümberkäimine. Seda, kelle kalduvused ja vastumeelsused on heitlikud, nimetatakse muutlikuks. Kes kaitseb omakasu, hüljates oma kõlbelise kohuse, seda nimetatakse äärmiselt kuritahtlikuks. Kes on palju kuulnud, see on lai; kes on vähe kuulnud, see on kitsas. Kes on palju näinud, see on kultiveeritud, kes on vähe näinud, see on provintslik. Kellel on raske ametikõrgendust saada, see on venitaja; ja kes kergesti unustab, see on pimeduses kobaja. See, kes teeb küll vähe, kuid järgib oma tegevuse korrastamisel loomulikke printsiipe, on hästi organiseeritud; see, kes teeb küll palju, kuid kelle tegevuses puudub korrastav printsiip, on segaduses.

"Ma püüdsin kord terve päeva mõtelda, kuid leidsin, et see on vähem väärt kui ühe hetke õppida. Ma püüdsin kord kikivarvul kaugele vaadata, kuid leidsin, et kõrgele ronides näen palju kaugemale."

"Kes püüab kahte teed korraga käia, ei jõua mitte kuskile."

"Kui leiad endas head, kiida see kohe otsustavalt heaks. Kui leiad endas halba, põlga seda nagu midagi vastikut."

"Et suurest pildist õigesti aru saada, tuleb igaühel karta, et tõe tükike haarab tema meele ja teeb selle tuhmiks."

"Mengzi ütles, et inimloomus on hea. Mina ei ole sellega nõus."

"Kui see, mida süda heaks kiidab, vastab õigetele kommetele, siis olgu soove kui palju tahes, mis kahju võivad nad teha heale korrale?"

"Inimloomus on halb ja headust põhjustab teadlik tegevus. Inimene sünnib kasuarmastusega. Kui ta sellele järele annab, viib see ta tülidesse ja riidudesse, ja ta hülgab igasuguse viisakuse ja alandlikkuse vaimu. Inimene sünnib kadeduse ja vihkamisega. Kui ta nendele järele annab, viivad need ta vägivalla ja kuritegudeni ning ta hülgab igasuguse ustavuse ja hea usu vaimu. Inimene sünnib silma- ja kõrvahimuga ning ilusate vaadete ja helide armastusega. Kui ta neile järele annab, viivad need ta ebakõlbluse ning ohjeldamatuseni, ta hülgab igasuguse rituaalipõhimõtete ja sündsuse vaimu. Nii et igaüks, kes järgib seda loomust ja annab selle seisunditele järele, satub tülidesse ja riidudesse ning eksib ühiskonna kokkulepete ja reeglite vastu ja lõpetab kurjategijana. Sellepärast peab inimene kõigepealt õpetaja juhendamisel ning rituaaliprintsiipide valguses muutuma. Alles siis saab ta järgida viisakuse ja alandlikkuse reegleid ning jõuda korrani."

"Muusika on fantastiline maailma rahuvalvaja, ta on tarvilik harmoonia jaoks ning inimtunnete vältimatu alus."